Mõned aastad tagasi toimus igal suurel filmifestivalil üsna rituaalne mõttevahetus eesti nooremate ja vanemate filmiajakirjanike vahel. Oli see Berliinis või Cannes’is, igal juhul pidasid Jaan Ruus või Jaak Lõhmus vajalikuks märkida, et programm on kehv, sest ei ole enam suuri legendaarseid lavastajaid. Ma olin nende hulgas, kes vastu vaidles ja lootis, et aeg hiljem filtreerib, kes meie kaasaegsetest osutub legendiks igaviku tarbeks. Ometi tunnistasin ma tahtmatult, et tõelise filmisõbra haridus püsib vaid mõnel ilmasambal: Ingmar Bergman, Federico Fellini ja Andrei Tarkovski. Ja suurem neist kolmest on…? Ei niimoodi ei saagi kunstnikke hinnata ja pärast läbimõtlemist lisaksin sinna nimekirja veel Luchino Visconti, Luis Bunueli, Stanley Kubricku ja … seda nimekirja ei olegi lihtne lõpetada, sest see sõltub alati nimekirja tegijast. Neid kõiki mehi ühendab see, et tänaseks on nad kõik meie hulgast lahkunud. Täna võib seda ütelda, sest 89. aasta vanuses lahkus kinomeeste Valhallasse viimane suurtest legendidest – Ingmar Bergman.
Esimene, mis mulle Bergmanist meenub, on šokk, mille ma sain Tartu Ülikooli kinoklubis „Fannyt ja Alexandrit“ vaadates. Kusjuures see film pidi olema üks rõõmsamaid tema filmide hulgas. Muidugi olin ma piisavalt noor, et lasta ennast filmidest uimaseks lüüa, aga mäletan selgelt, et Bergman ei lasknud ennast ühetähenduslikult mõista. Isegi kui see film oli paljuski autobiograafiline ja vihjas lavastaja enese perekonnale, kus karmi kasvatust taotlev pereisa oli kuningliku perekonna kaplaniks, ei olnud ma kindel, kas ma võin seda filmi pidada sümboolseks isatapuks. „Fannys ja Alexandris“ muutub luterlikust pastorist isakuju võõrasisaks, keda väike poiss ilmselgelt vihkab. Vihkab sedavõrd, et rikub oma ema võimalused alustada uut elu pärast eelmise mehe surma.
Siit koorubki see sõlmitus, mis teeb Bergmanist vaimselt Strindbergi ja Ibseni klubikaaslase. Kui ma paar aastat hiljem lugesin „Loomingu Raamatukogust“ Bergmani mälestusteraamatut „Laterna magica“, siis hämmastas see ausus, millega ta kirjeldas oma tundeid. Tegemist ei olnud ju kirjandusliku kangelasega, kelle salamõtteid autor võib avaldada, vaid reaalse inimesega, kes sündmuste meenutamiseks lisas sinna ka need tunded, millest korralikes perekondades vaikitakse. Ingmar Bergman oli ametlikult abielus viis korda. Iga naist ta armastas ja samas pidi see enesekeskne mees ka seletama, miks naised ta elus vahetusid. Ta tegi seda viisil, mis ühteaegu seletas oma tundeid ja teisalt oli moraalselt enese vastu halastamatu. See inimene tundus mulle uskumatult julm ja samas oli tema ausus täiesti relvituks tegev. Ei ole siis ka ime, et enamik tema filmidest räägib pingelistest suhetest pereringis ja eelkõige uurib ta naisi. Siinkohal meenub kõikidele eestlastele, et üks Bergmani naistest oli eestlasest pianist Käbi Laretei. Nii mõnigi on tahtnud Bergmani „Sügissonaadis“ näha vihjeid sellele, et lavastaja teadis, millest ta räägib, kui kujutas filmis väga head pianisti.
Väliselt oli saatus Rootsi filmitegijatele vaata et rõhuv. 1944. aastal saab temast Helsingborgi Linnateatri direktor ja teatrile jäi ta truuks ka pärast seda, kui ta filmitegemisest pärast „Fannyt ja Alexandrit“ 1982. aastal vaikselt loobus. Sellesse aega mahtus 9 nominatsiooni Oscarile ja 3 korral parima võõrkeelse filmi Oscari võitmine. Noortele Rootsi filmitegijatele tähendas see survet olla kas Bergmani jünger või tema vastane, sest keegi väga ei uskunudki, et sellise monumendi kõrvale võiks midagi muud kerkida. Bergmani rahvusvahelisest staatusest kõneleb ehk seegi, et teda on tsiteeritud isegi ühes Arnold Schwarzeneggeri filmis - „Last action hero“. Selles üsna iroonilises filmis satub noor Ameerika filmisõber filmimaailma, kus liiguvad ringi kõik tema lemmikfilmitähed, aga muuhulgas kõnnitakse mööda ka ühest väärtfilmi kinost, kus parajasti mängitakse Bergmani „Seitsmendat pitserit“ ja kust astub välja Bergmani kujundatud Surm. Kui ei midagi muud, siis oli see tunnustuseks, et ka seal teisel Hollywoodi nimelisel planeedil on reserveeritud Bergmanile igavene koht. Ei ole võib-olla ka üllatuseks, et Woody Allen tegi vahepeal paar filmi ilma igasuguse muusikata, sest nii oli teinud ka tema iidol Ingmar Berman.
Ingmar Bergman tegi kuni elu lõpuni tööd teatris ja lavastas ka raadios kuuldemänge. Kolm aastat tagasi andis ta Rootsi televisioonile ühe intervjuu, millest kujunes sündmus, kuna vanameister oli pikka aega avalikuse eest varjul olnud. Selles intervjuus tunnistas meister, et talle ei meeldi vaadata oma vanu filme, sest need mõjuvad talle depressiivselt: „Ma muutun nii vihaseks ja olen valmis nutma, …ma muutun õnnetuks. Ma arvan, et see on hirmus.“ Jah, tema julma aususe juures võib tõesti küsida, mis koht jääb lootusele. Taas kord Woody Allen, kes 1988. aastal Bergmani 70. sünnipäeva puhul ütles, et vanameister oli : „kõige suurem filmikunstnik kõiki asju arvesse võttes alates filmikaamera leiutamisest."