ENNO REINSALU: Põlevkivist on raske loobuda
Kui soovime, et Eesti jõukus kasvaks, peame rahuldama üha suurenevat elektrivajadust.
Kui Eesti majandus kasvab protsendi võrra, siis kasvab elektritarve pool protsenti. Enam arenenud majandusega riikides on see näitaja madalam. Jääb loota, et tehnoloogia arenedes väheneb ka meie SKP energiamahukus.
Oma elektri tarbimist, mis on umbes 5 MWh inimese kohta aastas, peaksime võrdlema Euroopa põhjamaadega ning Läti ja Leeduga. Lõunanaabrid tarbivad meist kaks korda vähem elektrienergiat. Taanlaste elektri tarbimine on meist 40% võrra kõrgem. Soomlastel ja rootslastel on see üle kolme ning norralastel üle viie korra kõrgem kui meil. Elektri kasutamise maht sõltub suuresti tööstusest. Soome elektrikulu tõstavad metallurgia ja paberitööstus, meil põlevkivitööstus, eriti kaevandamine.
SKP kasv tõstab elektrikulu
Et prognoosida elektri tarbimise kasvu, peaksime ennustama SKP tõusujoont. Võib eeldada, et esialgu SKP kiire tõus jätkub, kuid mõne aja pärast aeglustub, sest ressursid kuivavad kokku. Kui SKP jõuab ihaldatud lakke, “Euroopa viie jõukaima riigi” tasemele, kasv hääbub. Oletame, et see kõik toimub lähema viieteistkümne aasta jooksul. 2000. aastal oli Eesti SKP ühe elaniku kohta ligi 4500 eurot ja 2006. aastal 7500 eurot. Eesti SKP unistuste tase oleks viieteistkümne aasta pärast 30 000 eurot elaniku kohta. Kasvu aeglustumine algaks kuue-seitsme aasta pärast.
Kui säästu huvides midagi ette ei võeta ning SKP üheprotsendilise tõusuga kaasneb elektri tarbimise pooleprotsendiline kasv, kasvab elektritarve 15 aastaga kaks korda. Ehk kui 2005. aastal kasutati Eestis elektrit 5,3 MWh elaniku kohta, siis aastaks 2020 on kulu juba üle 10 MWh.
Kust saada elektrit? See küsimus oli kümne aasta eest terav ka Soomes – soomlastelegi pakkus Venemaa heldelt gaasi ja tuumaelektrit. Kuid soomlased olid just toibunud Vene krahhi tagajärgedest ega soovinud uut sõltuvust. Nad tegid julge sammu – asusid ehitama oma tuumajaama. Üks põhjustest, miks Eestis on Baltimaade kõrgeim SKP, on oma põlevkivielekter. Kuid monopoolne energeetiline baas on riigi nõrkus ja edaspidi tuleb elektritootmist hajutada.
Visioonid iseseisva Eesti energeetikast näevad elektritootmise hajutamist viies suunas, tähtsuse järjekorras: põlevkivi-, tuuma-, gaasi- ja tuuleelekter.
Kui me jääksime oma elektrit tootma ainult põlevkivist, vajaksid elektrijaamad 2020. aastal üle 17 mln tonni põlevkivi. Peale selle vajab tooret ka õlitööstus. Mida ette võtta?
Tuumajaam peab tulema
Tuumaenergeetikale ei ole objektiivseid vastuväiteid. Tuumakütus võib kallineda, kuid elektrihinnas see praktiliselt ei kajastu, sest kütuse osatähtsus on tootmiskulus tühine. Ajapikku väheneb odava uraani varu maapõues, kui kallimat on piisavalt, isegi Eestis. Tuumaenergia peamine kululiik on kapital. Kulukas on ka lõppjäätmete matmine.
Praegu ei peaks enam väitlema teemal, kas tuumaenergeetikat kasutada või ei. Nüüd on peamised küsimused – kas jaam Eestis või mujal, ja kui Eestis, siis kus? Leedu jaama toetavad kiirem ehitusaeg ning olemasolevad infrastruktuur ja personal. Uus Ignalina jaam võiks hakata tootma 2015.–2017. aastal. Vähema kui kümne aastaga pole ühtegi tuumajaama töökorda saadud. Peamine vastuargument Leedu variandile on ebakindlus, mis sõltub poliitilistest mängudest. Probleemiks võib muutuda ka jäätmete jaotamine osanike vahel või selle usaldamine Venemaale.
Eestis oleksid sobivad tuumajaama kohad Maardu ja Paldiski. Mõlemad on tööstuslinnad, kus saaks kasutada elektrijaama jääksoojust. Olemas on ka geoloogilised eeldused lõppjäätmeid matta: paks sinisavilade ning Maardus selle all ka tohutu graniidikehand. Paldiski vastu võib väita, et seal on teatud seismiline aktiivsus. On, kuid väiksem kui Rootsi ja Soome tuumajaamade piirkonnas, Jaapanist rääkimata. Kuid kuidas ka ei pingutaks, enne 15 aastat Eesti oma tuumajaama valmis ei saaks. Jaam kataks kolmandiku Eesti elektritarbest, andes võrku koormuskõikumisteta baaselektrit, elektrivarustuse vundamenti.
Fetišeeritud taastuvenergia
Tuumaenergeetika oht on energiavoo ülim tihedus. Pisikesse ruumi, tuumareaktorisse, on koondatud tohutu energia, mille võib inimlik lollus lahti päästa. Seevastu ülimalt hõreda energiavooga on taastuvenergeetika. Seni kuni tuule, biokütuste jms osalus energiamajanduses on märkamatu, ei näe keskkonnatundlikud kodanikud ohtu. Hoolimata sellest, et tulevad teated nii tuulikute kui ka jäätmepõletusjaamade keskkonnamõjust, fetisˇeeritakse “mahedat energeetikat” edasi. Kuid nagu iga uue tehnoloogia puhul, tootmismahu kasvades keskkonnamõju tugevneb. Selles on oma osa tuule energeetilise voo hõredusel, mis nõuab generaatorite hajutamist suurel alal. Ülimalt hõre on ka biokütuse, nagu energiavõsa, hundinuiade ja pilliroo, energia voog. Energiavoo hõredus tähendab, et energeetika trügib igasse maakohta, tekitades kõikjal kulu ja pingeid. Tõenäoliselt on taastuvenergeetika tehnoloogiliselt ja majanduslikult reaalne 20% osalus Eesti energeetikas ka ökoloogiliselt viimane piir.
Maagaasi kasutamine Eestis on tehnoloogiliselt võimalik ja keskkonnale soodne. Kuna gaasi kasutamine suurendab riigi ebakindlust, siis tuleb piirduda siiski mingi optimaalse määraga. Kui gaasi hakatakse kasutama nn tippkoormusjaamades, mis tagavad elektrivarustuse äripäevade hommiku- ja õhtutundidel, siis gaasielektri osalus ehk üle 15% ei tõuse.
Väga tõhus vahend on säästupoliitika: alandada kadusid, levitada säästulampe, piirata reklaami ja muud valgusreostust, tõsta elektri hinda. Kuid kõik see on ebapopulaarne ning elektri kallinemine on igaühele vastukarva. Kõik säästumeetmed töötavad vastu triviaalsetele majandusindikaatoritele – investeeringutele ja käibele. Seega kaudselt ka SKP-le. Seepärast ei ole säästumeetmed populaarsed ühegi riigi valitsuses.
Kui kõik nii läheks, nagu siin kirjutatud, ei saaks loota põlevkivi kasutamise vähenemisele. Lähema 10–15 aasta vältel ei saa ühel ajal tõsta riigi jõukust ja vähendada põlevkivi kasutamist. Seda enam, et põlevkivi kasutamise ohjeldamiseks ei suudeta välja mõelda mitte midagi peale keeldude ja piirangute.
