Pilguheit hirmule ja segadusele
Ajaloo ja sotsiaalteaduste valgele sarjale pani kevadel sobiva punkti Juri Lotmani esseedekimp “Hirm ja segadus. Esseid kultuurisemiootikast”. Selle sujuvat liitumist sarja eelmiste üllitistega tunnistavad läbivad tsitaadid seal juba koha pälvinud autoritelt (Jacques Le Goff), aga ka nn korduma kippuvad küsimused keskaja massiteadvuse ajaloost, mille ekspertiisile (Jean Delumeau) laekus nüüd väärtuslikku lisajõudu.
Raamat on ju iseenesest õhvake, pealt sada lehekülge, järelmärkused ja -sõna sinna otsa, ning sellesse köidetud kaheksa esseed sirutuvad vaid ositi medievistide ja sotsiaalteadlaste jaosmaale, kuid ühendavad selle siiski kindlalt semiootilise analüüsi aparatuuriga.
Juri Lotman visandab kaheksa eri aegadel kirjutatud sissevaatega läbi sajandite ulatuva kontuuri sellest, kuidas keskaegsest ohmuvõitu Vanatühjast edenes uusaja lähenedes põlevate silmadega kõikvõimas Saatan – mõistuse ja ateismi antipood, milles personifitseerusid Euroopa järskude sotsiaalsete ja kultuuriliste muutuste aegsed ühishirmud. Ta osutab, et “nõidade jälitamine”, selle raamatu üks juhtmotiive, “saab tõepoolest alguse 12. sajandil – ajal, mil kultuurielu tempo järsult kiireneb”(lk 67). Veel sajand, ja süüdatakse esimene tuleriit. Kogu Euroopat 1575–1625 haaranud poolesajandiline diabolismipuhang ning massiline nõiajaht ilmus aga areenile samaaegselt Mõistuse sõdurite ratsionalismi ja uusaja pragmatismiga. Renessansis ilmusid esimesed ilmalikud õpetused riigist, Kopernik ja Galilei pagendasid Jumala kosmosest ning tekkinud tühimiku täitis hirm ja segadus.
Veel renessansieelsetes populaarsetes miraaklites tuuseldavad peainglid põrguvürsti hoopis, nagu heaks arvavad. Meie endagi rahvapärimuses sisaldub siiani selgelt nähtav paganliku mündiga kihistus, milles ka ilmalikud rahvamehed, näiteks rehepapid ja Kaval-Antsud, aga ka terased vaeslapsed keskaegse muretusega Vanapaganaga kaupa teevad ja kukelaulu aegu tal makjavelliliku südametusega naha üle kõrvade tõmbavad.
Pärast Dantet ja Lutherit pole aga põrguvürsti teab kui sagedasti ulgudes kodu poole silkamas nähtud. Hoopis Faust ja teised hingemüüjad kaovad karjudes leegitsevasse väävlijärve. Va sarviline omandab apokalüptilise vägevuse, tema hirmutav kõikvõimsus saavutab kõikenägeva Jumalaga sümmeetrilise mastaabi, mis avaldub tema võimes omandada ükskõik mille või kelle kuju, vallata kõige keerukamaid salakunste. Ka kuulub tema kompetentsi nüüd maapealsete hüvede ning salatarkuste jagamine – tõik, mis paneb lihtrahva silmis märgi külge nii “liiga tarkadele”, “liiga andekatele”, “liiga rikastele” kui ka “liiga ilusatele”. Ja muidugi ka “liiga koledatele”. Saatana teenrite vägi kasvab ning koos sellega inkvisitsiooni töömaa.
Euroopa uus totaalsus
Nõidumise semiootika ja demonoloogiline märgiteadus moodustas kahtlemata massiivse osa inkvisitsiooniprotsessidest, milles kahtlemisest sai süüdistus ning selle olemasolust üksiti nõidumise tõestus – kus suitsu, seal tuld ning kus märke, seal asju. Kuid selle detailse ajastuomase teadmistekorpuse kohal kõrgus pikaealisem ja hõlmavam muutus kogu Euroopa sotsiokognitiivses mõttejoonises – suund keskaegselt ternarismilt uusaegsele binarismile, mille Lotman on teoreetilisemas võtmes lahti kirjutanud.
Ehk siis eelkirjeldatud näidete varal öeldes: kui keskajal sai Kuradiga veel edukalt kaupa teha, siis reformatsioonijärgse Saatanaga polnud enam nalja, igaüks pidi langetama põhimõttelise valiku taevatrepi ja põrgutee vahel. See valik oli saatuslik ning seal tehtud vead korvamatud. Euroopa “ärkas” uude totaalsusse, maksimalistlike valikute, täielike katkestuste ja fundamentaalsete revolutsioonide maailma.
“Hirm ja segadus. Esseid kultuurisemiootikast”
Juri Lotman
Varrak
