Hobusega suhtlemine aitab arendada lihaseid ja kõnet
Igal teisipäeval mõõdab Remus rahulikul sammul sissetallatud rada Veskimetsa ratsabaasis staadionipikkuseid, kaaslaseks ratsutamisterapeut Ene Kont ja tema assistent Deborah Wertwijn. Siis toimub viie-kuue lapse iganädalane ratsutamisteraapia.
Hobuteraapia on mõeldud erivajadustega lastele ja täiskasvanutele. Triin Vompa nelja ja poole aastane poeg Kent on juba Remuse vana sõber. Olgugi, et hobune on temaga võrreldes kümneid kordi suurem, ei paista poisi juures silma ühtegi märki hirmust. Pigem on täiskasvanud need, kes hobuseid kardavad, arvab Ene Kont.
Kentil on sünnitrauma tõttu kehatüve ataksia, mis tähendab seda, et Kenti lihased ei arene piisavalt kiiresti ja tal on raskusi kõndimisega, samuti on ta kõne väga aeglane. Umbes pooleaastaselt algasid Kentil krambid. Siis tehti ka uuringud ning ilmnes, et ravida seda haigust ei saa, võib püüda vaid lapse lihaste arengut kiirendada. Selleks sobivad massaaž ja võimlemine. Terapeut on pannud Kenti jaoks kokku treeningplaani, mis kooseb erinevatest harjutustest.
Hobune peab olema sõbralik
Seanss algab hobuse eest hoolitsemisega: laps saab hobust patsutada, talle leiba anda ja harjata. See on vajalik looma ja lapse vahelise kontakti tekkimiseks ja usalduse võitmiseks. Kui lapsel on raske istudes tasakaalu hoida, siis ratsutatakse koos terapeudiga, aga Kent saab hobuse seljas ilusti ise hakkama. ”Rong see sõitis tšuhh, tšuhh, tšuhh...” lauldakse koos.
Hobuse seljas rütmiliselt liikudes on väga hea lihtsamaid kõneharjutusi teha. Samuti tehakse hobuse seljas tasakaaluharjutusi.
”Remus on väga seltsiv ja sõbralik,” räägib Ene. Igasugused hobused ei sobi lastega töötama. Hobune peab olema sõbralik, rahulik ja mis kõige tähtsam – ta peab teadma, et teeb tööd. Ja Remus paistab sellest aru saavat.
Assistent on kaasas lapse turvalisuseks. Deborah vaatab, et Remust midagi ei eksitaks – hobune on ju ettearvamatu iseloomuga. Ükskord hüppas näiteks põõsast välja rebane, meenutab terapeut.
Ene Kont paneb lapsevanematele südamele olla ratsutamisteraapiat valides ettevaatlik ja uurida terapeudi tausta. Need, kel vastavat haridust ei ole, ei tohiks ilma arstiga konsulteerimata teraapiatunde anda. Hoolimata oma psühholoogiharidusest peab ka Ene Kont vajalikuks arstidega nõu pidada. Tartu Ülikoolis sai eelmisel aastal rühm psühholooge, arste ja terapeute ratsutamisterapeudi diplomi.
Hipoteraapia sobib:
•• Motoorse häirega inimestele, kellel on kaasasündinud või traumade ja haiguste tagajärjel tekkinud liikumispuue;
•• psühhosotsiaalsete probleemidega inimestele, sealhulgas õpiraskustega, hüperaktiivsed lapsed;
•• neuroosi ja depressiooni puhul;
•• närvi-, lihas- või vereringesüsteemi probleemidega;
•• põiepidamatuse puhul.
