•• Olen aastaid oma sõpradele välismaal rääkinud Vabadussõjast, selle kriitilistest hetkedest ja kuidas neist üle saadi. Minu isa ja kolm tema vanemat venda osalesid kõik Vabadussõjas. Minu info pärineb põhiliselt kodus olnud kaheköitelisest “Vabadussõja ajaloost”, mida ma noore poisina siiski rohkem pildiraamatu tasemel uurisin, ning isa ja külameeste meenutustest ja nüüdisaegsetest kirjatöödest. Mulle meenub, millise austuse ja lootusega rääkisid külamehed soomlastest, nende vaprusest. Kurb on, et hilisemad põlvkonnad sellist austust enda südames praegu ei kanna...
Neid ridu ajendas kirjutama 15. novembri Maalehest loetud Pirita südameliidu juhatuse esimehe Ülo Mäe suurepärane artikkel “Vabadussõda ja ausammas”, millel on alapealkiri: “Eestit päästis Soome abi. Abistajaid ei tohi unustada.” Sellele ma tahaks ka omalt poolt kahe käega alla kirjutada. Eestlaste kuvand vapratest vabadusvõitlejatest paraneks oluliselt nii Eestis kui ka välismaal, kui me austusega jäädvustaksime kõigi Eesti sõdurite teenete kõrval ka kõigi Eestit abistanud välisriikide sõdurite osa, ka valgekaartlastest venelaste kahetise osa. See, kui me ei raiu nende abi ja toetust Eestimaa pühapaika, Vabadussõja mälestusmärgi juurde kas metalli, kivisse või klaasi (või ei esita kuvaril), teeks Eesti sama haledaks kui Venemaa, mis salgab teiste riikide vastu sõlmitud pakte ja muud halba – räägib ainult vaprast võitlusest ning vaikib maha lääneriikide suure abi...
Olgem mineviku jäädvustamisel väärikad – siis saavad ka teised meisse ja meie minevikku väärikalt suhtuda! Mis kõige tähtsam, siis me ei unusta oma häid sõpru!
Jaan Järvik, Tallinna tehnikaülikooli elektrotehnika professor
