Eluheidik tahab samuti terve olla
Astudes Tallinna ravikindlustamatute hooldusravikliinikusse, ei tunne ma tavapärast haiglale omast steriilset lõhna. Koristaja lõpetab just põrandate pesemist ning mustust ei näe ma mitte kuskil. Küll aga tajun. Kui astun palatisse, muutub juba koridoris ninna tunginud lõhn intensiivsemaks. See on segu kopitusest ja millestki sellisest, millele on raske nimetust anda. On see kodutute lõhn?
Siinses haiglas saavad ravi need, kellel puudub elu- ja töökoht. Esimesel korrusel on ambulatoorse vastuvõtu kabinet, kus vaadatakse haiged igal tööpäeval üle ning seejärel pakutakse neile abi. Selleks et ravi alustada, tuleb esmalt haige dokumendid korda teha.
Kodutu Ralf Nitra tuli haiglasse mädanevate jalgadega. Kui Ralfilt pärin, mis ajast ta koduta on olnud, palub ta mul midagi lihtsamat küsida. “Seitse-kaheksa aastat vast,” tuleb pikema mõtlemise järel siiski vastus. Päris kuuse all ta enda sõnul elama ei ole pidanud. “Mõnikord saan öömaja tuttavate juures, vahel viskan end pikali varjupaigas. Ainult Männikule ei taha ma minna – seal pole mingit korda. Kuidas ma lähen hommikul tööle, kui kõrvaltoas öö läbi juuakse ja lauldakse?” Samas tunnistab Ralf, et ega ta isegi alkoholi ees risti ette ei löö, kuid napsu võtab siiski olenevalt olukorrast.
“Mõnikord tähistan mõnda rõõmusündmust, vahel sellepärast, et tuju on sant. Korraks läheb ikka paremaks, kuigi ega see mingi lahendus ei ole,” ütleb Ralf. Kuigi haiglasse tuli mees jalgadel olevate mädapaisete pärast, avastati lähemal vaatlusel kopsudes haiguskolded. Nüüd saadetakse mees edasistele uuringutele. Paari päeva pärast kirjutatakse Ralf aga haiglast välja, sest on ette nähtud, et hooldusravikliinikus võib viibida kuni 60 päeva. Nüüd on sotsiaaltöötajate eesmärk leida Ralfile edasine elupaik.
Kord peab olema majas
Ravikindlustamatute osakonna juhataja Rostislav Vassiljevi sõnul on hoolduskliinikus 26 töötajat ning haiged veedavad puhaste linade vahel keskmiselt 30 päeva. On ka selliseid, keda üle paari päeva haiglas pidada ei saa, sest nad ei pea sisekorraeeskirjadest kinni. Nii ongi kaheses palatis ukse juurde rivistunud neli meditsiiniõde. “See on meie osakonna kullatükk Raul,” tutvustab Vassiljev, “teda tuleb pidevalt jälgida, sest tal on kalduvus vägivaldseks muutuda.”
“Raul, ära ole ometi nii kuri,” kostab ka õe rahulik manitsus. Vastuseks joriseb kahemeetrine mädanenud jalgadega mees võimsalt üle maja: “Olen sõja-väelane.” Hetk hiljem jõuab Raul kõrvalpalatis viibivale naisterahvale abieluettepaneku teha. Samas suutis ta eelmisel päeval terve osakonna valvel olekusse ajada, sest äkkvihahoog ei tõotanud head.
Kui fotograaf järgmisel korral Rauli pildistama läheb, ongi mehe ase tühi. Ühel õhtul ületas Raul lärmamise ja ähvardamisega siiski lubatud piiri ning ta tuli tänavale tagasi saata. Doktor Vassiljevi sõnul tuleb uute ja ka vanade haigetega alati ettevaatlik olla ning nende asjad läbi vaadata, et neil terariistu kaasas ei oleks. Samuti hoitakse töötajate kabinetiuksi alati lukus, sest haiged võivad muidu sinna uudistama ja ka vargile minna. Kui aga selgub, et haigele on alkoholi toodud, ei jää töötajatel muud üle kui haige tagasi tänavale saata. Olenemata tema olukorrast.
Vastukaaluks Raulile on samas toas vaikse olemisega Gennadi, keda piinavad vasakpoolne halvatus ning maksatsirroos. Kuigi Gennadi ei saa rääkida, mõistab ta ümbritsevat ning suhtleb arstiga pead noogutades või raputades.
Naistepalatis on voodikohti kaheksa ning kõrv püüab valdava keelena kinni vene keele. Patsient Ene on haiglas jala pärast. “Plekid tulid ja enam ära ei lähe. Ma pole päris kindel, aga arsti sõnul on maksaga midagi lahti,” selgitab naine. Ene kiidab doktor Vassiljevit ja ütleb, et temale küll haiglas meeldib, kuigi vahel on ka natuke igavavõitu. Et haiglas veedetav aeg veidigi kiiremini läheks, tõi sõbranna Ene öökapile paki raamatuid jumalasõnast.
Järgmisel nädalal on aga Ene elus suursündmus. Siis tuleb haiglasse fotograaf, et Enest passipilt klõpsida. Viisteist aastat sotsiaaltöötajana töötanud Heli Vahter soovitab Enel selleks puhuks ka puhta pluusi selga panna. Ikka sellepärast, et tuleks kena ülesvõte. Ene on üks neist õnnelikest, kellele praegu otsitakse kohta sotsiaalmajas.
Enda tahe on peamine
Sotsiaaltöötaja Heli Vahteri töö on ravikindlustuseta inimeste dokumentide kordaajamine. “Väga tihti tuleb ette, et ühe ja sama isikuga tuleb korduvalt kohtuda. Ja siis pean jälle taotlema riigilõivust vabastamist ning sisse andma uue ID-kaardi taotluse,” selgitab Vahter. Ta on veendunud, et kui inimene ei taha ennast ise aidata, ei ole võimalik teda ka sunniviisiliselt ühiskonda tagasi tuua. Samas on tal tuua näiteid, kui inimene on tõepoolest abi saanud ning tema elu on paranenud. Viie aasta eest puutus Vahter kokku mitme amputeeritud jalgadega nooremapoolse mehega, kellele leiti sotsiaalkodud. “Nüüd on neil perekonnad ja töökohad.”
Tasub teada
Kodutud saavad abi:
•• Ambulatoorne vastuvõtt Magasini 34 (I korrus).
•• E, T, K, N, R kl 9–13
•• E, K, R – kirurgi vastuvõtt
•• T, N – terapeudi vastuvõtt
Eestis on 3500 kodutut
•• Eestis ulatub kodutute üldarv hinnangute järgi 3500 inimeseni, mis on u 0,3% elanikkonnast.
•• Side kodutuse ja tervise vahel on kahesuunaline: halb tervis võib põhjustada kodutuks jäämist ning kodutus tervisehäireid.
•• Kodututel on raskusi meditsiiniteenuste kättesaadavusega.
•• Sagedamad põhjused on kehtiva isikut tõendava dokumendi puudumine, tervisekindlustuse puudumine ja suutmatus tasuda väljakirjutatud ravimite eest ning ravi omavoliline lõpetamine.
•• Täisealiste kodutute seas tehtud uuringute tulemuste järgi on kodutute peamised terviseprobleemid sageli esinevad kroonilised kopsu- ja hingamisteede haigused (k.a ravile allumatu ehk resistentne tuberkuloos), nahahaigused, probleemid jalgade ja hammastega.
Allikas: tervishoiuraport
