JAAN KAPLINSKI: Valgust pimedusse
Sellepärast peavad varasemad sõnad jääma jõuetuks ja vakka... Selleks ajaks, mil sina suureks saad, on kiriku nägu väga muutunud... Ei ole meie asi seda päeva ennustada – kuid see päev tuleb –, mil inimestele tuleb jälle Jumala sõna niimoodi kuulutada, et maailm selle kaudu muutuks ja uueneks. See saab olema uus keel, võib-olla täiesti mittereligioosne keel, kuid ometi vabastav ja lunastav nagu Jeesuse keel...”
Vastupanuvõitleja Bonhoeffer oli ka teoloogina julgem kui suur osa tema ametivendi. Ta võttis tõsiselt üht nii juutidele kui ka kristlastele väga olulist käsku: tuleb armastada Jumalat kõigest südamest, hingest ja väest. Jumalat, seda Midagi Muud, Teist, mitte oma religiooni, oma usku, oma arusaama Jumalast, oma kirikut, oma pühakirja...
Bonhoeffer nimetab ka võimalust, et tulevikus võib inimestele vabanemist ja lunastust tuua ka mittereligioosne keel. See on väga oluline, kuigi võib usklikule (sellele, kes usub oma usku rohkem kui Jumalat) mõjuda heidutavalt. Kuid sellest ei saa mööda vaadata.
Pärilikkusest pääsu pole
XX sajand tõi kaasa uue ja avarama arusaama loodusest, tõi uue füüsika, geneetika ning ka katsed teaduslikult mõista inimpsüühikat. Einstein ja Freud olid kaasaegsed, kuigi Freudi teooriatest on teaduse arenedes jäänud järele hoopis vähem kui Einsteini omadest. Ent ometi valmistas ka Freud ette paradigma muutust, valmistas meid ette selleks, et asjadest, millest seni kõneldi vaid religiooni keeles, nagu patt ja lunastus, saaks kõnelda ka psühholoogia keeles.
Nüüd, XXI sajandil, oleme uute muutuste lävel. Psühholoogia sümbioosis aju-uuringutega viib meid ligemale paljude tungide ja emotsioonide mõistmisele ning mõjutamisele, mida seni suutsid vaid religioon ja kunst. Evolutsiooniline psühholoogia suudab seletada meie käitumise põliseid, loomalikke juuri ja näidata, kui kergesti meie mõistus muutub vaid omakasu, oma geenide säilitamise ja edasiandmise abivahendiks, kompuutriks meis elava eelinimese käes.
Omal kombel tõestab evolutsioonipsühholoogia ühe seni ka paljude teoloogide seas iganenuks peetud mõiste, nimelt “pärispatu” olemasolu.
Seda, et me ei pääse oma pärilikkusest, oma igipõlises evolutsioonis omandatud kalduvustest. Ent geneetika, psühholoogia, neuroscience ja edusammud aju biokeemia avamisel lubavad meil end paremini mõista ja niiviisi ka leida kompromissi oma põlise (kristlikus keeles patuse) loomuse ning ühiselu vajaduste vahel. Saada paremaks, sallivamaks, mõistvamaks inimeseks. Sokrates kutsus üles mõistma iseend. Buddha õpetus püüab jõuda sellesamani, kuigi teist teed. Üks suur budistlik õpetlane ütles, et budismis me õpime iseend tundma, et iseendast vabaneda. Religioonid on ammu tundnud ja kasutanud selleks abivahendeid – palvet, rituaali, meditatsiooni. Meie aeg annab siia juurde uusi võimalusi – psühhoteraapia ja psühhofarmakonid. Mille kasutamisega kaasnevad muidugi ka riskid. Kuid pole põhjust arvata, et psühhiaatria, farmakonide ja muu sellisega seotud riskid oleksid suuremad kui religiooniga seotud. Pole põhjust arvata, et psühhiaatria ja evolutsioonipsühholoogia viiksid meid uute ususõdadeni, inkvisitsioonini, tuleriitadeni ning teiseusuliste ja vähemuste diskrimineerimiseni, mida on teinud suurem osa religioone.
“Valguse revolutsioon”
See, mida religioonil (ennekõike kristlusel ja islamil, kus Jeesus on austatud prohvet) on öelda jõulude kohta, ei vaja ümberjutustamist. On üldiselt teada ka see, et jõulud on meie traditsioonis põline, ammu enne Jeesust ja kristlust sündinud valgusepüha, et sõna ise on laenatud Skandinaaviast. Ent nüüd võime juba üht-teist öelda ka selle kohta, mida valgus ja selle puudumine tähendab inimpsüühikale ja organismile tervikuna.
Lindude hormoonsüsteemi reguleerib ööpäevane valguse hulk. Kui see tõuseb üle kriitilise piiri, saavad südatalve sootutest lindudest jälle isas- ja emaslinnud, kes hakkavad laulma ning paaritumiseks ja pesitsemiseks valmistuma. Me teame, et inimeses tekitab südatalvine pimedus stressi, muudab psüühikat ning muudki organismis. Me teame veel väga vähe sellest, kuidas on inimorganismile mõjunud viimase saja aasta “valguse revolutsioon”, mis lubab meil välja lülituda loomulikust pimeduse-valguse ööpäevasest ning aastaringsest tsüklist. Kahtlemata on sellel “valguse revolutsioonil” nii positiivne kui ka negatiivne mõju, mille uurimises astutakse alles esimesi samme.
See aga ei tähenda, et tasuks ignoreerida esivanemate pärandust ja loobuda rõõmustamast selle üle, et südatalvel murdub pimeduse võim, päev hakkab kukesammu võrra pikenema. Ning ka seda, et paljude põlvkondade jaoks on see seostunud kõige ülevama ja ilusamaga – Valguse Jumala võiduga pimeduse üle, võidurõõmuga, vabanemisega, lunastusega. Mille võrdpildiks on kuskil hämaras laudas sündinud laps. Laps, kes elab meis kõigis ja kannab endas meie kõigi uuenemise, taassünni, uue elu võimalust. Millest nüüd ikka selgemini suudab rääkida ka teadus, valgustades omal viisil ja omas keeles põlist pimedust meis ja meie ümber.
