Üks minu lapsepõlve lemmikraamatuid oli “Une-Mati Rannakülas”. Sõbrannal oli ka selle esimene osa “Une-Mati, Päris-Mati ja Tups”, aga sõbranna elas Rakveres, nii et seda raamatut nägin ma harvemini.

Sellel, miks need raamatud lapse jaoks nii meeldejäävad olid, oli oma osa kindlasti Siima Škopi kaunitel ja lapsesõbralikel illustratsioonidel. Aga meelde jäi ikkagi raamat, mis andis teadmisi mere- ja rannaelu kohta, segades seda rõõmsalt lapseliku fantaasiamaailmaga. Ilusate piltidega põnev raamat, mis rääkis helesinisest padjakujulisest Une-Matist, tema sõbrast poiss-Matist ja koerast Tupsist, nende seiklustest rannakülas Käsmus, kus kirjanik ise päriselt elab. Tollal ma seda viimast muidugi ei teadnud. Aga Käsmu kui üks eriline koht jäi raamatust meelde küll.

Muide, kas te teadsite, et Dagmar Normet on teinud ka ühe sama meeldejääva tõlke? Nimelt pannud eesti keelde ümber veel ühe minu lapsepõlve lemmikraamatu – Mira Lobe teose “Vanaema õunapuu otsas”.

Ja kuigi käes on alles veebruar, on juba tänavugi ilmunud üks tema teos: näidendiraamat “Lavalood lastele”. Nii et kolmapäeval 87-aastaseks saav kirjanik on ikka veel laste jaoks olemas. Veranda laua alla kinke ootama ta Mati moodi vahest ehk enam ei poe, aga sünnipäevalõkke süütab loodetavasti ikka. Palju õnne!

Nii vahvale lastekirjanikule ei saa ju öelda muud kui tsiteerida teda ennast:

“Une-Mati, kas tead, mul on homme sünnipäev!” kuulutas Mati õhinal.

“Pole viga, ära tee väljagi!” ühmas Une-Mati silmi hõõrudes.

“Sünnipäev tuleb mul!” kordas Mati. “Saad sa aru?”

“Juhtub sedagi,” ohkas Une-Mati.

Mari Klein

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid