“Vaikiv ajastu” tähistab meil aastaid 1934–1940, mil likvideeriti kõik parteid, saadeti laiali parlament, suleti ajalehtede suu, kuni isegi riigijuhid ei julgenud enam öelda, kui kaelani mudas me maailmasõjale vastu astusime. “Vaikiv ajastu”, mitte diktatuur, oli see aga selle pärast, et Eesti oli näinud hullemaidki päevi.

Kuid praegu ei ohusta parlamentarismi küll ükski valitsus, meediavabaduse ründamist lubavad endale vähesed ja valitsuse kritiseerimine on rohkem reegel kui erand.  

“Kallutatud jõududest” hakkas kunagi rääkima üks poliitik, kes korruptsioonikahtluse alla sattus. “Vaikivat ajastut” kuulutas seejärel teine. “Vaikiv ajastu” olevat see selle pärast, et poliitiku peale vihastanud valijad ei julgevat öelda, kui palavalt nad teda armastavad.

Demokraatiat Eestis ohustab küll see, et süütuse presumptsioon on hakanud kaduma. Inimene pole enam “kurjategija” siis, kui ta süüdi mõistetakse, vaid hetkest, kui politsei ta “kahtlusaluseks” tunnistab. Meedia peabki võtma skandaalist tuld, kuid politsei peaks siiski uurimisega lõpule jõudma, enne kui suu lahti teeb.

Poliitiku ”suurim vaenlane”

“Kallutatud meedia” on aga vihaobjektiks poliitikule, kes on oma karjääri jooksul sattunud enamatesse skandaalidesse, kui terve ajakirjandus mäletada jaksab. See on pigem juba küsimus parteile, sest meediaga suhtlemine on poliitikule sama oluline kui suhe valijaga. Mujal loovutavad parteid pigem oma skandaalseid liidreid kui valijaid.

Kuid kui mõni jõud kavatseb ninasarviku moel skandaale külvates võimule pürgida, on tagajärjeks enam kui skandaal. Pidades suurimaks vaenlaseks teda kritiseerivat ajakirjandust, võib selline riigijuht kujuneda tõsiseks ohuks vabale sõnale.

Kõik vaikivad ajastud Eestis (1905, 1917, 1934, 1940) on alanud rünnakuga “mässu ässitavale”, “kontrrevolutsioonilisele”, “riigi välissuhteid kahjustavale” või “kodanlik-imperialistlikule” meediale. Rünnak “kallutatud meediale” võtab paraku samu mõõtmeid.

Sõnavabadust ohustab küll suhtumine, nagu iga meeleavaldaja oleks potentsiaalne kurjategija. Nn maskikeelu kava tõi meelde Briti politsei ülereageerimise, kui 2005. aastal meeleavaldajate peletamiseks kogu politsei Šotimaale koondati ja pealinn terroristide meelevalda jäeti. Kurjategijaid ja protestijaid sama mõõdupuuga siiski võtta ei saa.

Ja justiitsministri sõda anonüümsete internetikommentaatorite vastu võrdub kahurite suunamisega kärbestele. Demokraatiat ei saa kuidagi ohustada vabadus midagi kommenteerida. Mõne tigetseja pärast ei saa aga veel kõigi vabadusi ära võtta.

Meedia ja poliitikute suhe ei saagi olla selline, nagu poliitikud seda näha tahaksid. Diktatuuride tingimustes on meedia vaid ruupor, mis vahendab võimu, kuid mitte kunagi rahvast. Demokraatias peab aga meedia kuulama rohkem lugejaid ja vähem poliitikuid. See on lihtsalt vältimatu.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid