TIIT RIISMAA: Pekingi olümpia on tavalise hiinlase huvides
Sport kui aus võistlus, mis oli kunagi olümpiamängudel esikohal, vajub tahapoole. Mitte alati ei selgu paremad võistlusrajal ega mänguväljakul, vaid pahatihti kusagil mujal. Medalite tagumised küljed on muutunud räpasemaks, esiküljed säravad paremini kui eales varem. Ühes võib olla kindel: sporti olümpiamängudelt tõrjuda ei saa.
Televisiooniajastul pole avalikkuse seisukohalt kuigi oluline, kus olümpiamängud toimuvad. Ometi käib korraldamise õiguse eest alati kõva rebimine ning tavaliselt saab selle endale mõni maailma tuumikriik. Aga kui see peaks minema ikkagi väljapoole, siis on tegemist hoolikalt läbimõeldud sammuga. Lihtsalt niisama säärast õigust ühelegi linnale enam ei anta.
1974. aastal andis rahvusvaheline olümpiakomitee 1980. aasta suvemängude korraldamise õiguse Moskvale. Ei olegi täpselt teada, kellele Moskva mängude idee kuulub, kuid seitsmekümnendatel hakkasid hilisem Ameerika presidendi Jimmy Carteri rahvusliku julgeoleku nõunik Zbigniew Brzezinski ja meediamagnaat Ted Turner tegutsema selle nimel, et suveolümpiamängud toimuksid Nõukogude Liidus. Nende jõupingutused olid spordiga vähe seotud. Kavas oli lüüa mõned suuremad mõrad ja augud raudsesse eesriidesse. Koos olümpia-mängudega said venelased kaela ka kohustuse tagada mõningane inimeste vaba liikumine välismaale. Paljudel tavalistel kodanikel tekkis võimalus külastada ka selliseid riike, kus seni sai käia ainult kommunistliku partei kõrgem seltskond. See oli siin kandis ennekuulmatu. Ka paljud eestlased said seitsmekümnendate lõpul kohtuda välismaal elavate sugulastega, keda nähti viimati silmast silma Teise Maailmasõja ajal.
Pärast seda kui Moskva oli saanud õiguse korraldada suvemängud, olukord muutus. 1979. aasta jõulude paiku viisid venelased oma väed Afganistani –piiratud kontingendi ja loomulikult ajutiselt, nagu kompartei tollal teatas. See oli põhjus või vähemalt ajend, miks lääneriigid boikottisid Moskva olüm-piamänge. Neli aastat hiljem ei lubanud venelaste mundriau neil Los Angelese olümpial osaleda ja kättemaksuks jäid nad kõrvale. Sellisel kahetsusväärsel kombel tekkis kahe suure spordimaa omavahelises mõõduvõtmises kaheteistkümne aasta pikkune paus.
Ohvriks sportlased
Olümpiaboikottide ohvriks olid teadagi sportlased, kes jäid spordivälistel põhjustel suur-sündmustest kõrvale. Mõlemad boikotid mõjusid sportlikele tulemustele halvasti. Aga sekundid ja sentimeetrid lähevad korda suhteliselt kitsale asjatundjate ringile.
Nii Moskvas kui ka Los Angeleses võitis kohalik publik, sest paljude konkurentide puudumine võimaldas omadel paremini silma paista. Mööda ei saa minna ka asjaolude kokkulangemistest – tänu boikotile võitis purjetamise kuldmedali Esko Reckhardt ning soomlase võidu auks mängiti 1980. aastal Pirital meie ühist hümni.
Nüüdisaegsed olümpiamängud tähendavad korraldavale linnale sadu tuhandeid välismaalasi: sportlasi ja neid saatvaid isikuid, ülemaailmset ametimeeste ja ajakirjanike palju näinud parve. Neile kõigile Potjomkinit korraldada on võimatu. Moskvale olümpiamängude taotlemisel jäi Kremli tollaste peremeeste kaine loogika tublisti alla nende suurriiklikule edevusele. Moskva olümpia löödud mõrad said lõpuks sellised, et tosin aastat hiljem haihtus nii raudne eesriie kui ka selle taha peitunud kommunistlik reÏiim. Muidugi ei olnud see olümpialiikumine, mis sai kommunistlikust impeeriumist jagu, aga tema tõi lõpu lähemale küll.
Üldine inimõiguste olukord on kogu maailmas üsna hästi teada. Küsimus on ainult selles, kuidas seda olukorda parandada. Ka Pekingile olümpia korraldamise andmise otsuse taga ei olnud ainult rahvusvaheline spordiliikumine. Mängude korraldamine anti Pekingile tavaliste hiinlaste huvides – et nende silmad pisut rohkem ülejäänud maailmale avaneksid.
Pekingis antakse tervele maailmale suurejooneline etendus. Hiina parteiladviku teeb see kahtlemata rõõmsaks. Aga mitte selle rahvusvahelise teleetenduse pärast ei koguneta Pekingisse.
Igal juhul vedas Steven Spielberg kogu vaba maailma kõvasti alt, kui loobus ootamatult Pekingi olümpiamängude kunstilise lavastaja ametist. Sportlased ei tohiks tema viga korrata.
