Kirbla kalmistu ootab Uluotsasid
Lõuna-Läänemaal väärika vana Kirbla kiriku kõrval surnuaial seisab reas seitse Saaremaa marmorist rõngasristi ja kaks musta maakivisammast. Kõige suurem sammas teatab: “Siia nad tulevad need Uluotsad.”
Äärmine rõngasrist kannab kirja “Jüri Uluots Uluste Jaanselt. Maetud Stockholmis”. Ei sõnagi viiteks, et tegemist oli viimase okupatsioonieelse peaministri ning iseseisvuse järjepidevuse hoidjaga, peaministriga presidendi ülesannetes.
“Platsi kujundas selliseks 1980. aastatel üks Jüri Uluotsa vennapoegadest Ülo Uluots – ta töötas siis Palivere tehases ja sai seal head palka,” selgitab peaminister-president Uluotsa vennapoja Mardi kaasa Armilda Uluots. “Ülo unistas, et saaks Jüri siia puhkama tuua.”
Kui Jüri ja tema kahe venna ja kolme õe ema Marie 1939. aastal suri, ostis toona Tallinnas riiki juhtinud Jüri perekonnale Kirbla kirikaeda hauaplatsi. Isa Jaan sai ema kõrvale puhkama sõja ajal 1942. aastal. Jüri ise pidi 1945. aasta jaanuaris jääma kojusõitu ootama Stockholmi Metsakalmistule. Abikaasa Anette jõudis tema kõrvale 1995. aastal ning nende ainuke poeg Erik kaks aastat tagasi.
Ei olnud sugulastest teadlik
Eile kõlasid Tallinna sadamas Vabadussõja-aegsed fanfaarihelid, kui kõigi kolme põrmud jõudsid kodumaale, et 31. augustil leida Kirblas lõpuks viimne rahupaik.
“Riigikantseleis nad üldse ei teadnud, et Jüri Uluotsal veel sugulasi on,” imestab Armilda Uluots. Jüril ja ühel tema vennal Jaanil ei ole enam elus olevaid järeltulijaid. Kõik kolm õde, Kata, Anna ja Marie on rahupaiga leidnud samuti Kirblas, kuid oma abikaasade perekondade rahupaikades.
Jüri Uluotsa teise venna Oskari poeg Mart koos kaasa Armildaga on jõudnud pika elu rännakutega tagasi Lõuna-Läänemaale, küll mitte kodutallu, vaid paarkümmend kilomeetrit Virtsu poole Rõudesse. Nende vabatahtlikuks kohustuseks on jäänud Uluotsade rahupaiga hooldamine. “On ikka ka tundmatute poolt toodud lilli ja küünlaid,” lausub Armilda.
Nüüd tehakse hauaplats põhjalikult ümber ja riigikantselei on lubanud sugulaste soove arvestada. “Vald, riik ja meie peame tegema lepingu, kuidas edaspidi haua hooldamine käima hakkab,” selgitab Armilda.
Uluotsa nime salati maha
•• Jüri Uluotsa vend Oskar Uluots oli üks Eesti ohvitseridest, kes viidi 1941. aasta 13. juunil Venemaale vangilaagrisse. Tal oli õnne: ta naasis ja elas veel pika elu ja jõudis ära oodata Eesti taasiseseisvumise 1991. aastal.
•• Oskari pere pääses küüditamisest tänu sellele, et nad vahetasid nimesid. “Küüditamise kartuses ema lahutas isast ja võttis tagasi oma neiupõlvenime – väites, et ei tea mehest midagi,” meenutas 60 aasta tagust keerulist aega toona teismeline Mart Uluots. “Tegelikult oli meil teada, et isa on elus, ja hiljem sõitis ema isale Siberisse järele, kui isa saadeti laagrist asumisele.”
•• Mart Uluots sai teise nime, Kochberg, sest ema justkui loobus temast ja üks sugulane lapsendas. Teine poeg, Ülo Uluots, taastatud Eesti esimene kaitseminister, käis juba Tallinnas kõrgkoolis ning pääses samuti Siberisse saatmisest.
•• Kui Oskar koos kaasa Almaga 1956. aastal kodumaale naasis, pidi ta perekonna ametlikuks taasühendamiseks oma naise kohtusse kaebama. “Isa andis ema kohtusse, et ta ilma tema nõusolekuta lapse ära oli andnud,” täpsustab Mart. “Lapsendamine tühistati, sain Uluotsa nime tagasi ning ema ja isa abiellusid uuesti.”
