Vabariigi sõjakoolide esimesed aastakümned
Kuni 19. sajandini omandasid inimesed kõrgema sõjaväejuhi ameti ja positsiooni mitte niivõrd tänu õpingutele ja haridusele, kuivõrd karakteriomadustele. Karakterit peeti aga enamasti päritolust tulenevaks nähteks, mille juurde arvati kuuluvat ka oludele ja kultuurile vastav haridus. Sellised eeldused määrasid kaua aega inimeste sobivuse nii juhtivatele poliitilistele kui ka sõjalistele ametikohtadele. Enne 16. sajandit puuduvad andmed Euroopas praktilistele kogemustele lisanduva spetsiifilise sõjalise hariduse andmise kohta. Esimesena pääsevad sõja-väejuhtide süsteemsema ettevalmistamise ideed maksvusele tehnilistel aladel. Ohvitseride süstemaatilisemast väljaõppest saab rääkida alates absolutistlike riikide tekkest 17. sajandil, tänapäeva mõttes sõjaväe-akadeemiatest või staabikoolidest aga mitte enne 18. sajandit. Uusaja tehnilised uuendused püssirohu, suurtükiasjanduse ja kindlustustööde alal, samuti kiirelt areneva kartograafia ja navigatsiooni vallas ajendasid tegelema ka teoreetilise hariduse andmisega, eelkõige matemaatikas ja loodusteadustes. Teooria ja praktika vahekord sõjaväelises hariduses oli ebaselge ja tekitas küsimusi – nagu tänapäevalgi.
Kuigi eestlased olid ohvitserikutset omandanud ka juba varasemas ajaloos, tuli Eesti iseseisvumisel rajada täiesti uutesse oludesse sobilik ja omanäoline juhtide kaadri ettevalmistamise süsteem. Seetõttu võib rahvusliku sõjaväelise hariduse rajamist käsiteldaval perioodil pidada vähemalt osalt sama epohhiloovaks teguriks kui näiteks rahvusülikooli asutamist, mis mõjutas järgnevate aastakümnete jooksul eestlaste mentaliteeti, hoiakuid, keelt jne. Sõjaväelise haridussüsteemi rajamine 20. sajandi alguses langes ajajärgule, mil leidsid aset olulised ühiskondlikud muudatused, ja mitte ainult Eestis. Juba 1919. a aprillis Vabariigi Sõjakooli avamisel esinedes rõhutas sõjavägede ülemjuhataja kindralmajor Johan Laidoner, et Eestis polnud tegemist enam monarhistliku sõjaväega, vaid demokraatliku riigi rahvaväega, mille kindlus sai tugineda vastastikusele sõbralikkusele ja üksteisemõistmisele.
Sõjakooli algus
Nooremohvitseride vähesusele viidates asutati sõjakool 3. aprillil 1919 (sõjavägede ülemjuhataja päevakäsk 3. aprillist 1919, nr 125) ja õppetöö algas 14. aprillil 1919. Sõjakool asus sel ajal Tallinnas Tehnika tänaval endise raudtee tehnikakooli ruumides. Paralleelselt loodi koolis jala-, suurtüki- (rühm) ja ratsa-väe (eskadron) klassid. Jalaväeklass lõpetas 2. augustil 1919, seega kujunes kursuse kestuseks alla nelja kuu, ratsa- ja suurtükiväekursused kujunesid kuni viiekuuliseks. Edukad lõpetajad ülendati lipnikeks ja saadeti ohvitseridena väeosadesse. Sõdurid olevat neid nimetanud “samagoniks”, mis viitas ettevalmistuse teatavale kodukootusele, mida võrreldi kodus valmistatud viinaga. Vaatamata lühikesele õppeajale olid mitmed lõpetajad sõja lõpul juba kompaniiülemad.
Pärast esimest sõjakooli lendu alustas tegevust teine lend, milles jalaväekompanii asemele moodustati kahekompaniilises koosseisus jalaväepataljon. Suurtükiväekursus (patarei) ja ratsaväekursus (eskadron) jätkasid tööd endises koosseisus. Õpilaste arvu suurenedes tekkis ruumipuudus. Ruumide küsimus lahenes 1920. aasta maikuus, mil sõjakool paigutati Tondi kasarmute kompleksi. Teise lennu õppekursuse lõpp langes kokku Vabadussõja lõpuga, millest tingitult langes ära kiire ettevalmistamise vajadus ja õppekursust pikendati ühe aastani, s.o 31. augustini 1920.
Mõlema sõjaaegse lennu klassides lõpetas sõjakooli kokku ligi 400 lipnikku. Esimese kahe sõjaaegse lennu õpilaste sünniaastad langesid ajavahemikku 1886–1902. Enamik kadette olid vabatahtlikest õppursõdurid, kuid esines ka Vene sõjaväes sõjaajal allohvitseriks ülendatuid ning neid, kelle õpingud Vene lipnikekoolides oli katkestanud sealne kodusõda. Esimese lennu lõpetanuist hukkus Vabadussõja sõjategevuses või muudel põhjustel kokku viis lipnikku. Rahuaja teenistuses jätkas esimeste lendude lõpetajaist pikemalt 20–30%.
Esimene rahuaegne sõjakooli kursus alustas õpinguid 1. oktoobril 1920. Moodustati kaks klassi: noorem ja vanem. 1921. aastal muudeti sõjakooli kadettide õppekursus kolmeaastaseks.
1920. aasta algul avati eraldiseisva õppeüksusena ka sõjaväe tehnikakool. See valmistas ette kaadriohvitsere ja sõjaväe tehnikuid mitmel erialal (käsirelva- ja suurtükitehnikud, raadio- ja elektrotehnikud, pürotehnikud ning auto-tankieriala spetsialistid). Vähese erialaspetsialistide vajaduse ja kulutuste kokkuhoiu kaalutlustel suleti nimetatud kool pärast esimese lennu lõpetamist. Kooli sulgemisega seoses tõstatati “ühendatud sõjakooli” loomise idee, millest omakorda jõuti sõjaväe ühendatud õppeasutuste moodustamise ideeni. Sõjaväe tehnikakool kutsuti õppeasutuse koosseisus taas ellu 1936. aastal.
1921. aastal avati sõjakoolis mereväekadettide klass, mille õppeaeg kestis kolm aastat. Mereväekadettide klassi lõpetas kaks lendu ja teise lennu väljalaskmisega 29. aprillil 1928 lõpetas mereväekadettide klass oma tegevuse. Mereväe kaadriohvitseride ettevalmistamine taastati sõjakoolis 1938. aastal. Sõjakooli juures valmistati ette ohvitsere kõigile väeliikidele, välja arvatud õhuvägi (tollal lennuvägi). Kuni 1930. aastate teise pooleni omandati sõjaväelenduri kutse pärast sõjakooli lõpetamist lennukoolis. Hiljem omandati kaadriohvitseri õigused sõjakoolis pärast lennukooli lõpetamist ja täiendavat teenistust.
Tagavaraväe (reserv)ohvitsere asuti ette valmistama 1922. aastal, mil sõjakooli juures avati vastav eriklass. Sellesse klassi saadeti väe-osadest noorsõdureid, kellel oli täielik kesk- või kõrgem haridus. Neid nimetati algul asekadettideks. 1923. aasta alul vabariigi valitsuse antud seadusega nimetati tagavaraväe ohvitseride ettevalmistamise klass ümber aspirantide kursuseks ja asekadetid aspirantideks.
1928. aasta ohvitseride ettevalmistamise seaduse alusel hakkas sõjakool töötama kolme klassiga: aspirantide klass, kadettide noorem klass ja kadettide vanem klass. Kooli võeti nüüdsest vastu vaid täieliku keskharidusega noormehi. Kaadriohvitseri kutse omandamise eelduseks sai nüüd aspirantide klassi eelnev lõpetamine. Ohvitseride ettevalmistamise seadust muudeti perioodi vältel mitmel korral (lisandusid uuendatud seadused lisaks eelmainitule ka 1930. ja 1935. aastal).
Alates demobilisatsiooni lõpust, s.o 1922–1934 kandis kaitseväe kaadriohvitseridega komplekteerimine enam-vähem juhuslikku ilmet. Aastail 1922–1925 tuli juurde umbes kolm korda vähem ohvitsere, kui neid lahkus teenistusest. Lahkumine sündis sel ajajärgul peaasjalikult koosseisude koondamise tagajärjel. Järgneva nelja aasta jooksul, s.o 1926–1929 valmistati ohvitsere ette peaaegu poole rohkem, kui lahkus samal ajal teenistusest. Alates 1931. a jäeti kadettide klassid õpilastega komplekteerimata, mille tagajärjel tekkis järgnevatel aastatel ohvitseride kaadri vananemise ja kahanemise oht, mis andis alust rääkida kaadrikriisist. Tekkinud olukorras asuti otsima süsteemi, mis või-maldanuks ohvitsere ette valmistada nii arvuliselt kui ka erialade järgi paindlikumalt. Ulatuslikumaks kujunes samal ajal täiendusohvitseride ettevalmistus. Jalaväe ja suur-tükiväe alale lisandusid inseneriväe, raskekuulipilduja ja suusk-ratturi õppealad. Suurtükiväe ja inseneri-väe õppeala jagunesid veel omakorda eriklassideks, kus said ettevalmistuse vastava eriala ohvitserid.
Koguvajadus – 6000 meest
Kaadriohvitseride ettevalmistus käivitati sõjakooli juures taas 1935. aastal valitsuse antud uue ohvitseride ettevalmistamise seadluse alusel. Selle järgi tuli tulevasel kaadriohvitserikandidaadil enne sõjakooli ohvitseride klassi astumist teha läbi kaheaastane teenistuspraktika kaadriallohvitserina väeosades (portupei-aspirandina). Ohvitserideklassi vastuvõetud ülendati lipniku auastmesse ja olid seega õpingute faasis juba ohvitserid, mitte enam kadetid. Sellise ettevalmistuse läbinud kaadriohvitser (nooremleitnant) tundis olusid ja oma ülesandeid, mistõttu ta astus teenistusse juba noore kogemustega juhina, mitte enam õpipoisina.
Ohvitseride ettevalmistuse seadluse alusel oli sõjakooli ohvitseride klasside väljaõppe eesmärk valmistada ette kaadriohvitsere, kes olnuks taktikaliselt võimelised juhtima rühma ja kompaniid koos teiste väeliikide tegevusega ja täitma rühmaülema kohuseid nii rahu- kui ka sõjaajal. Aspirantide klasside õppetöö eesmärk oli valmistada ette täiendusohvitsere, kes pidid suutma juhtida rühma tegevust igas lahing-olukorras ning vajaduse korral juhtima kompaniid ja oskama juhatada allüksuse väljaõpet sõjaajal.
1938. aastal arvestati mobilisatsiooni korral ohvitseride sõjaaegseks koguvajaduseks (koos sissearvestatud väljalangevuste katteks mõeldud varuga) 6000 meest. Tegevteenistuses oli 1. aprillil 1938 ohvitserikohtadel ligi 200 meest alla koosseisu. Sõja korral kuni 41-aastaste ohvitseride, s.o 20 aastakäigu mobiliseerimiseks (6000 meest) tulnuks iga aasta keskmiselt ette valmistada 300 ohvitseri. Aastail 1921-1940 lõpetas sõjakooli kokku alla 1000 kaadriohvitseri. Aspirantideüksustes lõpetas sõjakooli aastail 1923–1940 22 lennus ligi 4000 erineva väeliigilise ettevalmistusega reservohvitseri (arvestamata lennukooli aspirandina lõpetanuid).
Kõrgem sõjakool
Staabiohvitseride (kindralstaabi ohvitseride) ettevalmistamist alustati kindralstaabi kursuste nime all 12. septembril 1921 iseseisva õppeüksusena. 1. oktoobril 1923 viidi kindralstaabi kursused sõjaväe ühendatud õppeasutuste koosseisu (koos sõjakooli ja allohvitseride kooliga). Siitpeale oli kõrgemate kursuste juht ühtlasi kõigi sõjaväe õppe-asutuste kõrgem ülem. Koondamise eesmärk oli sõjaväe väljaõppe koondamine ühtse juhtimise alla, mis pidi tagama kõigi väljaõppetasemete õppeprotsessi ühtse suunitluse ja võimaldas õppeüksuste koosseisude vähendamist ja administratiivkulude kärpimist. Kindralstaabi kursused nimetati 1. augustil 1925 ümber kõrgemaks sõjakooliks.
Kõrgema sõjakooli eesmärk määratleti ametlikult esimest korda kindralstaabi kursuste asutamisel 1921. aastal ajutises põhikirjas, kus selleks määrati noorematele kindralstaabi ametikohtadele ohvitseride ettevalmistamine ja väeosade ülematele täiendava sõjalise hariduse andmine. Lisaks pidid kursused laiendama osalejate sõjalist silmaringi, äratama osavõtjates huvi ja armastust sõjateaduse vastu ning andma õpilastele sõjaasjanduse alal teaduslikud töömeetodid.
Kõrgema sõjalise hariduse kaudsem eesmärk oli ohvitserkonnas Eesti oludele sobivate ühtsete juhtimis- ja töömeetodite (doktriini) sünteesimine, väljatöötamine ja juurutamine. Kaugem eesmärk oli anda kogu ohvitseride kaadrile, kes teenisid pataljoniülema või sellele vastaval ametikohal rahu- või sõjaajal ning sealt kõrgemal, ühtlane ettevalmistus. Õppesüsteemi eesmärk oli valmistada ette iseseisvalt mõelda ja töötada oskavaid juhte.
Kindralstaabi kursuste kiiret organiseerimist võimaldas Vabadussõja-kogemus (1918–1920) ja sõjaväe kõrgema juhtkonna üksmeel kaadriküsimuse kiireks lahendamiseks (Vabadussõja-aegse sõjaväe organiseerimises ja juhtimises osales vaid seitse Vene kindralstaabi ettevalmistusega eestlasest ohvitseri). Mõisteti, kui oluline on väikeriigi sõja-väe ettevalmistuse ja juhtide kaadri kvaliteet edukaks vastupanuks suuremaarvulisele sõjaväele sõjatingimustes. Küsimuse lahendamist kergendas ka juhtkonna eelneva ettevalmistuse ühtsus, mis võimaldas rakendada sel ajal Eestis olevat endiste Vene akadeemiate õppejõudude-ohvitseride kaadrit. Kõrgema sõja-väelise ettevalmistuse kiire käivitamine võimaldas asuda välja töötama oma oludele sobivaid operatiiv- ja taktikalisi lahendusi ning läbi töötama seniseid sõjakogemusi. 1920. aastate algusest alates valiti staabi-ohvitseride ettevalmistamisel põhimõte, mille kohaselt läbisid ohvitserid kõrgema tasandi väljaõppe kodumaal, misjärel mõnel avanes võimalus täiendada end välisriikide vastavates õppeasutustes, peamiselt Prantsusmaal. Eestis valitud lahendus tugines põhimõttele, et ohvitserid õppisid esmalt tundma oma riigi olusid ja neile vastavat taktikat, mida seejärel oli võimalik välisriikide mõjutustega sobival määral täiendada. Vaadeldava ajajärgu vältel omandas ligi paarkümmend Eesti ohvitseri kõrgema ettevalmistuse välisriikide kõrgemates sõjaväelistes õppeasutustes (peamiselt Prantsusmaal, üksikud veel Poolas, Belgias ja Saksamaal).
226-st kooli lõpetanud ohvitserist (arvates välja kooli lõpetanud kolm Soome ja kolm Läti ohvitseri) teadaolevalt veidi alla poole olid saanud eelneva sõjalise hariduse Eesti sõjakoolidest (sõjakool, sõjaväe tehnikakool). Katsetega sisseastunutest üle poole olid Eesti oma sõjakoolide kasvandikud (üle 60%). Ülejäänud lõpetajad olid endiste Vene sõjakoolide kasvandikud, domineerivas osas läbinud siiski maailmasõjaaegsed (Vene) lipnikukursused (saanud sõjaaja ohvitseride kiirettevalmistuse), mida oli täiendatud rahuajale üle minnes Eesti sõjakooli juures ja hiljem eraldi üksusena sõjaväe ühendatud õppeasutuste koosseisu kuulunud aastase kestusega tegevteenistuse ohvitseride täienduskursustel.
Sõjalise ettevalmistuse ja juhtimise doktriini küsimus
Käsiteldava ajajärgu sõjanduskirjanduses räägiti sõjadoktriinidest üsna tihti. Kuni viimase ajani on eriti neis riikides, kus oht riiklikule julgeolekule on olnud selge ja püsiv, peetud oluliseks valmistada juhte ette selgete doktriinide vaimus. Doktriinist räägiti Eestis tollal nii tervikliku kaitsedoktriini mõttes kui ka sõjaväe ühtse juhtimisdoktriini mõttes. Viimasel juhul mõeldi doktriini all põhimõtete kogumit, mille alusel juhid suutnuks sarnastes olukordades tegutseda enam-vähem ühtmoodi. Sarnaste juhtimisvõtete järgimine pidi looma eeldused kooskõlastatud lahingujuhtimiseks kõigil juhtimistasanditel.
Eesti oludes, kus materiaalsed ja elavjõuressursid olid piiratud, sai ülekaaluka vastase ohjeldamisel tugineda ainult oma (juhtide) kaadri kvaliteedile (moraalile ja praktilistele oskustele). Selline kvalitatiivne eelis sai tugineda eelkõige eeskujulikule väljaõppele, niisiis oli juhtmõtteks “mida väiksem sõjavägi, seda paremini olgu ette valmistatud tema juht”. Seda Eesti sõjalist doktriini on kokku võetud ka sõnadega “mitte arvuliselt, vaid väärtusliselt”. Näiteid kvaliteedi väärtustamisest võib leida igalt väljaõppe tasandilt. Nii näiteks taotleti sõdurite laskeväljaõppes märkide tabamist pikkadelt distantsidelt ja eri asenditest, mis pidi korvama potentsiaalse vastase arvukust ja tehnilist ülekaalu.
Väidetavalt tulid sõjakooli aspirandina lõpetanud reservlipnikud kompaniiülema ametikohtadel 1944. aastal mobiliseeritud piirikaitserügementides oma ülesannetega hästi toime, mis osutab nende ettevalmistuse heale tasemele. Alfred Lutsu järgi oli ühe 1944. aasta kevadel Saksa väegrupi Nord ülemale piirikaitserügemendis korraldatud demonstratsiooni põhjal hinnatud Eesti mobiliseeritute väljaõpet, eriti lasketaset palju kõrgemaks Saksa mobiliseeritud meeskondade tasemest. Esiletoodu põhjal järeldas enne sõda Eesti sõjavägede staabis ja hiljem eesti üksuste kindralinspektuuris teeninud Luts, et Eesti Vabariigi sõjaeelne sõjaväeline kasvatus ja väljaõpe väeosades ning sõja-väe õppeasutustes oli õigel teel, samuti riigikaitseline ettevalmistus koolides ning kaitseliidus (A. Luts. Heitluste keerises. Tallinn: Olion, 2004. Lk 52-53)
Sõjaväe juhtkonna kasvatamine on pikaajaline protsess. Mõningatel hinnangutel kulub ohvitseri korralikuks ettevalmistamiseks ja kasvatamiseks kuni 25 aastat. Umbes selline ajavahemik oligi eestlastel kahe maailmasõja vahelisel ajal kasutada oma riigikaitse korraldamiseks ja ettevalmistamiseks. Kuigi suurem osa neil aastakümneil loodud alustest ja pärandist hävis Teises maailmasõjas, mõjutas osa ettevalmistatud kaadrist kindlasti ka Eestis aset leidnud sõjasündmusi. Eestis kahe aastakümne jooksul väljaarendatud iseseisva riigikaitse-süsteemi sõjaolukorras juhtimisel jäi ettevalmistatud kaadri tegelik riigikaitsepotentsiaal kasutamata. Nii võime tagantjärele selle kasvatustöö ja väljaõppe kvaliteedi kohta hinnanguid anda vaid kaudsete näitajate alusel.
