Narvas mälestati nõukogude koonduslaagri ohvreid
Narva kogunesid neljapäeval Tallinnas Eesti Muinsuskaitse seltsi (EMS) korraldusel toimunud konverentsi „Poliitilised repressioonid 1940ndatel ja 1950ndatel aastatel“ osavõtjad, Memento, riigi- ja kohaliku võimu, maakonna ning kaitseväe esindajad ja koonuslaagris hukkunute omaksed, et jäädvustada mälestustahvliga see paik, kus asus aastatel 1945-1955 nõukogude koonduslaager. Selle enam kui 10 tuhandest asukast suri laagris hinnanguliselt üle tuhande.
Mälestustahvel avati Narva jõesadamas asuval endisel puuvillaaida hoonel, milles asuvas sõudebaasis treenivad täna Eesti olümpiasportlased. Musta katte mustalt tahvlilt eemaldasid üheskoos EMSi esimees Jaan Tamm ja Narva linnapea Tarmo Tammiste.
Justiitsminister Rein Lang rõhutas oma sõnavõtus, et kommunistlike režiimide kuriteod, mis pandi toime pärast Teist maailmasõda, täna ülimalt aktuaalsed.
"Kui natslikud kuriteod on leidnud Nürnbergi tribunali otsustega ühemõttelise õigusliku hinnangu, siis kommunistlike režiimide kuritegudega on olukord vägagi kahemõtteline," sõnas ta. "Paraku leidub hulgaliselt neid poliitikuid ja juriste, kes leiavad, et võitjate õigus on erinev võidetute õigusest ja seetõttu pole natsismi ja kommunismi ühele pulgale asetamine võimalik. Lubage mul selle seisukohaga kategooriliselt mitte nõustuda."
Ministri sõnul jäävad inimsusevastased kuriteod jälitatavateks ja õigusemõistmisele alluvateks sõltumata sellest, kas neid panid toime võitjad või kaotajad, sõjakangelased või sõjaohvrid.
"Kangelaslikkus lahinguväljal ei ole vabandus ega süüd välistav asjaolu genotsiidi toimepanemise puhul," ütles Lang.
Sõnavõtjate hulgas olid ka Ida-Viru maavanem Riho Breivel, Eesti Arstide liidu esimees Peeter Mardna ja laagris hukkunute lähedased. Päiksepaistes alanud üritus tipnes tiheda vihmavalinguga, mis sundis kõnelejaid kiirustama.
Narva jõe ääres asuvates endistes Kreenholmi puuvillaaitades töötas 1941-1944 nõukogude sõjavangide laager. Pärast Saksa vägede lahkumist vahetati värava kohal olnud kiri "Arbeit macht frei" (Töö teeb vabaks - saksa k.) välja teksti vastu "Opkupajem svoju vinu s tšesnoi rabotoi" (Lunastame oma süü ausa tööga - vene k.) ning samas paigas alustas tegevust nõukogude koonduslaager.
Aastate jooksul käis laagrist läbi üle 10 tuhande inimese, kellest hinnanguliselt tuhat seal hukkus. Nad maeti Narva Siivertsi kalmistule, kusjuures omastele oli matmiskoha teatamine keelatud ja hauad olid tähistatud vaid numbritega. Sama segane on ka info ülejäänud laagris viibinute kohta. Nii ongi tänaseks teada vaid 152 laagris viibinu ja 22 hukkunu nimed.
Teadaolevatel andmetel oli laagris vähemalt üheksast eri rahvusest inimesi: venelasi, tšehhe, leedukaid, ukrainlasi, rumeenlasi, sakslasi, bukoviinlasi, kabardiine ja eestlasi.
Kalmistul on tänaseks kindlaks tehtud EV sõjakooli ülema kolonel Verner Trossi, arstiteadlane Georg-Bernhard Järvekülgi ning Tallinna tehnikumi direktori Herman Reieri viimne puhkepaik.
