Eesti lugu. Lennart Meri "Hõbevalge"
Selleks oli umbes 2500 aastat tagasi kusagil Tartu ja Jõgeva vahel Eesti õhuruumi sisenenud hiidmeteoriit, mis sooritas tulise tähelennu Peipsist Saaremaani ja prantsatas Kaali kohal kustuva päikesena vastu maad.
Kaali meteoriidi sarnaseid 450-tonniseid taevakive langeb Maale keskmiselt kolm iga 1000 aasta kohta. Enamasti kukuvad need ookeani, meie oma aga vuhises 35-kraadise langemisnurga all risti üle Eesti, särades heledamalt kui päike. Meteoriit plahvatas keset suhteliselt tihedalt asustatud Saaremaad Hiroshima aatomipommi jõuga, olles kuuldav ja nähtav 700 kilomeetri taha.
Selle kõige selgitamine ei ole Mere teene. Mere teeneks oli väita, et too ainulaadne loodussündmus pidi järgnevatel sajanditel saama tohutu kaaluga kultuurisündmuseks, omamoodi Suureks Pauguks siitmaa inimese maailmapildis. Mere mõtiskluste aluslause on lihtne: Kaali katastroof – Päikese allakukkumine Saaremaa kohal – ei olnud oma tähtsuselt tollal millegi muuga võrreldav sündmus ja seetõttu pidi see kajastuse leidma kõiges, mis inimesse puutus: uskumustes, töös, kommetes, rahvaluules ja -kunstis. Selle lihtsa lause loogika on kõigutamatu. Mere raamatu unelevas avastuslikkuses peab olema palju tõtt. Aga mis selles on täpselt tõsi, ei teadnud ta ise ega tea meie.
Siit edasi algab luule, see tähendab see, mille ütlemine pole välistatud. Kaali katastroofiga on Meri järgi seotud läänemeresoome püstkoja ehitus (maja kui taevatugi), jõulukuuskede varajane põletamine Eestis, saarlaste jumal Tarapita, pisu- ja tulihänna tegemise kõrgelt arenenud kunst, mis annab kosmoloogilise tausta kas või Andrus Kivirähki „Rehepapile“. Muidugi johtub Kaalist ka kaliväe, Kalevite, Kalevipoegade ja päikese poegade teema, Tallinna nimi Kaleweny araablase Idrisi kirjapanekus 1154 ning veelgi varasem nimi Rebu (siit ka Rävala), mis ühendab linna rahvaluules munarebust sündiva päikesega. Meri on leidnud põhjatu täituvusega vormi ning sõelub läbi määratu hulga kultuuriloolist materjali, proovides, kuidas see vormi sobib. Kuidagiviisi sobitub kõik. Erudiitse kirjaniku nõiakäsi punub kokku assotsiatsioonide niidistiku, mille lüürilises lõputuses ei taju lugeja enam ei suunda ega asjade ühest mõtet. Aga nii see peabki olema, sest see, mida meile pakutakse, on universum. Kaali paugust kujunema hakanud muistne Eesti meresõidukultuur.
Ühtlasi on see väitlus teesiga, et Eestit ei olnud suures ajaloos olemas. Kuulus rännumees Pytheas 4. sajandist eKr, kellele Meri võlgneb oma hüüdnime Püüton, sooritas mereretke sihiga külastada Saaremaad, Ultima Thulet, Tulemaad. Saaremaale tulid käima need, kes himustasid meteoriitset rauda. Läänemere äärde rändasid araablased. Kaali oli meie esimene Nokia, mis avas tee maailma. „Kultuurikontaktide paatos on käesoleva reisijutu telg,“ ütleb autor.
Meri juhib meid Muinas-Eesti alternatiivsesse ajalukku. See polnud alternatiivne ainult Nõukogude ajal. Ta on seda praegugi ja jääb selleks edaspidi. See on Eesti esoteeriline, pühendatuile määratud lugu, omamoodi püha ajalugu. Keskaegse krooniku jaoks oli maailma püha ajalugu antud Piiblis, see oli võti ja taust kõigele ilmalikus ajaloos toimuvale. „Hõbevalge“ tahab anda Eesti varjatud loo. Temas on rikkalik segu kõikmõeldavaid ajaloofakte, kuid ajaloolise tavakriitikaga tema vastu ei saa. Tema vastu saab vaid teise sama hõlmava maailmamudeliga. „Hõbevalge“ – see on maailmavaade, mille pühamu asub Kaali kraatris. Raamatu žanri üle on palju vaieldud, aga mis žanri on maailmavaade? Tunnetuse ja tunnete summa ühe isiku piires.
Raskesti seeditav hõrgutis
„Hõbevalge“ omaaegset vastuvõttu võiksid raamistada kaks mälestuskildu. Selle teose oleksin ma tahtnud ise kirjutada, ütles Jaan Kross. Mitte lihtsalt sellise, vaid sellesama. Maailma parim makulatuur, ütles üks tollane 18-aastane luuletaja, tänane tuntud kirjandusinimene. Lugejaid haarasid vastuolulised tunded, raamatu paatos tõmbas ligi ja tõukas eemale. Kõik see andis märku, et tegu oli raskesti seeditava hõrgutise ja kirjanduspilti muutva ilmumiga.
Tundub, et Meri kui otsija eluhoiakut on mõjustanud „viimne suur maadeavastaja“, rootslane Sven Hedin, Kesk-Aasia uurija ja hea kirjanik. Hedini raamatuid neelasid 1930. aastail ka eesti poisid. Mere esimene reisikiri kõneles samuti Kesk-Aasiast. Indu andis oma „Jäise raamatuga“ (1958) peadpööritavat edu saavutanud Juhan Smuul, mere- ja paadiusku nagu Merigi („Pärast surma ma saan oma laeva...“). 1950. aastate lõpul, ajal, mil enamik eesti kirjanikke hakkas pajatama reisidest Läände, suubus Meri N. Liidu kõige kaugematesse kraidesse: Turkestani, Jakuutiasse, Kamtšatkale, Tšuktšimaale. Nagu Hedin teadis ta, et maad saab avastada vaid Idas.
Algul rändas ta rühmas, hiljem üksi. „Hõbevalges“ kõnelebki ta viimaks ihuüksi, dialoogipartnereid ei ole enam, me kuuleme vaid öövaikuses mediteerivat häält. Meri kõneleb pikaldaselt, kaunite kiilundite ja kõrvalekalletega, alati üle aja, nagu kunagi Eesti TV Reklaamiklubi saates, kus ta esmakordselt Pythease reise tutvustas. Ta kõneleb sellest, et kõigi kaugete kraide kaudu on ta avastanud põhiliselt üheainsa maa, Eesti, ning oma maa ja ilma vaate.
Oma „Hõbevalgeni“ jõuavad vähesed kirjutajad, enamasti lahustub materjal paljudes tekstides. Kes aga maailmavaateteose valmis saab, ei pruugi enam jätkata. Merel oli maailmavaateteos 47-aastaselt valmis; mis järgnes, need olid täiendused-parandused. 1980. aastate teisel poolel võis Meri rahulikumalt kui teised ta ametivennad siirduda poliitikasse ja sinna jäädagi. Kirjandus oli teoks tehtud, algas riigiloome, maailmavaate teine osa.
Elu ja looming
Lennart Meri (1929–2006)
Sündis 29. III 1929 Välisministeeriumi infobüroo juhataja ja hilisema Shakespeare’i tõlkija Georg Meri ning rannarootsi päritolu Alice Engmani pojana
Isa siirdudes saatkonnatööle omandas alghariduse 1934–38 Pariisis ja Berliinis, jätkas õpinguid Tallinnas ning pärast perekonna küüditamist Venemaal Jaranskis; lõpetas 1948 Tallinna 10. keskkooli ning 1953 TRÜ kiitusega ajaloo alal
Literaaditegevus algas 1951. a. J. Ellemi ja E. Nõmme varjunime all ajalehes Edasi; esimene tõsisem artikkel käsitles inglise utoopilist sotsialisti Robert Owenit
Reisiraamatud: „Kobrade ja karakurtide jälgedes“ (1959, Kesk-Aasia), „Laevapoisid rohelisel ookeanil“ (1961, Jakuutia), „Tulemägede maale“ (1964, Kamtšatka; täiendatud kujul „Lähenevad rannad“, 1977), „Virmaliste väraval“ (1974, Tšuktšimaa), „Hõbevalge“ (1976) ja selle ümberkirjutatud algusosa „Hõbevalgem“ (1984) – kokkupanduna „Hõbevalge“ (2008). „Hõbevalge“ ainetel on Urmas E. Liiv teinud filmi „Kaali saladus“ (2003).
Filmirežissöör: „Veelinnurahvas“ (1970, uurali rahvaste etnoloogia), „Linnutee tuuled“ (1977, eelmise jätk), „Kaleva hääled“ (1986, E. Lönnroti matk Eestisse), „Toorumi pojad“ (1989, handi karupeied).
Eesti Vabariigi president 1992–2001, „Eesti mõtteloo“ sarjas on ilmunud kolm köidet presidendikõnesid (1996, 2001, 2007).
