II tüüpi diabeeti saab ennetada!
“Eestis on umbes 70 000 inimest, kes põevad II tüüpi diabeeti. Ja me arvame, et kolmandik diabeedihaigeid on avastamata,” nendib Eesti diabeediliidu tegevjuht dr Ulvi Tammer.
Inimene ei saa mõjutada oma vanust ega pärilikku eelsoodumust. Kõigi muude diabeeti soodustavate asjade puhul (ülekaal, vähene liikumine, vale toitumine, suitsetamine) saab inimene ise aga väga palju ära teha, et diabeeti haigestumise riski miinimumini vähendada.
Et uusi diabeetikuid massiliselt peale ei tuleks, ongi Eesti diabeediliidul praegu käsil uuring, kus palutakse inimestel vastata asjakohastele küsimustele selgitamaks oma diabeediriski.
Ankeedis on küsimused soo, vanuse, kehamassiindeksi, vöö-ümbermõõdu, söömisharjumuste jms kohta. Uuritakse ka suhkurtõve esinemist suguvõsas.
Küsimustiku töötasid välja professor Jaakko Tuomilehto Helsingi ülikooli rahvatervishoiu instituudist ja Jaana Lindström Soome rahvatervishoiu instituudist.
Ankeete saab täita perearstide juures, neid avaldatakse ka ajakirjanduses.
Tammer soovitab kõigil ankeeditäitjatel kindlasti pöörduda perearsti poole ja lasta end kontrollida, kui ankeedivastused vihjavad vähimalegi riskile haigestuda II tüüpi diabeeti.
Päevas 10 000 sammu!
Kuigi diabeedi ennetamisest on palju räägitud, peab Tammer taas vajalikuks rõhutada: inimesed, liikuge ometi!
“Päevas on tervise säilitamiseks vaja teha 10 000 sammu. Kui võtta sammu pikkuseks umbes pool meetrit, teeb see viis kilomeetrit. Mõni arvab, et astubki nii palju, aga kui me talle sammumõõtja peale paneme, tuleb välja, et ei astu. Isegi veerandit neist sammudest mitte. Ikka autosse ja minema, või äärmisel juhul bussi peale. Jala ju keegi enam tööle ei kõnni, rääkimata sellest, et kas või maainimene adraga põldu künnaks – istud aga masinal,” tunneb Tammer inimeste kombeid üsna hästi. Ka söömiskombeid.
“Meie inimese toitumisharjumused on muutunud. Järjest enam süüakse rafineeritud toitu ja seda õigustatakse kiire elutempoga.” Tammer juhib tähelepanu ka sellele, et mida vanemaks inimene saab, seda vähem toidust saadavat energiat ta vajab.
“Inimese põhiainevahetus läheb iga kümne aastaga küm-me protsenti aeglasemaks. See tähendab, et vanusega peaks oma toidusedelit ka pidevalt üle vaatama. See unustatakse aga ära – toitumisharjumused on üldjuhul välja kujunenud juba 20. eluaastaks.”
Nii ongi, et umbes 30. eluaastaks on elu paigas, jooksmised on joostud ja tagajärg on, et näiteks üle 35 aasta vanused kõrgharidusega ja abielus mehed on kõige suurem diabeedi riski-grupp – nende kehakaal on üle-määra suur. Vähemalt nii kinnitab tervisearengu instituudi tehtud uuring.
Veresuhkrut mõõda iga päev
Niisiis, inimene saab ise diabeedi vältimiseks palju ära teha. Kui aga tõbi siiski kallale tuleb, ootab ta abi ka riigilt – sotsiaalmaksu maksame ju enam-vähem kõik. Insuliini süstimise jaoks saab kas päris tasuta või minimaalse hinna eest. Probleem on aga prooviribades, mida diabeetikud kasutavad oma veresuhkrutaseme mõõtmiseks. 50 ribaga karp maksab 400–450 krooni.
“Haigekassa teeb küll soodustusi nende ostmisel (90%), aga see ei ole praegusel hetkel piisav. Ainuke rühm, kelle elementaarne vajadus on kaetud, on lapsed ja rasedad. Aga näiteks II tüüpi diabeetikutel, kes ainult tablette võtavad, on soodushinnaga ribade kogus minimaalne – pooles aastas üks karp ehk 50 testrit. Aga inimestel peaks olema enesekontrolli või-malus, veresuhkrut peaks mõõt-ma iga päev, aeg-ajalt isegi mitu korda päevas. Nii saab ravi paremini reguleerida ja elukvaliteet säilib. Ka töövõime säilib ja nii hoiab kogu ühiskonna raha kokku,” selgitab Tammer.
Teine häda on riiklikul tasemel see, et kuigi uusi diabeediravimeid (mis võimaldavad insuliiniravi ehk süstimist veelgi kaugemale tulevikku lükata) tuleb maailmas järjest juurde, jõuavad need Eestisse hilinemisega – rahapuudusel. Uued ravimid on kallid, aga kui meie haigekassa pole neile soodustust määranud, ei jaksata neid osta. Nii valitaksegi mitte parim, vaid odavaim rohi.
Süstimise edasilükkamine on aga Tammeri meelest ülioluline. “Süstimine tekitab inimestes stressi. Vanemad inimesed pelgavad seda eriti ja tihti jääbki üksi elava 70-aastase diabeet ravimata, kuna ta kardab endale süsti teha. Ja ta ei karda mitte torkamist, vaid õige insuliinikoguse määramist. Lisaks kipuvad vanemad inimesed süstimist lihtsalt unustama.
Kui nüüd veel raha juurde tagasi tulla, siis ravimata diabeedi tõttu tekkinud tüsistuse ravi on aga nii kallis, et isegi USA-s peetakse seda üheks kallimaks raviks üldse.”
II tüüpi diabeet on suhteliselt salakaval haigus
•• Kui I tüüpi diabeet on insuliinsõltuv diabeet (haige ei saa hakkama ilma, et süstiks endale insuliini asendamaks organismi toodetava insuliini puudjääki), siis II tüüpi diabeet tekib nii: inimesel on endal insuliini palju, vahel rohkemgi kui peaks olema, aga see insuliin ei ole kvaliteetne.
•• II tüüpi diabeet on suhteliselt salakaval: veresuhkru tase tõuseb aeglaselt ning inimene ise ei pruugi seda tähelegi panna. Nii avastatakse II tüüpi diabeet tihti siis, kui see on juba aastaid organismi kahjustanud.
•• I tüüpi diabeet ei lähe kunagi üle II tüüpi diabeediks ja vastupidi.
•• Laste puhul on küll I tüüpi diabeet enim levinud, aga üha enam maad võtva rasvumise ja istuva eluviisi tõttu on laste ja noorukite seas levima hakanud ka II tüüpi diabeet. Mõnel maal (nt Jaapanis) on II tüüpi diabeet muutunud selles vanuserühmas enim levinud vormiks.
•• II tüüpi diabeeti on diagnoositud isegi juba kaheksa-aastastel lastel ning uuringutest nähtub, et haigestuvad ka lapsed, kelle puhul ei ole haigestumist peetud tõenäoliseks.
•• Ülemaailmsed uuringud on näidanud, et II tüüpi diabeeti saab vältida, kui langetada kehakaalu 7–10% ja hakata mõõdukalt tegelema füüsilise koormusega.
•• Kui eluviiside muutmisega ei saavutata soovitud tulemusi poole kuni ühe aasta jooksul, läheb lisaks vaja ravimeid. Atsetüülsalitsüülhappega pärsitakse vere hüübimist, vererõhuravimitega mõjutatakse vererõhku, rasvaravimitega vere rasvanäitajaid ning tablettide ja insuliiniga või mõlemaga veresuhkrut.
•• Vt kodulehte: www.diabetes.ee