Ravi eeldab teadlikkust ja kiiret haiglasse jõudmist
Võrreldes haiguse esinemissagedusega tehakse trombolüüsi kogu maailmas suhteliselt vähe. Euroopas saab vastavat ravi keskmiselt kaks kuni kolm protsenti patsientidest. Sama seis on ka Eestis. Teistest eeskujulikumad on Soome ja Austria, kus ravim jõuab 10–20% haigeteni. Austrias jõuavad patsiendid haiglasse keskmiselt 45 minutiga.
Eesti insuldi töörühma juhi ja TÜ kliinikumi neuroloogi Janika Kõrva sõnul on Soomes korraldatud ulatuslikke kampaaniaid, millega tutvustatakse inimestele insuldi sümptomeid, et omaksed oskaksid kiiresti ja pädevalt reageerida. Ka erakorralise meditsiini töötajad on vastavalt instrueeritud – sel ajal kui haige on kiirabiautoga teel, valmistutakse haiglas teda vastu võtma. LTKH närvihaiguste keskuse juhataja Katrin Gross-Paju tunnustab ka Soome ettevalmistatust. Tema sõnul on näiteks Helsingis loodud eraldi vastuvõturuumid koos kompuutertomo-graafiga. Sellega välditakse suuremat ajakadu haiglas.
Abi võiks olla ulatuslikum
Ometi pole põhjust meie meedikutele näpuga näidata, sest Inglismaal valitseb tunduvalt raskem seis. Seal tehakse sama palju trombolüüse kui meil. Veel kuue aasta eest arutati saareriigis tõsimeeli, et insuldihaigeid poleks ehk vaja haiglasse tuuagi ja neid tuleks ravida kodus. Gross-Paju selgitab lisaks, et Inglismaal napib neurolooge ja tegelikult on Eestis oluliselt parem arstiabi kui paljudes välisriikides.
Eestis tehakse trombolüüsi kolmes Tallinna haiglas ja TÜ kliinikumis. Kehvemasse seisu jäävad kaugemate hajaasustusega piirkondade ja saarte elanikud, kes ei pruugi küllalt kiiresti haiglasse jõuda. Kaugemate piirkondade elanike abistamine on probleem ka mujal maailmas. Kas lahenduseks oleks telemeditsiin või midagi muud, selles pole veel kokkuleppele jõutud.
Põhjus, miks kõigis haiglates trombolüüsi ei tehta, seisneb selles, et protseduur eeldab neuroloogi osalust. See tähendab omakorda, et närviarst peab olema ööpäev läbi valves, mis käib kohalikel haiglatel üle jõu.
Närviarst hindab olukorda, selgitab välja, kas ravimile pole äkki vastunäidustusi. Samuti tuleb uurida pead kompuutertomograafiga, et selgitada, mis liiki insuldiga on tegu. Kui pildilt paistab ajusisene verejooks, siis trombolüüsi ei tehta. Sel juhul võetakse kasutusele muud ravimeetodid.
Eestis juhtub aastas ligi 6000 insulti, ent tehakse vaid 60 trombolüüsi. Janika Kõrv usub, et trombolüüse võiks meil teha mitu korda enam – näiteks 400 aastas. Doktor Gross-Paju lisab, et tegelikult limiiti polegi ja Eesti oma väiksusega võiks üritada trombolüüsida kümmet ja miks mitte ka kahtkümmet protsenti insuldihaigeid. See eeldab aga pidevat tööd ja inimeste teavitamist, mille kallal on viis aastat juba ka vaeva nähtud.
Selleks tuleb murda Nõukogude ajast levinud arusaam, et insuldi puhul pole enam midagi parata. Teadmatus ongi põhjus, miks paljud kiirabisse ei helista. Ometi algab abi andmine kiirabi kutsumisest. Tartus tegutsev Janika Kõrv on Tartu kiirabi tööga rahul ning ka Katrin Gross-Paju kiidab Tallinna erakorralise meditsiini esindajate tööd. Paar korda aastas kogutakse kõik olulised lülid (alates häirekeskusest ja kiirabitöötajaist neuroloogideni välja) ühisele koolitusele, et masinavärk töötaks õlitatult. “Teadlikkuse parandamine on oluline, ent ega päevapealt kannapööret teha ei saa,” lisab ta. Gross-Paju soovitab aga igal juhul kutsuda kiirabi ja mitte hakata omal käel haiget kohale toimetama. Elu on näidanud, et kiirabi on igal juhul kiirem.
Fikseeri aeg ja helista abi!
Patsiendi lähedased peavad oskama insuldi tunnuseid märgata, fikseerima insuldi aja ja helistama päästeteenistuse numbril 112. Gross-Paju sõnul erineb insult südameinfarktist selle poolest, et inimene ei tunne mingit valu. Kui aga jääda ootama, kuni nõrkus üle läheb, kaotatakse väärtuslikku aega ja halvatus võib hoopis süveneda.
Igal juhul tuleb kiirabi kutsuda ka siis, kui on maha magatud trombolüüsi tegemise aeg. Tihtipeale tabab insult inimest une pealt ja siis on raske täpset aega kindlaks teha, ent sellest hoolimata tuleks haige viia raviasutusse. Seal ravitakse kaasuvaid haigusi, jälgitakse, et patsiendi üldseisund oleks stabiilne. Lisandub kõneravi ja füsioteraapia, et inimene ei jääks passiivselt lamama, vaid õpiks uuesti nii palju kui võimalik enda eest hoolitsema.
Insuldi tunnused
Insuldi tõenäosus on suurem:
•• kõrge vererõhu, südame isheemiatõve, kõrge kolesteroolitaseme ja suhkurtõve korral ning suitsetajail. Riskitegurid on ka vähene liikumine, ebatervislik toitumine, krooniline kopsuhaigus, vähktõbi.
•• insulti peetakse vanemate inimeste haiguseks, ent Eestis puudutab see 25% juhtudel tööealisi elanikke
•• esmaseid insulte on meil aastas 223 juhtu 100 000 elaniku kohta.
•• insuldi kordusrisk on esimese kuu jooksul 10%
Tunnused:
•• ootamatu nõrkus, mis avaldub peamiselt ühel kehapoolel – näol, käsi ja jalg ei liigu
•• ootamatu segadustunne, raske on ennast väljendada ja teistest aru saada
•• ootamatult kaob ühe või mõlema silma nägemisvõime
•• ootamatud käimisraskused, peapööritus, tasakaalukaotus
•• ootamatult, ilmse põhjuseta algav ülitugev peavalu
Insuldi mõju on erinev ja sõltub insulditüübist
••Insuldil on kaks alaliiki: ajuverejooks ja isheemiline insult. Viimati nimetatu moodustab 80% juhtudest. Põhjuseks on tromb, mis ummistab mõne ajuarteri ja kahjustab aju verevarustust.
••Kui hapnik ja toitained enam ajju ei jõua, hakkavad ajurakud surema – see juhtub minutitega. Tagajärjed on enamasti pöördumatud, sest surnud rakud ei uuene. Kui võrrelda insuldi ajal kaotatud neuronite hulka eaga kaasneva neuronite kaotusega, siis vananeb aju insuldi korral iga tunniga 3,6 aastat. Seda juhul, kui patsient ei saa ravi.
••Insuldi mõju on erinev ja sõltub insulditüübist, sellest, milline ajupiirkond saab kannatada, ja ajukudede kahjustuse astmest. Tagajärjeks võib olla nõrkus, kõne mittemõistmine või suutmatus ise end selgelt väljendada. Samuti muutused mõtlemisvõimes, emotsionaalsuses ja mälus. Ka depressioon on samuti insuldi
tagajärg.
••Pärast isheemilist insulti on neli korda suurem tõenäosus, et inimest tabab järgmise kahe aasta jooksul taas insult.