PEETER KAASIK: Nõukogude armee ehituspataljonid Eestis 1944–1950
Pärast baaside lepingute sõlmimist 1939. aasta sügisel, eriti aga pärast Eesti, Läti ja Leedu okupeerimist ja annekteerimist 1940. aasta suvel muutus Läänemere idarannik üheks Nõukogude Liidu olulisemaks eelpostiks läänes, millega kaasnes ebaproportsionaalselt suur Nõukogude väekontingent. Punaarmeele ja lennuväele, eriti aga mere-väele eraldati sõjaväebaaside rajamiseks ulatuslikud territooriumid. Saksamaa–Nõukogude Liidu sõda katkestas sõjaväebaaside ehitamise, tööd jätkati kohe pärast sõjategevuse Balti riikides lõppemist. Olulisimaks objektiks oli juba alates 1944. aastast Punalipulise Balti laevastiku (aastast 1946 Põhja-Balti laevastik, aastast 1947 8. sõjalaevastik) Tallinna mereväebaasi ja ka Paldiski baasi väljaehitamine.
Sõjajärgses okupeeritud Eestis valitses krooniline tööjõupuudus nii kohalikes kui ka niinimetatud üleliidulise alluvusega ettevõtetes. See kehtis ka sõjapurustuste likvideerimise ning sõjaliste ja paljude „erilise tähtsusega” objektide rajamise kohta. Ehkki pärast sõda töötas „rahvamajanduse taastamisel” Eestis korraga kuni 50 000 Saksa sõjavangi, oli sellest vähe, mida kinnitab Eesti NSV partei- ja valitsusasutuste kirjavahetus Moskva keskasutustega. Siinsed ametnikud kurtsid, et eelistatakse üleliidulise tähtsusega põlevkivitööstust ja sõjaväeobjekte (nagu Balti laevastiku baas). Sõjapurustuste likvideerimist, elamuehitust, kütte- ja elektrivarustuse taastamist jms peeti teisejärguliseks.
Kirev seltskond
Eelkõige Nõukogude Liidu siseasjade rahvakomissariaadi (NKVD, aastast 1946 siseministeerium, MVD) aga ka teiste n-ö jõuametkondade jaoks tähendas Teine maailmasõda mitme inimkategooria lisandumist, keda sai sunniviisiliselt rakendada kas odava või päris tasuta tööjõuna. Üks niisuguse tööjõu rakendamise kohti olid ehituspataljonid, mis töötasid ka paljudel Eestis asuvatel objektidel.
Eestis asunud ehituspataljonidesse sattunud isikud moodustasid kireva seltskonna:
1) kontroll-filterlaagrisse nr 03161(selle jaoskonnad asusid Põhja-Eestis) saadetud „kodumaareeturid”, sõjavangid ja tsiviilisikud ning Saksa vangilaagrites olnud punaarmeelased (niinimetatud „erikontingent”)
2) 1946. aastal kombinaadi nr 7 (hilisem Sillamäe tehas) käsutusse saadetud baltlastest Saksa sõjavangid
3) kutsealused repatriandid (s.o Saksamaalt jt riikidest tagasi pöördunud isikud)
4) paljud 1944.–1945. aastal Eestist mobiliseeritud eestlased
5) pärast 63. Eesti tagavara laskurpolgu likvideerimist ja 41. Eesti kaardiväe laskurkorpuse (niisugust nime kandis 8. Eesti laskurkorpus 1945. aasta suvest alates) koosseisu vähendamist ehituspataljonidesse saadetud eesti sõjaväelased.
Nii sattusid saatuse irooniana ehituspataljonidesse kokku vastaspooltel sõdinud mehed.
Baltvojenmorstroi ehituspataljonid
NKVD sõjavangide ja interneeritute peavalitsuse 29. veebruaril 1944 antud korralduse järgi tuli rakendada kõik jõud Tallinna mere-väebaasi rajamiseks. 3. detsembril 1944 moodustas Nõukogude Liidu riiklik kaitsekomitee NKVD Balti mereväebaaside ehitusvalitsuse Baltvojenmorstroi, keskusega Tallinnas.
Esialgu rakendas Baltvojenmorstroi peamiselt kontroll-filterlaagrisse nr 0316 saadetud „kodumaareetureid”, sõjavange ja tsiviilisikuid ning Saksa vangilaagrites olnud punaarmeelasi. Näiteks 5. märtsil 1945 anti filterlaagrist Baltvojenmorstroi käsutusse 11 144 inimest. Lisaks „erikontingendile” suunati Baltvojenmorstroi ehituspataljonidesse 1944. aasta lõpul ja 1945. aasta alguses umbes 5000 Eestist Punaarmeesse mobiliseeritud meest. 1945. aasta suvel anti Eesti laskurkorpuse ja 63. Eesti tagavarapolgu koosseisust Baltvojenmorstroi käsutusse veel üle 13 000 mehe. Kõiki 63. tagavarapolgu sõdureid ei toodud siiski Eestisse, selle 3. pataljon jäeti Leningradi ja töötas sealses kaubasadamas, alludes Punaarmee mobiliseerimise valitsusele.
1945. aasta jooksul demobiliseeriti Baltvojenmorstroi ehituspataljonidest mõned vanemad aastakäigud. Osa Baltvojenmorstroi ehituspataljone allutati teistele organisatsioonidele. Näiteks 10. aprillil 1946 anti üks ehituspataljon Nõukogude Liidu kütteainetööstuse ehituse ministeeriumi trusti Gazslantsestroi käsutusse ja seda rakendati põlevkivipiirkonnas. MVD ehitusobjektid nr 7 ja 907 (Sillamäel) said kumbki ühe pataljoni.
1. juulil 1946 kasutasid Eestis formeeritud ehituspataljonide tööjõudu viis ehitusorganisatsiooni:
1) Baltvojenmorstroi – umbes 10 000 inimest ehituspataljonides nr 1–2, 4–5 ja 7–10, peamiselt eestlased. Pataljonid nr 13–17 asusid Riias, ka nendes oli üksikuid eestlasi. Leningradis Balttehfloti käsutuses oli üks rood, kus eestlasi ei olnud;
2) Kütteainetööstuse ehituse ministeeriumi trust Gazslantsestroi – ehituspataljonid nr 20 ja 21 Kohtla-Järvel, kokku 2470 inimest;
3) MVD tööstusehituste peavalitsuse kombinaat nr 7 – ehituspataljon nr 6, kokku 936 inimest;
4) kütteainetööstuse ehituse ministeeriumi trust Lengazslantseprovodstroi – ehituspataljonid nr 11 ja 19 Leningradi oblastis Slantsõs, kus oli üksikuid eestlasi;
5) Tallinna meresadam – 289. üksik tööpataljon, rakendati ehitusel, 756 inimest;
6) Põhja-Balti laevastiku ehitusobjekt nr 33 (Paldiskis ja Rohukülas);
7) Põhja-Balti Laevastiku ehituspataljonid nr 877 Virtsus, nr 873 Haapsalus, nr 876 Paldiskis ja nr 878 Pääskülas.
Baltvojenmorstroile allus alguses Tallinna, Riia ja Porkkala (Soomes) mereväebaasi ehitamine. Hiljem eraldati need iseseisvateks ehitusobjektideks. 1946. aasta märtsis viidi Baltvojenmorstroi NKVD alluvusest sõjaväe ja merelaevastiku ettevõtete ehituse ministeeriumi alluvusse. 1949 allutati Baltvojenmorstroi uuesti MVD-le ja 1949. aasta märtsis nimetati ehitustrustiks nr 5. Ehitustrust allutati hiljem Nõukogude Liidu ehitusministeeriumile ja 1957 anti üle Eesti NSV elamuehituse ministeeriumile.
Tallinna mereväebaasi ehitus
Tallinna mereväebaasi ehitus koosnes kolmest ehitusorganisatsioonist ja laevatehasest:
1) Gidrostroi – sadamarajatised miini-, Bekkeri ja kaubasadamas ning Põhja-Balti laevastiku erilinnaku ehitus;
2) Promstroi – Põhja-Balti laevastiku telefoni-telegraafikeskuse, kasarmute ja sauna-pesumaja ehitus, Baltvojenmorstroi elamuehitus ja mitu tsiviilobjekti;
3) Spetsstroi – Põhja-Balti laevastiku ladude, töökodade, külmhoone, raadiokeskuse ja Suurküla lennuvälja ehitus;
4) Sudostroi – laevatehas nr 871.
Seoses demobiliseerimisega muutus tööjõu koosseis pidevalt, 1946. aasta suvest hakkas kiiresti kasvama vabapalgaliste osa. 1949 ehituspataljonid likvideeriti.
Tööjõuga varustamisel olid eelisseisundis Kirde-Eesti põlevkivibassein ning Nõukogude lennu- ja suurtükiväe poolt maatasa tehtud Narva. Lavrenti Beria kureeritav tuumarelva väljatöötamise programm hõlmas ka Sillamäed ja Narvat. Suure osa Sillamäe uraanikombinaadi (kombinaat nr 7) tööjõust moodustasid endised eestlastest ja lätlastest sõjavangid, kes olid teeninud Saksa relvajõududes ja politseis. Tööjõu ja insener-tehnilise personaliga varustasid objekti MVD ja relvajõudude ministeerium.
13. aprillil 1946 Nõukogude Liidu ministrite nõukogu poolt antud määruse kohaselt tuli kõik eestlastest, lätlastest ja leedulastest sõjavangid saata oma liiduvabariigi territooriumile ja rakendada seal „rahvamajanduse ülesehitamisel”. Need, kes polnud kutseealised või kes demobiliseeriti, tuli saata elukohta ja kohelda kui repatriante. Vastavalt ministrite nõukogu 27. juuli 1946. aasta määrusele tuli eestlastest kutsealused sõjavangid saata Sillamäele kombinaadi nr 7 ehitusvalitsuse käsutusse. See ei puudutanud sõjavange, kelle tribunalid olid selleks ajaks poliitiliste paragrahvide alusel vangilaagrisse mõistnud või kes olid eeluurimise all.
Ehituspataljonidest läbi käinud endiste eestlastest sõjavangide arv pole teada. Sillamäel ja Narvas oli tegemist üleliidulise tähtsusega ülisalajase objektiga. Eesti NSV ministrite nõukogu juures asuva repatrieerimiskomisjoni 6. märtsi 1947. aasta ettekande järgi repatrieeriti 1946. aasta jooksul Eestisse 4092 sõjavangi. Enamik kutsealuseid nende seast suunati kombinaadi nr 7 ehitusele. Eesti riikliku julgeoleku ministri asetäitja alampolkovnik Mihhailov kandis 10. novembril 1948 Nõukogude Liidu riikliku julgeoleku ministeeriumi K-osakonna ülemale polkovnik Pissarevile ette, et sel ajal töötas objektil 2000 inimest. Nendele lisaks rakendati tehase ehitusel ja kaevandustes umbes 5000 sisevägede sõjaväelast ja umbes 4000 paranduslike tööde laagris kinnipeetavat vangi, kokku seega 11 000 inimest. 15. detsembril 1949 oli Eesti NSV julgeolekuministri Boris Kummi teatel kombinaadi nr 7 ja tehase Dvigatel käsutuses 3597 sõjaväelast, nende hulgas ka ehituspataljonlased, ja 2190 kinnipeetavat.
Tasuta tööjõud
Vaatamata sellele, et ehituspataljonides kasutati tuhandeid mehi tasuta tööjõuna, polnud nendest Eesti majanduse taastamisel suuremat abi. Jättes kõrvale üksikud väiksemad tsiviilobjektid, kasutati ehituspataljonlasi lisaks sõjaväeobjektidele veel Sillamäe salajase uraanitehase rajamisel, mis oli osa NSVL-i aatomiprogrammist, ja Kohtla-Järve–Leningradi gaasitoru ehitusel, mis Eesti majandusele samuti mingit reaalset lisaväärtust ei andnud.
Ehituspataljonlaste puhul oli tegemist eeskätt annekteeritud territooriumi tööjõuressursi rakendamisega tasuta tööjõuna ja sealjuures osaliselt sunnitöötaolistes tingimustes. Kokku võis eri kategooriate Eestist pärit ehituspataljonlasi olla kuni 20 000. Nõukogude ametkonnad suhtusid vaenulikult nii „erikontingenti” kui ka Punaarmees võidelnud eestlastesse, kelle staatus ehituspataljonides oli ühesugune. See tuleb välja endiste Punaarmee Eesti laskurkorpuse võitlejate kirjadest EKP keskkomiteele. Nõukogude Liit sõltus odavast või tasuta tööjõust ja see ilmnes ka ehituspataljonlaste demobiliseerimisel. Ehituspataljonide allumine eri ministeeriumidele võimaldas mehi objektidel kinni hoida põhjendusega, et nad pole sõja-väelased, vaid tavalised teenistujad. Sealjuures ei mainitud, et nende kui „vabapalgaliste” töökohal kinnihoidmiseks laienesid neile sõjaväelastele kehtestatud määrustikud ja lahkumist karistati deserteerimisena.
Mitmele mehele oli aga ehituspataljonidest sedavõrd kasu, kuivõrd nad pääsesid ülalnimetatud 13. aprilli 1946. aasta määruse alusel Venemaa sõjavangilaagritest Eestisse. Siiski ei tähendanud see alati kannatuste lõppu: nii mõnigi mees arreteeriti hiljem poliitilise süüdistusega, neid oli ka 1949. aastal küüditatute seas.
Filterlaagrid (kontroll-filterlaagrid) moodustati 1941. aasta detsembris (siis nimetati neid erilaagriteks) sõjavangis või piiramisrõngas olnud endiste punaarmeelaste koondamiseks ja need allusid NKVD sõjavangide ja interneeritute (pea)valitsusele. 1944. aasta augustis moodustati iseseisev NKVD erilaagrite osakond, mis 1945. aasta veebruaris nimetati ümber NKVD kontroll-filterlaagrite osakonnaks. Osakond likvideeriti 1946. aasta jaanuaris ja selle ülesanded pandi NKVD laagrite peavalitsusele (Gulag). Teise maailmasõja teisel poolel sattus filterlaagritesse eri põhjustel ka üha rohkem tsiviilisikuid, tavaliselt neid, keda kahtlustati koostöös Saksa okupatsioonivõimuga. Filterlaagrites selekteeriti välja need, kes anti julgeoleku kätte ja anti tribunali alla. Ülejäänud saadeti kas Punaarmeesse, ehituspataljonidesse, endisesse elukohta vms.
