LEO KUNNAS: Sõda alistumise asemel
Eesti juhtkond sai Nõukogude Liidu ja Saksamaa mittekallaletungilepingust ning Eesti jäämisest Nõukogude Liidu huvialasse teada ilmselt juba augusti viimastel päevadel. Seega ei saanud edasised sündmused olla ootamatud. Esimene võimalus alustada varjatud mobilisatsiooni reservväelaste kutsumisega kordusõppustele avanes kohe pärast Teise maailmasõja algust. Leedu ja Läti talitasid just nõndamoodi. Teine, viimane võimalus mobilisatsiooni alustamiseks oli 18. septembril, pärast Nõukogude vägede sissetungi Poolasse. Paraku ei astunud Eesti ühtegi sammu sõjaaja relvajõudude mobiliseerimiseks. Eesti valis „hääletu alistumise” tee.
Millised olid Eesti riigikaitse tugevad ja nõrgad küljed 1939. aasta sügisel? Missugused oleksid olnud Eesti šansid sõjas Nõukogude Liidu vastu? Kuidas see sõda oleks mõjutanud Eesti tulevikku?
1939. aastal kehtinud mobilisatsiooniplaan nägi ette mobilisatsiooni teostamise 72 tunni ehk kolme ööpäeva jooksul. Eesti relvajõudude sõjaaja koosseisus oli 104 364 meest, muu hulgas kolm jalaväediviisi ja kuus brigaadi juhatust, 16 jalaväerügementi ning 18 suurtükiväegruppi. Meie ohvitseridel ja sõduritel oli hea väljaõpe. Vabadussõja võit oli näidanud, et suurriikide armeedega on võimalik võidelda ning neid lahinguväljal lüüa. Seepärast võib kindel olla ka meie toonase sõjaväe kaitsetahtes ja moraalses vastupidavuses.
Samuti oli Vabadussõda meile pärandanud võitlusvõimelise jala- ja suurtükiväe, piisavalt vintpüsse, kuulipildujaid ja suurtükke. Kõigi nende relvade jaoks piisanuks laskemoonavaru vähemalt kaheks kuuks. Meil oli arvestatav sõjatööstus, mis oleks suutnud toota lahinguvarustust ja laskemoona ka sõja ajal.
1939. aastal oli Eesti sõjaväel 11 000 tankitõrjemiini ja 48 oma aja kohta moodsat tankitõrjesuurtükki, aga näiteks Soome kaitseväel samal ajal tankitõrjerelvad sisuliselt puudusid. Merekindlused, akvatooriumi mineerimine ning allveelaevad oleksid pakkunud Tallinnale mere poolt head kaitset.
Suurest depressioonist alates kuni kolmekümnendate aastate lõpuni jäi riigikaitse rahastamine ebapiisavaks. Eesti kaitse-eelarve saavutas alles 1936/37. rahandusaastal 1928/29. aasta taseme. Sõjaliste kulutuste järsk tõus 1939/40. finantsaastal jäi hiljaks ning osutus seetõttu kasutuks.
Jõud nagu Talvesõjas
Püsikindlustused Narva jõe joonel ja Irboska piirkonnas jäid põhiosas valmis ehitamata. Lennukite, nagu ka õhutõrjekahurite hankega jäädi hiljaks. Inglismaa tühistas Spitfire’i tüüpi hävituslennukite hanke kohe sõja alguses ning Saksamaalt tellitud 75 mm õhutõrjekahurid koos tulejuhtimissüsteemiga jõudsid kohale alles 1940. aasta suvel. Õhuvägi oli vananenud lennukite tõttu sisuliselt võitlusvõimetu ja õhutõrje võitlusvõime nõrk. Soomusrongid, tankid ja tanketid olid moraalselt vananenud ning soomusväe võitlusvõime tervikuna seetõttu samuti puudulik. Jalaväel puudusid miinipildujad ja püstolkuulipildujad.
Meie sõjavägi toetus Vabadussõja ajal ja 1920. aastatel loodud tugevale organisatoorsele, relvastusalasele, väljaõppelisele ja moraalsele põhjale. Kuid hoolimata 1930. aastate alarahastamisest ning sellest tulenevast ebapiisavast moderniseerimisest ei ole põhjust kahelda, et 1939. aasta sügisel olid olemas suhteliselt head eeldused Nõukogude agressioonile vastu astumiseks. Ei tohi unustada, et ka Punaarmeel oli 1939. aastal piisavalt nõrku kohti ja probleeme. Neid on ajalookirjanduses põhjalikult analüüsitud.
Eesti sõjaväe ja Punaarmee Eesti-vastase väegrupi jõuvahekorrad polnud sugugi lootusetud, vaid suhteliselt samas suurusjärgus Soome ja meie põhjanaabri vastu paisatud punaväe jõuvahekordadega. Näiteks isikkoosseisu suhe oli vastavalt 104 364:136 400 (1:1,3) ja 265 000:425 640 (1:1,6). Suurtükkide ja miinipildujate suhtes olid jõuvahekorrad vastavalt 1:6 ja 1:5,6 ning kasutuskõlblike tankide osas 1:73 ja 1:88. Ainult võitlusvõimeliste lennukite suhtes oli Eesti olukord Soome omast mitu korda halvem (1:37 ja 1:9,1).
Kaua oleks Eesti suutnud vastu panna, enne kui oleks olnud sunnitud rahu paluma? Väga palju oleks sõltunud meie toonase sõjaväejuhtkonna operatiiv-strateegilistest otsustest.
Esimene ja kõige olulisem säärane otsus oleks olnud 3. diviisi viivitamatu paiskamine Petseri rindele, kuna seal oli jõudude vahekord Eesti poolele eriti ebasoodne. Meie 2. diviisi vastas oli terve vaenlase 8. armee viie motolaskurdiviisi ja nelja tankibrigaadiga. Näiteks isikkoosseisu osas olnuks jõudude vahekord 35 600:100 800, ligi tuhandest vaenlase tankist rääkimata.
Ilma selle manöövrita oleks Punaarmee saavutanud tõenäoliselt läbimurde Petseri rindel juba esimestel sõjapäevadel. Kui see otsus oleks tehtud kohe pärast üldmobilisatsiooni 18.–21. septembril, oleks meie üksused jõudnud ka korralikult kaevuda ning välikindlustused ette valmistada. Sel juhul oleks suudetud Petseri rinnet hoida heal juhul kuni kolm-neli nädalat.
Vaenlane poleks suutnud kiiresti Narva rinnet läbi murda, nii nagu 1944. aastal tegelikult juhtus. Loomulikult oleks vaenlane võinud kohale tuua üha uusi reserve ja umbes kuuendal kuni kümnendal sõjanädalal läbimurde lõpuks saavutada. See oleks tähendanud võitluse jätkumist Sinimägede joonel. Tõenäoliselt poleks vaenlane enne rahu sõlmimist kaugemale jõudnud. Võimalikud meredessandid ja vaenlase laevastiku tegevuse oleksime ilmselt suutnud tõkestada.
Sõja saatus oleks otsustatud Lõunarindel. Vaenlane oleks suutnud Kagu-Eesti vallutada ning lahingutega Suure-Emajõe – Väike-Emajõe joonele välja jõuda halvimal juhul kolmandal, parimal juhul kümnendal sõjanädalal. Tartu langemine ja rinde läbimurdmine Suurel-Emajõel oleks olnud murdepunktiks, mil Eesti oleks olnud tõenäoliselt sunnitud rahu paluma ning Nõukogude poole esitatud rahutingimused vastu võtma.
Minimaalselt oleks sõda kestnud neli kuni kuus nädalat, maksimaalselt 2,5 kuni kolm kuud. Kaotusi oleks olnud rohkem kui Vabadussõjas. Iga sõjapäev oleks nõudnud umbes 150–200 inimelu, seega kolmekümne päeva jooksul oleksime kaotanud kuni 6000 ja üheksakümne päeva jooksul kuni 18 000 inimest.
Satelliit, mitte NSV
Need kaotused võivad tunduda suured, kuid ei ole võrreldavad meie tegelike kaotustega Teises maailmasõjas ning järgnenud vabadusvõitluses. Vaenlase õhujõud oleks kahtlemata tekitanud kaotusi tsiviilelanikkonnale ja purustanud infrastruktuuri, kuid vaevalt et Narva linna oleks suudetud täielikult maatasa teha. Ka Tallinna purustused ei oleks ilmselt ületanud 1944. aasta märtsipommitamise tagajärgi.
Nõukogude Liit oleks lõpuks vere ja suurte ohvrite hinnaga saavutanud oma tahtmise. Eestisse oleks paigutatud Punaarmee baasid. Ka poleks Eesti lõppkokkuvõttes pääsenud muutumast Nõukogude Liidu satelliitriigiks, mille nimi võinuks siis olla Eesti Rahvavabariik või mis iganes.
Alistumise õigustajad on sageli väitnud, et sõda oleks kaasa toonud eesti rahva täieliku hävitamise või massiküüditamise tšetšeenide või Krimmi tatarlaste kombel kusagile Siberi või Kasahstani avarustele. Tšetšeene, tatarlasi ja teisi Nõukogude rahvaste vennalikku perre kuulunuid oli võimalik küüditada seetõttu, et nad olid Nõukogude Liidu kodanikud. Tasub meeles pidada, et eestlaste tapmiseks ja küüditamiseks andis formaalse põhjenduse just Eesti NSV kodakondsus. Eesti Vabariigist ei olnud raske NSV-d teha, kuna toonased riigijuhid andsid sellega nõustumiseks ise allkirju.
Kuid olnuks väga raske teha NSV-d riigist, kes on neli või kümme nädalat pidanud täiemastaabilist kaitsesõda ja sõlminud selle tulemusena legitiimse rahu.
Mida kauem oleks meil õnnestunud vastu panna, seda erinevamaks oleks kujunenud sõja tagajärjel tekkiv kontrafaktiline ajalugu meie tegelikust ajaloost. Võib pikalt spekuleerida, milline see oleks võinud olla. Ometi tundub olevat kindel: vaevalt meil nii halvasti oleks läinud, nagu tegelikult läks.
Autor on kasutanud faktimaterjali koguteosest „Sõja ja rahu vahel. I köide. Eesti julgeolekupoliitika 1940. aastani”.
