Alati, kui kirjutan mõne kunstniku näitusest, lehitsen Eesti kunstnike biograafilist leksikoni. Einar Vene kohta loeme Vappu Vabari sulest: „Käsitlenud naiiv-lüüriliselt ja filosoofiliselt antiigi- ja piibli teemasid. Kasutanud 14.–15. saj. maalikunsti motiive, tolleaegset kujutuslaadi ja maalimistehnikat... Maalide idüllimeeleolu põimub irooniaga.”

Kõik on õige, kuid nagu Lembit Sarapuu, nii jääb ka Einar Vene puhul õhku küsimus, kui palju on sügavat tõsidust, kui palju irooniat. Igal juhul ma ei kahtle Vene siiruses, kui ta ütleb, et näitus on „kohtumine iseendaga läbi poja”, jättes lahtiseks küsimuse, kumb neist on Päikesepoiss.

Esoteerilised nüansid

Autoportreelisi elemente võib kohata ka tema varasemas loomingus, nüüd on seeria puhtaid autoportreesid, mis võiksid viidata identiteedi otsimisele: ühel portreel on ta Päikesepoiss, siis tuletõrjuja, politseinik ja lõpuks Henri VIII. Muidugi ei puudu religioossed teemad ja kristlik sümboolika, mida ta tõlgendab vabalt ja omamoodi. Näiteks teame, mis rolli etendasid piiblis madu ja õun. Nüüd on nad seotud Kristuse atribuutikaga.

„Põhjavalguses” on madu lunastaja jalge all, ka „Poisis õunaga” on madu. Palju on lendlemist või siis levitatsiooni. „Lennuharjutuses” tundub, et üleval õhus on üks alasti luust ja lihast inimene, all hüppavad pangalt merre suitsiidsed tegelased. Vene fantaasiatel on lendu. Kohati meenub Marc Chagall, kes samuti huvitus levitatsioonist.

Võimalik, et Vene tegeleb ka esoteeriliste teadustega. Kokkuvõttes ongi tegemist erandliku nähtusega eesti kunstis, mis ületab oma nägemuslikkusega isegi Lembit Sarapuud ja Jüri Arrakut. Kumu kuraatoritele soovitaksin kokku panna näituse, kus on koos kõik meie sürrealistid, fantastilised realistid, sümbolistid ja naivistidest külahullud.

„Päikesepoiss”

Einar Vene  isikunäitus Vabaduse galeriis 11. märtsini

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid