Muutuv ühiskond, muutuv meedia
Nõukogude ajal kuulus Eesti päevalehtede trükiarvult tuhande elaniku kohta koos Põhjamaade ja Jaapaniga maailma esikümnesse. Nii ajalehti kui ka muid meediakanaleid oli vähe, ent nende levik oli väga suur. Kui Nõukogude ajal jälgis väga suur hulk inimesi väheseid meediakanaleid, siis nüüd jälgib järjest suuremat hulka kanaleid järjest väiksem hulk inimesi. Samalaadsed muutused on aset leidnud ka paljudes teistes maades.
Koos meediakanalite mitmekesisuse suurenemisega toimunud tiraaÏide järsk langus tekitas 1990-ndate keskpaigaks olukorra, kus hakati rääkima, et eestlased ei olegi enam lehelugeja rahvas, et ajalehtede levikult on Eesti kaugenenud Põhjamaadest ja sarnaneb üha enam Lõuna-Euroopaga.
Televisiooni osakaal meediakasutuses suurenes tugevasti. Kui 1980-ndate keskel vaatas keskmine Eesti inimene telerit ligi kaks tundi päevas, siis koos uute telekanalite tulekuga pikenes telerivaatamise aeg sajandivahetuseks nelja tunnini. Ja samale tasemele on see viimastel aastatel ka jäänud.
Kuid uue sajandi algul hakkas päevalehtede üldine trükiarv siiski taas tasakesi kasvama – käsikäes majandusliku edenemisega. Eesti, Iirimaa ja Poola olid ainsad Euroopa maad, kus ajavahemikus 2002–2007 tasuliste päevalehtede levik mitte ei vähenenud, vaid hoopis suurenes. Maailma lehelugemise tipus olevate maadega võrreldes jäi levik küll ligikaudu kaks korda väiksemaks, kuid oli siiski kaks korda suurem kui Lõuna-Euroopas, olles üsna lähedane näiteks Hollandile. 2007. aastal luges päeva jooksul vähemalt ühte lehte keskmiselt 81% Soome täiskasvanud elanikkonnast, Saksamaal oli see näitaja 73 ja Eestis 69%. Võrdluseks: Hispaanias 41% ja Venemaal vaid 10%. Ajalehelugemise traditsioon, mis oli Venemaal küllalt tugev, on praeguseks täielikult taandunud ja Vene meediaruumis domineerib televisioon.
Põlvkondlik lõhe meediakasutuses
Paraku on ka Eesti liikunud samas suunas: keskmine päevas telerivaatamise aeg on Eestis ja Venemaal olnud viimastel aastatel suhteliselt ühel tasemel, ületades enamikku teisi maid. Eestist rohkem on telerit vaadatud vaid USA-s, Ungaris, Kreekas, Poolas ja Itaalias. Koos interneti kiire levikuga kasvas elektrooniliste kanalite osatähtsus Eestis veelgi.
Nagu tabelist näeme, on meedia kasutamise maht viimasel kolmel aastal olnud siiski üsna stabiilne, isegi interneti leviku kasv on aeglustunud.
Tartu ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi küsitluse „Mina.Maailm.Meedia” (okt 2008) andmeil ei loe kuuendik 15–74 aasta vanuseid eestlasi regulaarselt ühtki lehe, kolmandik piirdub ühe-kahe lehe jälgimisega. Kuid ligi pooled eestlased jälgivad kolme ja enamatki ajalehte.
Nii nagu Põhjamaades, loeb ka Eestis kõige järjekindlamalt ajalehti just vanem põlvkond. Kuigi üldine lehelugemine on noorte hulgas samal tasemel kui elanikkonnas keskmiselt: 90% 15–29-aastaseid luges Emori andmeil novembris 2008 vähemasti aeg-ajalt mõnda lehte (ka Eesti keskmine on 90%), siis regulaarseid lehelugejaid on noorte hulgas vähem. 2008 oli neid 15–19-aastaste seas 65%, 20–29-aastaste hulgas 63%, keskmiselt 74%. Interneti olulisus infoallikana on noorte seas keskmisest palju suurem. Võib arvata, et seetõttu muutub lehelugemise noorte hulgas kiiresti veelgi ebaregulaarsemaks. Regulaarne lehelugemine on noorte hulgas viimastel aastatel märgatavalt vähenenud. Kõige vanemas rahvarühmas on see aga märkimisväärselt suurenenud.
Noorte internetikasutust eristab keskealiste ja vanemate omast selle polüfunktsionaalsus: kui vanemaid põlvkondi iseloomustab pragmaatilisus, praktilise ja töise iseloomuga internetikasutus, siis noorte jaoks on internet muutunud universaalseks meediumiks, mida kasutatakse nii tööks kui ka õppimiseks, kõikvõimaliku info otsimiseks ja suhtlemiseks, muusika kuulamiseks, filmide ja videote vaatamiseks, mängimiseks. Ilmselt saab just sellega seletada ka raadiokuulamise ja telerivaatamise mahu vähenemist noorte hulgas.
Noored tunnevad vanema põlvkonnaga võrreldes palju vähem huvi uudiste ja arutlussaadete vastu. Möödunud suvel moodustasid 50–74-aastased Emori andmetel Vikerraadio kuulajaskonnast 75% ja 12–29-aastased vaid 6%. Eesti TV vaatajaskonnast oli novembris 2008 üle 55-aastaseid 52%, 4–24-aastaseid lapsi ja noori aga vaid 9%. Tartu ülikoolis tehtud meediakasutuse harjumuste uuringud on näidanud suurt põlvkondlikku erinevust ka uudiste jälgimise regulaarsuses: võrreldes elanikkonna keskmisega, mis oli 2008. a sügisel 62%, jälgis uudiseid vähemalt kord päeva jooksul 37% 15–19-aastaseid. Seejuures said noored uudiseid eeskätt internetist, vanemad aga eeskätt televisioonist ja lehtedest.
Meediatarbimise põlvkondlikel erinevustel on põhimõtteline sotsiaalne ja kultuuriline tähendus: ei ole sugugi ükskõik, mis kanalitest ammutatakse infot ühiskonnas toimuva kohta. Internet uudiste peamise vahendajana suurendab küll uudiste vahendamise kiirust, kuid ühtlasi väheneb kontroll info usaldusväärsuse üle ning süveneb uudiste jälgimise juhuslikkus ja pinnapealsus. See omakorda muudab pildi toimuvast killustatuks ning raskendab ühiskonna elus orienteerumist ja olulise ebaolulisest eristamist. Uuringud näitavad, et paljud noored ei tunne huvi poliitika vastu ega oska mõtestada, mis nende ümber Eestis ja maailma toimub. Võib arvata, et noorte vähesele poliitikahuvile on kaasa aidanud lehelugemise ja uudistesaadete jälgimise ebaregulaarsus, millest tuleneb arusaamade pealiskaudsus ja vähene mõtestamisoskus.
Sellele lisandub meedia enda üha suurenev meelelahutuslikkus. Lisaks sellele, et noorte seas on internetikasutus valdavalt seotud meelelahutusega, domineerib meelelahutus ka eraraadio ja eratelevisiooni programmides, mille mõjusfääris on noored palju tugevamini kui keskealised ja vanemad.
Noorte jaoks on põhiliseks osalemiskanaliks saanud internet, kus virtuaalses kogukonnas suhtlemine võimaldab tunda end arvuti tagant lahkumata osalejana mitmesuguste hääletuste, foorumite ja muude tegevuste kaudu. Internetis levivad kommentaarid ja foorumid annavad küll igaühele võimaluse inforuumis osaleda, kuid kiired subjektiivsed hinnangud ei asenda põhjalikumat ja analüüsivamat arutlust, mis on just trükimeedia tugev külg.
Lehelugemine jääb?
Kui tulevikku vaadata, siis laieneb internetikasutus Eestis lähiaastatel mõnevõrra veelgi, jõutakse arvatavasti arenenud läänemaade tasemele, kus kasutajaid on 75–85% elanikkonnast. Kuna noortele on internet juba saanud põhiliseks nii info, suhtluse kui ka meelelahutuse vahendajaks, haarab internetikasutuse edasine laienemine eeskätt keskealisi ja vanemaid inimesi. Internetikasutuse levikule aitab kaasa pankade ja riigiasutuste soov suunata oma teenused järjest enam internetti, muutes selle kasutamise teatud mõttes sunnitud valikuks. Võib aga olla üsna kindel, et uudiste ja elamuste allikana jäävad keskealise ja vanema põlvkonna meediaruumis nii mahult kui ka tähtsuselt domineerima traditsioonilised kanalid. Lehelugemine, raadiokuulamine ja telerivaatamine on omaette tegevustena keskealiste ja vanemate inimeste elulaadi lahutamatu osa. Seda elulaadi ei muuda oluliselt ei majandusraskused ega digitaaltehnoloogia areng, ehkki loetavate ajakirjade hulk kitsamates oludes arvatavasti väheneb.
Noorte seas võib aga traditsioonilise meedia roll edaspidi veelgi väheneda. Trükisõna (nii ajalehed, ajakirjad kui ka raamatud) „kolib” üha enam digitaalsesse vormi. On võimalik, et traditsiooniline trükitud ajaleht, ajakiri ja raamat muutub noorte seas teatud elitaarsema elustiili osaks, omaette brändiks, millel on spetsiifilisi sümboolseid ja emotsionaalseid väärtusi. Samal ajal suureneb koos elukogemuste ja haritusega ka vajadus sügavama elu-mõtestuse ning intelligentsema mõttevahetuse järele, mida pakub pigem raamatu, ajakirja või kvaliteetajakirjanduse lugemine kui internetis surfamine.
Mõnevõrra suureneb ehk praeguse noore põlvkonna küpsemasse ikka jõudes ka huvi ühiskonnas toimuva vastu, sotsiaalse osaluse vajadus. Seega võib tulevikus oodata mitte ainult interneti suuremat mõju traditsioonilistele meediaformaatidele, vaid ka vastupidist tendentsi: online-meedia „intellektualiseerumist”, selle sisu, sealhulgas kommentaaride ja foorumite muutumist arutlevamaks ja analüüsivamaks. Samuti on võimalik ka traditsiooniliste kanalite rolli taasväärtustamine.
Muutub kanal, muutub arusaam
Raadiokuulamine ja telerivaatamine toimub juba praegu üha enam digitaalsel kujul. Sel muutusel on oluline sotsiaalne ja kultuuriline tähendus. Küsimus pole audiovisuaalse infoedastuse tehnoloogias, vaid raadio- ja teleprogrammide kui kultuurinähtuste ajalises struktuuris ning seotuses teiste inimeste ja sotsiaalsusega. Ühiselt jälgitava telekava sotsiaalne funktsioon koduse elulaadi osana, paljusid inimesi samal ajal siduva meediasündmusena, kollektiivse elamuse pakkujana, aga ka avalikkuse kujundajana ei ole hõlpsasti asendatav.
See, et interneti pealetung ohustab praeguste ajakirjanduskanalite ellujäämist, on meediainimeste murena arusaadav. Kuid ühiskonna vaatepunktist on sellel murel hoopis avaram sisu. Arvestades, et koos kanali muutusega teiseneb oluliselt ühiskonna elust aru saamise ja selles osalemise viis, kerkib tõsine probleem: mis juhtub demokraatiaga, kui praegused kesk- ja vanemaealiste põlvkonnad, kelle kaasamõtlemisel ja huvil püsib senine poliitiline avalikkus, on ühiskondlikust elust lahkunud või taandunud?
Kas senist ajalehe, raadio ja televisiooni najal püsinud avalikkust asendab täielik ja senisest isegi jõulisem e-avalikkus? See eeldaks juba koolis uue põlvkonna süstemaatilist ja tõhusat kasvatust e-kodanikena. Või kasutatakse interneti võimalusi hoopis osavaks avalikkusega manipuleerimiseks, pseudodemokraatia levitamiseks? Näiteid selle kohta võib juba praegu näha internetihääletuste kuritarvitamises. Nende küsimuste vastus ei sõltu mitte tehnoloogiast, vaid meediakasutajate sisulistest eesmärkidest, kodanikuteadvuse arengust ja ühiskondlikest väärtustest.
