DAVID VSEVIOV: Kriis ja usaldus
Kuid nagu me suurepäraselt teame: kapitalism ei kadunud kuhugi. Ta oli üsna pea, pärast paarikuist võrdsusjoovastust, tagasi ka Venemaal, kui tervest hiigelriigist sai võimu haaranutele üks suur ja erakordselt kasumlik ärimonopol, kust funktsionääridest omanikud ammutasid varjatud kujul hiiglaslikke dividende. Et seejärel jagada neid oma suvast tulenevalt aktsionäridele nii Moskva keskaparaadis kui ka provintsi harukontorites. Seega, kui juba suure oktoobri kriis, mille ideeline õigustus seisneski vana korra hävitamises ja uue ehitamises, ei toonud maailma grammi võrra õiglust ning usaldust juurde, siis mis annaks alust oletada, et praegune kriis peaks selleks võimeline olema?
Halva lapse mitu nime
Ka halval lapsel on sageli mitu nime. Nii ka meid tabanud kriisil, mille nimesildivalik ulatub majandus- ja rahanduskriisist kuni õiglus- ja usalduskriisini. Mis on iseenesest kummaline, sest ajal, kui majandus õitses ja raha tuli aina juurde, ei rääkinud keegi sellega seotud edusammudest õigluse ja usalduse vallas. Ning ana-lüüsides pankade pööraseid kasumeid ei tulnud kellelegi pähe põhjendada neid üleüldise usalduse kasvuga.
Nüüd aga olevat meid kõigi teiste kriiside kõrval tabanud ka usalduskriis, mis loogiliselt peaks tähendama seda, et kriisist väljumise üheks teeks on ka mingisuguse usalduse taastamine. Seda enam et väidetavalt pididki pangad tegelema usalduse müümisega. Seega on üldinimlik ja emotsioonide valdkonda kuuluv kategooria – usaldus – sattunud kuidagi märkamatult ühte ritta sellise majanduskriisiga otseselt seotud sõnavaraga nagu tootmine, eksport, raha.
Kuigi tõesti – raha ja usaldus on mingis mõttes sarnaseks muutunud. Me saame perioodiliselt teada, kui suur protsent Eesti elanikkonnast usaldab presidenti, parteisid ja politseid. Ja asjaolu, et võrreldes muu Euroopaga usaldatakse meil valitsust suhteliselt rohkem, on osutunud Eesti reitingutele plussiks. Seega: mida rohkem usaldust, seda vähem kriisi. Ja esimesel pilgul vastupidi – mida rohkem kriisi, seda vähem usaldust.
Usaldus on nagu sool roale, milleta ajaloos pole hakkama saanud isegi Stalini-taolised diktaatorid. Ka nemad, olles üdini nakatunud paranoilist hirmu toitvate usaldamatuse pisikutega, ei saanud täielikult loobuda mõnede väljavalitute perioodilisest usaldamisest. Või – otsustades tolleaegsete fotode põhjal – vähemalt usalduslike pooside võtmisest.
Vähe sellest, kujundades riigis inimestevahelist usaldust välistava orwelliku maailma, milles eeskujudena tegutsesid Pavlik Morozovi tüüpi isareetjad, ei suudetud ometi täielikult välja rookida ürgselt inimlikku usaldusvajadust. Sest ka selles nuhkide ja pealekaebajate keskkonnas leidus ikka ja alati neid, kellel polnud kunagi põhjust kahetseda lähedase inimese täielikku usaldamist. Seda – tuginedes arvukatele mälestustele – ka vanglates ja vangilaagrites.
Usaldus lähedaste vastu
See oli aeg, kui läbi eetriragina otsiti tõde ja usaldusväärseid uudiseid BBC-st ja Ameerika Häälest. Sellel ajal ostsin ma vahetevahel Spordilehe vaid selleks, et aimu saada usaldusväärse info tarbimisega kaasaskäivast mõnust (sest võis olla enam-vähem kindel, et meetrites-sentimeetrites mõõdetavad kaugus- ja kõrgushüpete tulemused on tõesed). Ja nii arvasin ma saavat kätte sama usaldusliku lehelugemisetunde, mis oli „neil seal”, raudse eesriide taga.
Erinevalt tänapäevast ei mõõdetud sellel ajal usaldusega midagi. Rahva usaldus partei ja valitsuse vastu oli deklaratiivselt kuulutatud sajaprotsendiliseks. Kuigi sedasama rahvast ei usaldatud tegelikult isegi nii palju, et lasta lubadeta reisida Saaremaale, välismaast rääkimata. Kuidas seda kõike nimetada? Permanentseks usalduskriisiks? Võib-olla… Igatahes on selge, et pole võimalik usaldada riiki ja institutsioone, mis on sulle olemuslikult võõrad.
Nii ka praegu, mil kriisist väljatulek nõuab tõsiseid pingutusi ja raskeid otsuseid. Siis saabki määravaks, kas riigi institutsioonide ja kodanike vahel sünnib midagi sellist, mida saaks nimetada tinglikult ühistundeks. Tundeks, mis paljuski baseerub usaldusel. Usaldus aga on omakorda tõde ja avameelsus. Nendeta ei saa olla mingisugust usaldust. Ei inimeste ega riigi ja kodanike vahel.
Kui enamik rahvast ei suuda usaldada panku ja krooni, on järgnevat lihtne ette kujutada. Siis pangad laostuvad ja kroon devalveeritakse. Ning see on tõesti usaldamatuse ja paljudele inimestele ränki tagajärgi kaasatoov kriis. Kuid aja möödudes tulevad uued pangad ning elu jätkub ka suhtelist väärtust kaotanud rahvusrahaga. Ja kuna inimestele on üldiselt omane üürike mälu, ununeb seegi kriis. Teine asi aga on kaotada või petta lähedase inimese usaldust. See on tõesti katastroof ja tõenäoliselt igaveseks ajaks. Ja siis pole vahet, kas riigi majandus läbib parajasti tõusu või langust.