In­ter­net­ti on ik­ka pee­tud tead­mis­teal­li­kaks, mis vä­hen­dab va­he­sid nii ühis­kon­na-klas­si­de va­hel kui ka ta­san­dab eri­ne­vu­si vä­hem ja ena­m a­re­ne­nud rii­ki­de ko­da­ni­ke võima­lus­te va­hel. Et enam po­le täht­sust, kes ja kus sa oled – ava aga in­ter­ne­ti-aken ning õpi, tar­bi ja osa­le.

Sel­li­ne on ol­nud ideaal, mis mõis­ta­gi on sel­leks mää­ra­tud jää­ma­gi. Tun­nis­ta­des in­ter­ne­ti võrd­sus­ta­vat efek­ti, tu­leb mär­ga­ta ka neid koh­ti, kus in­ter­ne­ti käed lühi­ke­seks jää­vad. Hoo­li­ma­ta sel­lest, et ju­he tup­pa tu­leb, seab geog­raa­fi­li­ne asu­koht pii­rid, mi­da tar­bi­da saab.

Ko­li­sin äs­ja üle mit­me aas­ta taas Ees­tis­se. Ees­ti on ju hu­vi­ta­va­te et­tevõtmis­te osas endist-viisi suur­te võima­lus­te maa. Ent ka tüütult kit­sas­te võima­lus­te maa mee­dia­si­su tar­bi­mi­sel. Alus­ta­gem vi­deo­lae­nu­tus­test. Suu­re­ma­tes lää­ne­rii­ki­des on vä­ga le­vi­nud tee­nus, mis võimal­dab DVD-sid ko­ju lae­na­ta nõn-da, et koos­tad tee­nu­se­pak­ku­ja võrgu­le­hel oma lae­nu­tus­ni­me­kir­ja ning seejä­rel saa­de­tak­se fil­mid sul­le kind­la kuu­ta­su eest pos­ti­ga üks­haa­val ko­ju. Kui film vaa­da­tud, saa­dad sel­le kaa­sa­pan­dud ümb­ri­kus ta­ga­si. Vä­ga mu­gav ja üsna odav tee­nus.

Ing­lis­maal oli seal­se suu­ri­ma se­da sor­ti tee­nu­se­pak­ku­ja (lo­ve­film.com) pu­hul aga an­tud tee­nu­se pea­mi­seks ee­li­seks „pikk sa­ba” – ni‰itoo­de­te pikk ni­me­ki­ri. In­ter­net võimal­dab tu­ru­na haa­ra­ta vä­ga suu­ri klien­di­hul­ki ning saa­vu­ta­da ärie­du, pak­ku­des nei­le mit­te pea­voo­lu mas­si­too­dan­gut, vaid laia va­li­kut nišitoo­teid, mis kok­ku an­nab uh­ke tu­lu­voo. Sest ka nišitu­rud on suu­red, kui ko­gu turg on hiig­la­suur. Just sel­li­ne on näi­teks Ama­zo­ni äri­mu­del – ena­mik tu­lu­dest ei tu­le mit­te best­sel­le­ri­te müügist, vaid as­jao­lust, et too­te­ni­me­ki­ri on lõpu­tu ning sel­lepä­rast üleilm­ne klien­tuur nen­de poo­le pöör­dub­ki. Tu­le­mu­seks teoo­ria­kee­les „pikk sa­ba” ehk müüdud nišitoo­de­te pikk ni­me­ki­ri. Ja sa­ma­su­gu­ne on ka Lo­ve­fil­mi äri­mu­del – kui tu­ruks on ko­gu Ühend­ku­ning­rii­gi 60-mil­jo­ni­li­ne ela­nik­kond, jõuab sel­le tar­vis pi­da­da ka ma­hu­kat lae­nu­ta­ta­va­te fil­mi­de ni­me­kir­ja. Liig­se ta­ga­si­hoid­lik­ku­se­ta võib öel­da, et suu­re­mat osa maail­ma fil­mi­va­ra­must. Aga Ees­tis tu­leb meil rää­ki­da õige „lühi­ke­se sa­ba­ga” – na­pi too­te­ni­me­kir­ja­ga fil­mi­lae­nu­tu­sest. Põhju­seks mui­du­gi as­jao­lu, et ko­ha­lik turg, kus eel­da­tak­se fil­mi­de maa­keel­de pa­ne­kut, on se­davõrd väi­ke. Tei­salt mär­ka­me, et an­tud vald­kon­nas po­le ku­ju­ne­nud ka pii­riüle­seid tee­nu­se­pak­ku­jaid. Mit­me­su­gus­te le­viõigus­te kor­ral­du­se tõttu ei pää­se se­da sor­ti suu­re­ma va­li­ku­ga et­tevõtted pii­riüle­selt toi­me­ta­ma. Teis­te kul­tuu­ri­de mit­me­ke­si­su­se tun­ne­ta­mi­ne jääb seetõttu Ees­ti fil­mi­hu­vi­lis­te­le kas ras­ken­da­tuks või il­le­gaal­seks et­tevõtmi­seks.

Piiridega televisioon

Mil­lest ma veel il­ma olen jää­nud? Näi­teks BBC-st ja te­ma iPlaye­rist (www.bbc.co.uk/ip­layer). Võima­lu­sest, et saan ko­gu BBC vii­ma­se nä­da­la too­dan­gut vaa­da­ta en­da­le so­bi­val ajal, väl­ti­des „te­lep­rog­ram­mi koos­ta­ja­te ter­ro­ri­t”. Ja se­da mit­me­ke­sist si­su on kõigi BBC ka­na­li­te pea­le vä­ga pal­ju. Aga siit Ees­tist ei saa ma se­da kõike enam tar­bi­da, hoo­li­ma­ta sel­lest, et ka­su­tus­ka­na­liks on in­ter­net. Põhju­seks nii see, et BBC si­su on mõel­dud Bri­ti ava­li­ku mee­dia lit­sent­si­ta­su maks­jai­le ning tei­seks koo­piaõigu­se ter­ri­to­riaal­ne, inert­selt rah­vus­rii­ki­de pii­ri­de­le kes­ken­du­nud ise­loom.

Sa­mal ajal on sel­ge, et in­ter­net muu­dab nood va­nad rii­gi­pii­rid, mil­lest läh­tu­des in­tel­lek­tuaa­lo­man­di le­vi­pii­re sea­tak­se, ühtäk­ki üsna ab­surd­seks. Au­di­too­riu­mi­de oo­tu­sed on muu­tu­mas. Mi­na isik­li­kult olen val­mis ka Ees­tis Bri­ti lit­sent­si­ta­su eda­si maks­ma (200 kroo­ni kuus), kui vaid saak­sin iP­laye­ri abil BBC too­dan­gut eda­si tar­bi­da. Teh­ni­li­selt on see liht­salt teh­tav, küsi­mus on po­lii­ti­lis­tes re­gu­lat­sioo­ni­des. Eu­roo­pa Liit on ju­ba tükk ae­ga „pii­ri­de­ta te­le­vi­sioo­ni” oh­jel­da­mi­se­ga kätt har­ju­ta­nud, püüdes se­da ko­ha­ti re­gu­lee­ri­da kui prob­lee­mi. Ent kas ei peaks me siin Ees­tis se­da kä­sit­le­ma kui võima­lust – et pii­ri­de­ta te­le­vi­sioo­ni­tee­nus vä­he­malt Eu­roo­pa Lii­du sees te­ge­lik­ku­seks saaks?

Ning vii­ma­ne näi­de: ilm­neb, et Ees­ti on koht, ku­hu Ama­zo­nist raa­ma­tuid tel­li­da on kõige kal­lim maail­mas. Ama­zon UK jaoks on ena­mik Ida-Eu­roo­past „muu maail­ma” sek­to­ris ning sel­le­ga kaas­neb kõige kal­lim pos­ti­maks. Sa­mal ajal pea­vad Ees­ti tel­li­jad seetõttu, et ol­lak­se EL-i liik­mes­riik, maks­ma li­saks käi­be­mak­su, mis meil raa­ma­tu­te pu­hul äs­ja mak­si­mu­mi­ni tõste­ti.

Kas meie vä­lis­suht­lu­se­ga te­ge­le­va­tel amet­ni­kel ei oleks aeg ha­ka­ta hoo­lit­se­ma ka in­ter­ne­tipõhis­te tee­nus­te õig­la­se kät­te­saa­da­vu­se eest? Kui tee­nu­sed pea­vad Eu­roo­pas va­balt lii­ku­ma, siis lii­ku­gu! Laiu­tav in­fo­tee­nus­te lõhe meie ja va­na­de liik­mes­rii­ki­de va­hel peab ka­du­ma! Pan­gem oma amet­ni­kud ja re­gu­lee­ri­jad töö­le, et neist eba­loo­mu­li­kest in­fo- ja mee­dia­tee­nus­te ta­ran­di­kest ja­gu saa­da.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid