ANALÜÜS: Kas naisi tapetakse kogemata?

Kor­du­va ko­duvä­gi­val­la jä­rel nai­se tap­nud me­hi ei an­ta tap­missüüdis­tu­se­ga koh­tu al­la. Pro­kurö­rid näe­vad sel­les sur­ma põhjus­ta­mist et­te­vaa­ta­ma­tu­se­na na­gu tööõnne­tus­tel. Mis ai­taks süüdla­si reaal­selt van­gi mõis­ta?

Mul­lu juu­nis si­dus 54-aas­ta­ne tal­lin­la­ne Toi­vo oma kor­te­ris rih­ma­de­ga kin­ni abi­kaa­sa käed ja ja­lad, sul­ges tei­bi ja pea­pae­la­ga suu ning hoi­dis te­da sel­li­selt kin­ni­seo­tu­na um­bes kümme mi­nu­tit. Hin­ga­mis­tee­de sul­gu­se tõttu nai­ne läm­bus ja su­ri mõne päe­va pä­rast haig­las.

Te­ma ka­ris­tus? Ka­ris­tust ei tul­nud­ki. Pro­kurör Too­mas Tom­berg kva­li­fit­see­ris ku­ri­teo mit­te tap­mi­se, vaid et­te­vaa­ta­ma­tu­sest sur­ma põhjus­ta­mi­se­na. Koh­tus­se viis pro­kurör juh­tu­mi kaits­ja­ga kok­ku­lep­pel lühi­me­net­lu­se­na. See tä­hen­das, et sel­li­se ko­ge­ma­ta sur­ma­mi­se eest mõis­tis ko­hus tal­le küll ühe aas­ta ja kuus kuud van­gis­tust, kuid se­da ei pöö­ra­tud täit­mi­se­le. Tap­mi­se eest näeks sea­dus et­te van­gis­tust 6–15 aas­tat.

Uu­ri­maks, kas te­gu on üks­nes ühe äär­mus­li­ku juh­tu­mi­ga, võttis Ees­ti Päe­va­leht koh­tu­la­hen­di­te re­gist­rist väl­ja kõik vii­ma­se kol­me aas­ta jook­sul teh­tud koh­tuot­su­sed, kus süüdimõist­mi­ne tu­leb ka­ris­tus­sea­dus­ti­ku pa­rag­rah­vi 117 jär­gi – sur­ma põhjus­ta­mi­ne et­te­vaa­ta­ma­tu­sest. Tu­li väl­ja, et see pol­nud kau­gelt­ki mit­te ai­nu­kord­ne juh­tum. Ka üks­teist teist meest on aas­ta­tel 2006–2008 sur­ma­nud ko­dus oma nai­se ja ko­hus on se­da vaa­del­nud kui õnne­tus­juh­tu­mit.

Näi­teks eel­mi­se aas­ta lõpus su­ri nai­ne oma Tal­lin­na ko­dus elu­toas, sest me­he löö­dud tor­ke­haa­va jä­rel tek­kis tal tek­kis äge ve­re­kao­tus. Mees pää­ses il­ma iga­su­gu­se reaal­se ka­ris­tu­se­ta. Koh­tu sel­gi­tus: süüdis­ta­tav oli ära joo­nud kaks pu­de­lit vii­na, är­kas öö­sel üles, tal­le tun­dus, et näeb mus­tas mant­lis rin­gikõndi­vat ini­mest, pi­das te­da var­gaks ja lõi noa­ga jal­ga, ta­ba­des suurt ve­re­soont.

Veel üks juh­tum Tal­lin­nast. Nai­se sur­ma põhjus: kuk­ku­mi­ne löö­gist vas­tu dii­va­ni ser­va – põrna re­ben­di kõhuõõne­si­se­ne ve­re­va­lum, surm sünd­mus­ko­hal. Ka­ris­tust ei pöö­ra­ta täit­mi­se­le. Sel­gi­tus: puhtsüdam­lik ka­het­sus.

Va­he­le ka üks reaal­ne vang­la­ka­ris­tus: nai­ne su­ri oma köö­gis me­he pek­sust tek­ki­nud si­se­mi­se ve­re­jook­su ta­gajär­jel. Mees sai kok­ku­lep­pe­me­net­lu­ses küm-me kuud van­gis­tust.

Mil­list te­ge­vust peab ko­hus veel õnne­tu­seks? Võta­me näi­teks koh­tuot­su­se sõnas­tu­se 2006. aas­tast Tal­lin­nast. „Süüdis­ta­tav, te­gut­se­des et­te­vaa­ta­ma­tult hoo­le­tu­se vor­mis, tüli käi­gus, lõi me­tall­kau­si­ga oma elu­kaas­last vas­tu ni­na.” Nai­ne toe­tas löö­gi het­kel pead vas­tu ke­raa­mi­lis­te plaa­ti­de­ga sei­na ja ta su­ri sealsamas. Lühi­me­net­lu­ses jäi ka­ris­tu­seks üks aas­ta ne­li kuud.

Sa­mal ajal kva­li­fit­see­ri­tak­se nen­de ku­ri­te­gu­de­ga ühes pun­dis ehk et­te­vaa­ta­ma­tu­sest sur­ma põhjus­ta­mi­se­na ka töö käi­gus juh­tu­nud õnne­tu­sed ehi­tusp­lat­sil või muu­del vä­listöö­del. Näi­teks kui põllul trak­to­ri­ga töö­ta­des on üks töö­mees ko­ge­ma­ta töö käi­gus sur­ma­nud tei­se töö­me­he. Neil üksi­kuil juh­tu­meil on end süüdi tun­nis­ta­nud süüdla­sed jõud­nud kan­na­ta­nu­te­ga kok­ku­lep­pe­le, van­gis­tu­si ei pöö­ra­ta täi­mi­se­le ja ühel ju­hul ise­gi ko­gu koh­tua­si lõpe­ta­ti. Ena­mik et­te­vaa­ta­ma­tu­sest sur­ma­mi­si on teoks saa­nud aga kri­mi­naal­se taus­ta­ga mees­te oma­va­he­lis­tes kak­lus­tes, nii tut­ta­va­te va­hel kui ka äs­ja poes al­ko­ho­li­le­ti ää­res sõlmi­tud tut­vu­se jä­rel. Ka­ris­tu­sed on ena­mas­ti reaal­sed mõneaas­ta­sed van­gis­tu­sed. Kok­ku 59-st lä­bi­vaa­da­tud juh­tu­mist vaid kolm oli soo­ri­ta­nud nai­ne, neist üks en­di­se elu­kaas­la­se vas­tu – ja kõik said ka reaal­se van­gis­tu­se.

Jõhker peks ja õnnetus tööl

Mil­lest siis tu­leb, et töö­pos­til juh­tu­nud õnne­tus ja vi­ha­hoos, jõhk­ra pek­su ja pii­na­mi­se ta­gajär­jel oma ko­dus nai­se tap­nud me­he te­gu on koh­tu sil­mis just­kui sa­ma asi? Ise­gi kui on ära tões­ta­tud, et neis pe­re­des oli vä­gi­vald saa­nud re­gu­laar­seks, ei järg­ne sel­le­le min­git ka­ris­tust või siis ai­nult lühi­ke van­gis­tus. Mis eris­tab koh­tu sil­mis nai­se tap­mist õnne­tus­juh­tu­mist?

„Puu­dus taht­lus tap­mi­seks,” sel­gi­tab ring­kon­nap­ro­kurör Too­mas Tom­berg, miks ta tal­lin­la­se Toi­vo juh­tu­mi pu­hul ot­sus­tas esi­ta­da just sel­li­se süüdis­tu­se. „Süüdis­ta­tav si­dus ras­kes joo­bes kan­na­ta­nu kin­ni mä­rat­se­mi­se ja kar­ju­mi­se väl­ti­mi­seks, oli sa­ma­moo­di ka va­rem il­ma traa­gi­lis­te ta­gajär­ge­de­ta ta­li­ta­nud,” sel­gi­tas Tom­berg. See­ga tõsia­si, et mees on ju­ba kor­du­valt oma nai­se vas­tu jul­ma vä­gi­val­da ka­su­ta­nud, muu­tub koh­tu sil­mis põhjen­du­seks, et mees ei võinud kui­da­gi et­te nä­ha oma nai­se sur­ma. „Kui ta a­vas­tas um­bes kümne mi­nu­ti pä­rast prob­lee­mi, kut­sus ta ise ­ko­he kii­ra­bi väl­ja. Kan­na­ta­nu su­ri mi­tu p­äe­va hil­je­m ­haig­las ol­les,” li­sab pro­kurör. Kii­ra­bi­le he­lis­ta­mi­ne on­gi üks lä­bi­vaid sel­gi­tu­si neis koh­tu­la­hen­di­tes sel­le koh­ta, et te­gu ei ol­nud taht­lik. Pro­kurö­ri sõnul ei ol­nud te­gu tap­mi­se­ga, ku­na mis­ki ei oleks ta­kis­ta­nud me­hel tap­mis­ka­vat­sust lõpu­le viia. „Et­te­vaa­ta­ma­tus väl­jen­dus sel­les, et ta ei ar­ves­ta­nud võima­lu­se­ga, et suu kin­ni­tei­pi­mi­ne võib põhjus­ta­da läm­bu­se tõttu kan­na­ta­nu sur­ma nin­g ­loo­tis liig­selt ni­na kau­du hin­ga­mi­se­le.”

Miks jäi aga nii jõhk­ralt oma nai­se­ga käi­tu­nud mees, kes ise­gi tun­nis­tab, et vä­gi­vald on kest­nud ju­ba pi­kalt, siis­ki üld­se il­ma iga­su­gu­se ka­ris­tu­se­ta? „Süüdis­ta­tav ei ol­nud ka­ris­ta­tud, tun­nis­tas end al­gu­sest pea­le süüdi, ka­het­ses oma te­gu,” kõlas vas­tus. „Siin on jäl­le märksõna „et­te­vaa­ta­ma­tu­s”,” li­sas Tom­berg. „Et­te­vaa­ta­ma­tu­se pu­hul on sel­ge, et ka­ris­tus peaks ole­ma sel­lepä­rast väik­sem.”

Sel­lis­te juh­tu­mi­te me­net­le­mist koh­tus avab üks juh­tum Rap­last 2006. aas­tal. Pro­kurör ja kaits­ja te­gid kok­ku­lep­pe­me­net­lu­se – koh­tu­le teh­ti et­te­pa­nek mõis­ta mees, kes tap­pis oma nai­se löö­gi­ga pä­he, süüdi et­te­vaa­ta­ma­tu­sest sur­ma põhjus­ta­mi­ses ja jät­ta mees van­gis­tu­se­ta. Koh­tu­nik Lea Pa­vel­son aga lükkas sel­le ta­ga­si. „Nai­ne oli lä­bi peks­tud, eluoht­li­kud ke­ha­vi­gas­tu­sed oli te­ki­ta­tud kõva töm­bi ese­me­ga näk­ku ja pea piir­kon­da,” sel­gi­tab koh­tu­nik oma ot­su­ses, lei­des, et te­gu on su­la­sel­ge tap­mi­se­ga. Eks­per­tiis tu­vas­tas nai­sel na­ha­mar­ras­tu­sed kae­lal ja näol, na­haa­lu­sed ve­re­va­lu­mid puu­sal, mõle­mal käel, pa­re­mal ja­lal ja näol ning aju-kol­ju trau­ma aju­kel­mea­lus­te ve­re­va­lu­mi­te, pea-põru­tu­se ja põru­tus­haa­va­ga kuk­lal. Tun­nis­ta­ja­te ütlu­sed tõen­da­sid, et nai­se „sil­mad olid pä­ris sa­ge­li si­ni­se­d” ja nä­gu krii­bi­tud – vä­gi­val­da ka­su­ta­ti te­ma suh­tes kor­du­valt. Kaits­ja ju­tu jär­gi te­gut­ses mees aga hä­da­kait­se­sei­sun­dis ja se­da järg­mi­sel põhju­sel: oh­ver häi­ris te­ma ra­hu ja... tõm-bas ära te­ma peal ol­nud te­ki!

Asi käis veel kord lä­bi Pär­nu maa­koh­tu Rap­la koh­tu­saa­list ja jõudis siis Tal­lin­na ring­kon­na­koh­tus­se, kus ik­ka­gi jõuti sei­su­ko­ha­le, et te­gu oli et­te­vaa­ta­ma­tu­se­ga ja mees tu­leb jät­ta ka­ris­tu­se­ta. Ring­kon­na­ko­hus lei­dis, et ku­na arst­lik eks­per­tiis an­dis kaks al­ter­na­tiiv­set ver­sioo­ni: nai­ne võis sur­ra nii löö­gist pä­he kui ka löö­gi ta­gajär­jel kuk­ku­des, tu­leb ar­ves­ta­da süüdis­ta­ta­va jaoks sood­sa­mat va­rian­ti. Pea­mi­ne eris­tus te­hak­se­gi ring­kon­na­koh­tu hin­nan­gul sel­le jär­gi, kas oh­ver su­reb ot­se löö­gist või löö­gi ta­gajär­jel kuk­ku­mi­sel.

Sel­le saa­ga ühe tä­hen­dus­rik­kai­ma lau­se leia­me aga Rap­la koh­tu­ni­ku An­ne Randjär­ve ot­su­sest. „Vas­tu­tust ker­gen­da­vaks as­jao­luks lu­ges ko­hus kan­na­ta­nu mit­teõiguspä­rast käi­tu­mist, mil­le tõttu väl­jas­pool ko­du sõbra­li­kult käi­tu­vast me­hest sai ko­du­sein­te va­hel vä­gi­val­lat­se­ja.” See lau­se näi­tab mei­le, et ko­hus peab ohv­rit en­nast vä­gi­val­las süüdla­seks. See on põhimõtte­li­ne sei­su­koht – just see, mil­le ümberlükka­mi­se ni­mel lä­hi­suh­tevä­gi­val­la vas­tu võit­le­vad spet­sia­lis­tid nii pal­ju vae­va näe­vad. Pe­revä­gi­val­la üks pea­mi­si tun­nu­seid on see, et väl­jas­pool ko­du ei pruu­gi sel­le täi­de­vii­mist pais­ta. Pais­ta­vad aga si­ni­kad ja pais­tab surm.

Mõni jõuab ka vanglasse

Kui mit­med ku­ri­teod jäid üld­se ka­ris­tu­se­ta, siis se­da hu­vi­ta­vam on, et sa­mal ajal jõuab osa neist ka reaal­se­te van­gis­tus­te­ mää­ra­mi­se­ni. Paa­ril ju­hul Nar­vas sai süüdla­ne lau­sa kuus aas­tat türmi. Pea­mi­ne eri­ne­vus: ras­kem ka­ris­tus mõis­te­ti siis, kui te­gu pol­nud lühi­me­net­lus­te­ga. Näi­teks õnnes­tus Jõge­va pro­kurö­ril An­ne­li Hin­tol üld­me­net­lu­se­ga väl­ja nõuda nel­ja aas­ta ja kuue kuu­ pikkune van­gis­tus me­he­le, kes te­ki­tas nai­se­le ja­la­hoo­bi­ga sur­ma­va si­se­mi­se ve­re­jook­su. Sa­mal ajal mõis­te­ti mees süüdi ik­ka et­te­vaa­ta­ma­tu­sest sur­ma põhjus­ta­mi­ses. „Vas­tus küsi­mu­se­le, miks see ei ole tap­mi­ne, on­gi teo toi­me­pa­ne­mi­se viis: ja­la­ga löö­mi­ne,” ütleb Hin­to. „Kas iga nor­maal­ne kesk­mi­se mõis­tu­se­ga ini­me­ne, kes lööb teist ini­mest ja­la­ga, peab ar­ves­ta­ma sel­le­ga, et tei­ne ini­me­ne su­reb ära sel­le ta­gajär­jel? Ei ole võima­lik se­da et­te nä­ha.” Aga kas teo ta­gajär­jest en­dast ei peaks läh­tu­ma? „Ta­gajär­je suh­tes on­gi see et­te­vaa­ta­ma­tu­sest põhjus­ta­tud surm,” sel­gi­tab Hin­to.

Vä­ga üldi­selt vaa­da­tu­na ar­ves­ta­vad pro­kurö­rid tap­mi­se taht­lu­se ole­ma­so­lu mää­ra­mi­seks esi­teks se­da, ku­hu on löö­dud ja kui mi­tu kor­da. Rii­gi­ko­hus on edas­ta­nud ka spet­siaal­sed kir­jel­du­sed, mi­da loe­tak­se elutäht­saks or­ga­niks. Näi­teks noalöök jä­se­mes­se se­da ei ole: see­ga kui süüdis­ta­tav ta­bab noa­tor­ke­ga ja­las suurt ve­re­soont, mil­le tõttu ini­me­ne su­reb, ei ole pro­kurö­ri­de sõnul võima­lik tões­ta­da, et löö­ja oleks pi­da­nud sur­ma et­te nä­ge­ma. See­ga se­da ei saa tap­mi­seks ni­me­ta­da.

„Üks võima­lus on, et süüdla­ne tões­ti peab võima­li­kuks, et surm võib saa­bu­da, aga ta loo­dab, et ta väl­dib se­da kui­da­gi. Tei­ne võima­lus aga on, et ta tõepoo­lest ei saa aru. Ta ei saa aru, kui­gi hool­sa­mi­ni mõel­des ta oleks pi­da­nud aru saa­ma,” toob Tom­berg väl­ja eri­ne­vaid arut­lusk­äi­ke, kui­das et­te­vaa­ta­ma­tust mõis­te­tak­se.  

„On ole­mas ot­se­ne taht­lus ja kaud­ne taht­lus. Aga sel­le­sa­ma kaud­se taht­lu­se ja et­te­vaa­ta­ma­tu­se piir on nii õhkõrn. Ja ha­ka­ta veel eris­ta­ma, mis on ker­ge­meel­sus ja hoo­le­tus – see on­gi see, mis te­ki­tab prob­lee­me. Näi­teks, kui­das suh­tu­da sel­gi­tus­se: ma te­gin se­da ker­ge­meel­selt, aga ma ker­ge­meel­selt loot­sin, et mi­da­gi ei juh­tu...,” arut­leb Hin­to.

Kok­kuvõtli­kult pea­me­gi pro­kurö­ri­de sel­gi­tus­te jär­gi lep­pi­ma sel­le­ga, et vä­gi­val­lat­se­jad ei saa aru, et nen­de te­ge­vus võib põhjus­ta­da sur­ma. Ja kõik sõltub sel­lest, kui­das pro­kurö­ril õnnes­tub ära tões­ta­da, et ta pi­di sur­ma et­te nä­ge­ma.

Vaa­del­dud lu­gu­de tei­ne pea­mi­ne ühi­ne joon on see, et koh­tus­se viiak­se nad üldjuhul lühi­me­net­lu­se­na. Ehk kui süüdi-mõis­te­tu­le ka ka­ris­tus mää­ra­tak­se, lä­heb sel­lest ko­he kol­man­dik ma­ha. Pro­kurör Tom­ber­gil on neid ol­nud jär­jest pä­ris mi­tu. „Sel­li­ne on me­net­lusö­ko­noo­mi­ka,” põhjen­dab Tom­berg, miks ot­sus­tab pro­ku­ra­tuur lühi­me­net­lus­te ka­suks. „Kui ei ole mil­le­gi üle koh­tus vaiel­da, siis ei ole na­gu eri­list mõtet koh­tus­se min­na üld­me­net­lu­se­ga,” sel­gi­tab Tom­berg. Te­ma sõnul ei tä­hen­da see, et as­ja ei uu­ri­ta põhja­li­kult, liht­salt koh­tu­me­net­lus tu­leb liht­sam. Pro­kurör saab lühi­me­net­lu­sest ka keel­du­da. „A­ga miks ma peak­sin, kui ei ole min­geid alu­seid? Sea­dus la­seb küll te­ha ka muud kui lühi­me­net­lu­se, aga siis ma pean põhjen­da­ma, miks ma keel­du­sin,” sõnab Tom­berg. 

Vaja on eraldi perevägivalla seadust

•• Neist juhtumitest tuleb tihti välja, et perevägivald on peres kestnud aastaid. Eriti põhjalikult näeme seda üldmenetlustes, kus suur hulk tunnistajaid, kes perekonnaga on aastate jooksul kokku puutunud — töökaaslased, naabrid, sugulased — annavad detailseid tunnistusi. Avalikkuse ette rullub üks piinarikas episood teise järel. Samuti tunnistab näiteks ühe kannatanu tütar Narvast, kuidas nad kutsusid küll võõrasisale varasemate peksude peale politsei, kuid juba sama päeva õhtul oli ta kodus tagasi – kättemaksuhimulisemana kui kunagi varem.

•• Esiteks tekib seepeale küsimus, miks ei olnud politsei juba varem neil juhtumeil sekkunud ja vägivallale lõppu teinud.

•• Teiseks, kui peksmine viis lõpuks surmani: kas selle kõige eest pääsebki kokkuvõttes vaid süüdi tunnistamisega õnnetuses?

•• Euroopa Komisjon, Euroopa Nõukogu inimõiguste erivolinik, ÜRO piinamisvastane komitee, inimõiguste komitee ja naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee on kõik juba 2000-ndate aastate algusest juhtinud Eesti võimude tähelepanu sellele, et Eesti seadused ei kaitse naist perevägivalla eest. Seda sellepärast, et naisevastane vägivald ei ole meil seadustes eraldi defineeritud ja seda ei käsitleta kriminaalkuriteona.

•• Probleemi nähakse selles, et Eesti kriminaalseadustik ei tee vahet perekonnas toimuva ja muud liiki vägivalla vahel. Kõik need organisatsioonid leiavad, et Eesti peaks tagama, et kodune vägivald kujutaks endast eraldi kriminaalseaduse alusel karistavat tegu.

•• Eesti võimud on seni leidnud, et koduse vägivalla eriseaduse järgi puudub vajadus, kuna praegune karistusseadustik andvat naistele piisava kaitse.

•• Kuid nagu me näeme selles loos toodud näidetest, et nii see siiski alati ei ole.

•• Kui perevägivald oleks meil eraldi kuritegu, oleks võimalik ka nende julmade kuritegude süüd-lased selles süüdi mõista ja ühiskonnas leviks sõnum: perevägivald on aktsepteerimatu.