KADRI SIMM: Sünnitada teise eest?
Uued tehnoloogiad seavad küsimärgi alla meie arusaamu perekonnast, sugulusest, soorollidest ja inimõigustest.
Tänapäeva meditsiin võimaldab emaks olemist lahutada eraldiseisvateks osadeks – geneetiline ema ei pruugi enam olla see, kes lapse sünnitab, ning sotsiaalne emaroll (ehk siis lapse kasvataja roll) võib olla omakorda sellest lahutatud. Tõsi, sotsiaalse ema rolli on võimaldanud bioloogilisest lahutada juba pikaajaline lapsendamise traditsioon. Kombinatsioonide hulk on päris aukartust äratav – doonorrakkude kasutamisel võib laps olla geneetiliselt sidumata nii asendusema kui ka sotsiaalse emaga (ja isaga).
Nagu ikka tundlike eetiliste teemade puhul, on riikide kogemused asendusemadusega erinevad. Kindlasti oleks vale tõmmata piir arenenud ja arenguriikide vahele, sest sellist piiri lihtsalt ei ole. Kui asendusemadus on lubatud Suurbritannias ja USA-s, aga keelatud Itaalias ning Saksamaal, siis ei ütle see meile just palju. Eestis arutletakse meditsiiniliselt näidustatud asendusemaduse seadustamise üle ja soovitakse välistada nn mugavusemadust (mille puhul naine on küll võimeline rasestuma, kuid ei soovi seda ja laseb last kanda teisel naisel) ja kommertsalustel põhinevat asendusemadust. See oleks õige tee ka põhjusel, et suurem osa asendusemadust puudutavatest eetilistest probleemidest on seotud just viimati nimetatud variantidega.
Rendin oma keha?
Turuloogika kõikjale ei sobi. Miks ei ole õige kommertsrasedus ehk rasestumine ja sünnitamine teise naise eest, saades vastutasuks raha? Esimene probleemide ring on seotud teise inimese instrumentaliseerimisega – oma keha „rentijat” kasutatakse vahendina niivõrd intiimses plaanis. Probleemi ei näe siinkohal ehk vaid padulibertaarlased, kes vaatlevad keha kui inimese omandit ning peavad selle kasutamise viisi vaid inimese enda otsuseks. Teine probleemide ring on seotud ohuga, et lapsest saab kaup, tehingu objekt, mis võib viia lepinguteni, mille järgi peab sündinud lapse tervis teatud kvaliteedinõuetele vastama.
Ühiskondlikus plaanis tõusevad aga teised küsimused – kommertsraseduse legaliseerinud riikide kogemus näitab, et tegemist on teenusega, mida ostavad rikkad vaeste käest. Suure sotsiaalse ebavõrdsuse korral tekib küsimus asendusemade „vabatahtlikkuse” tegeliku sisu kohta. Eriti nähtav on see rahvusvahelisel asendusemaduse turul: näiteks rendivad valged lääne naised keha India naistelt. Seega aitab kommertsasendusemaduse keeld vältida paljusid probleeme.
Kuigi asendusemaduse teema puudutab lähedalt väheseid inimesi, puudutab see neid väheseid täiesti fundamentaalselt, olles sageli ülioluliseks komponendiks teel õnneni. Emadus ja lapsevanemaks olemine on inimelus üks olulisemaid kogemusi, mille poole püüeldakse nii evolutsioonilistel, sotsiaalsetel kui ka eneseteostuslikel põhjustel. Viljatus on enamiku jaoks väga traagiline seisund ning võimalused seda probleemi lahendada on teretulnud. Perekond kui nähtus pole muidugi ammu enam traditsiooniline ema-isa-laps(ed). Lisaks musterpaarile noorest kenast mehest-naisest on olemas ka lahutatud pered, üksikvanemad, homoseksuaalsed paarid – ka nemad on kõik potentsiaalsed asendusemaduse kasutajad. Ja see omakorda tekitab uusi küsimusi, kahtlusi, eri- ja eelarvamusi.
Julm sotsiaaldarvinism
Kuid millised on levinumad vastuargumendid asendusemaduse seadustamisele? Sotsiaaldarvinist arutleks, et kui naine ei ole „määratud” lapsi saama, siis on see ehk järeltulijate tervist silmas pidades looduslikult õige valik. Kuid see argument on liig üldine ja lahmiv. Esiteks ei pruugi naisel endal looduse poolt midagi valesti olla: näiteks võib viljatuse taga olla õnnetusjuhtum. Võimalike pärilike probleemide korral on maailmas levinud variant, kus pool geneetilisest materjalist pärineb isalt ja teine pool doonormunarakust või asendusemalt. Ning peale selle on „loodusliku valiku” argument silmakirjalik, kui seda kasutatakse vaid last soovivate vanemate karistamiseks – samal ajal aga aktsepteeritakse paljusid invasiivseid ja intensiivseid meditsiinilisi protseduure, mis samuti „loodusliku valiku” vastu töötavad.
Kuid ometi tekitab asendusemadus palju uusi küsimusi. Näiteks mis saab juhul, kui asendusemal tekivad tõsised terviseprobleemid? Või mis saab, kui ta oma ja loote tervise eest tulevaste lapsendajate arvates liiga vähe hoolitseb? Kui selgub, et lootel on tõsine väärareng – kellel on õigus langetada otsuseid asendusema kehas toimuva kohta? Mis saab, kui sünnib puudega laps ja sotsiaalsed vanemad loobuvad? Või vastupidi – kui näiteks ka oma geneetilist materjali panustanud asendusema mõtleb ümber (kurikuulus Baby M juhtum USA-s)? Asendusemadusega kaasneb ka suurem oht, et nii asendusemal kui ka eeldataval sotsiaalsel emal võivad tekkida psühholoogilised probleemid.
Kuigi ülalpool toodud stsenaariumid on vähe tõenäolised, tuleks need varakult läbi arutada. Mingi piirini on abi seadustest, kuid vajalik on ka põhjalik arupidamine nõustaja juuresolekul. Psühholoogiline nõustamine peaks saatma asendusemadust algusest lõpuni. Üks võimalus on piirata võimalike asendusemade ringi näiteks sugulaste või muude lähikondsetega. Või miks mitte kehtestada reegel, et asendusema tohib olla vaid juba sünnitanud naine?
Olemine või mitteolemine
Tuleb arvestada ka lapse perspektiivi, õigusi ja huvisid. Kuid see võib olla keeruline: on ju asendusemaduse puhul enamasti tegu laste ilmaletoomisega, keda muidu poleks olemas olnudki. Seega on neil lastel justkui valida olemise ja mitteolemise vahel ning siis on traditsiooniliselt eelistatud ikka esimest varianti. Lisaks on sellisel viisil sündinud lapsed väga oodatud – nende vanemad on läbinud keerulise kadalipu, sellal kui mitmed loomulikud rasedused polegi nii väga oodatud.
Asendusemadust ei poolda ka traditsioonilisemad vaatekohad, mis ei pea õigeks uute tehnoloogiate abil lahutada inimeste seksuaalsust, paljunemist ja lastekasvatamist. Samuti on paljude jaoks püha raseda naise side veel sündimata lapsega – ja naise teadmine, et laps tuleb ära anda, paneb ta psühholoogiliselt keerulisse seisu.
Kuna tegemist on nii tundliku ja meie väärtuspilti süvitsi puudutava teemaga, siis pluralistlikus ühiskonnas mingit objektiivset tõde taga ajama hakata ei olegi mõtet. Kui ühe jaoks on olulisim respekteerida looduslikku ühendust raseda ja tema üsas kasvava lapse vahel, siis teise jaoks kaalub selle sideme lõhkumise üle last sooviva naise tahe ja vajadus emaks saada. Siin tuleb leida just Eestile sobiv kompromiss.