RAINER KATTEL: Viimane eestlane

Põhiseaduse järgi on Eesti riigi peaeesmärk eestluse säilitamine. Konservatiivne rahvus­riiklus ja neoliberaalne ma­janduspoliitika on olnud iseseisvuse taastanud Eesti lipukiri.

Kuid olemuselt räägivad need kaks mõttevoolu teineteisele vastu. Jah, Eesti on vältinud nende kahe voolu vahelist konflikti äärmiselt edukalt, ent konflikti puudumise hind on olnud ka eestlase kui rahvusromantilise idee hääbumine.

Oleme harjunud pidama taasiseseisvusaja peamisi valikuid – rahvusriik, neoliberaalne majandus koos oma valuutaga – nii loomulikuks, et pikka aega olid eriarvamuste esitajad automaatselt paaria staatuses. Ajalugu ei saa muuta. Küll saab aga selle üle mis-oleks-kui-vormis mõelda.

Milline oleks meie praegune olukord, kui oleksime langetanud teistsuguseid valikuid? Näiteks kui venekeelne elanikkond oleks saanud kodakondsuse? Mis oleks, kui põhiseaduse peaeesmärk oleks mitmekultuuriline ühiskond? Või kui neoliberalismi asemel oleksime valinud skandinaavialiku solidaarsuse? Mis oleks, kui Ansip oleks gei?

Esimest kahte küsimust saab vaadelda koos, sest need on ühe medali kaks poolt. Eesti põhiseaduse vaimu kannab rahvusromantiline idee rahvusest ja keelest kui peamisest identiteedi määrajast ja talletajast. Põhiseadus paneb riigile väga tugeva kultuuri ning keele säilitamise ja hoidmise kohustuse. See aitab õigustada äärmiselt enesekeskset kultuurikäsitlust ja igasugusest võõrast eristumist. Sellest lähtudes nõuame kodakondsuse soovijalt keeleoskust, rõhutame heteroseksuaalse pere väärtust, eestlusega tegelev vaimu- ja teadustegevus on eristaatuses. 

Sallime sallimatust

Oleme otsustanud pidada teatud arvamusi tõeseks, hoolimata sellest, kas need seda tegelikult on või mitte. Võib väita, et niimoodi toimib iga ühiskond. Kind­lasti taunivad kõik ühiskonnad tõeseks peetud arvamuste küsimuse alla seadmist – meenutagem antiikfilosoofi Sok­­ratest, kes Ateenas surma mõisteti.

Eesti puhul aga loob kultuuri konservatiivne defineerimine olukorra, mis välistab diskussiooni meie tuleviku jaoks põhimõtteliste küsimuste üle. Nende küsimuste sekka kuuluvad  venekeelse elanikkonna roll meie sotsiaalses ja kultuurilises reaalsuses, naise roll ja eneseteostus, välismaalaste vajalikkus meie ettevõtluse ja teaduse arendamiseks. Nende küsimuste üle on peaaegu võimatu vaielda, sest tavateadvuse jaoks on need teemad niivõrd perifeersed, et kutsuvad kohe esile võõrastuse ja naeruvääristamise.

Me oleme loonud eesti kultuurist muuseumi, kus tohib ainult vaikides käia. Sellega kaasneb kaks ohtu. Esiteks on ebatolerantsus Eestis aksepteeritav. Näiteks võime naisi rahumeeli pidada rumalamateks või nõrgemateks („naised väärivadki väiksemaid palku!”), homoseksuaalsust haiguseks, mustanahalist neegriks. Viimati nimetatu on üks paremaid kultuurilise suletuse näiteid: me oleme uhked, et eesti keeles on neegril teistsugune konnotatsioon kui inglise keeles. Sellega sisuliselt uhkustame selle üle, et me ei ole osa ülemaailmsest kultuurikontekstist.

Teiseks, tänu kultuurilisele suletusele ei oska me väidelda. Eriarvamusi on lihtne stigmatiseerida – näiteks teadlasi, kes kirjutasid enne pronksiööd avaliku kirja, saab nimetada punaprofessoriteks. Kõik, mis ei ole seotud rahvusromantikaga, on võõras. Ja võõrast võib mitte tolereerida.

Rahvariietes insener

Kuid mida tähendab vaidlus? Vaidlus tähendab võimet ise mõelda. Vaikus on debati, demokraatia ja lõpuks ka kultuuri surm. Tänu tagasivaatavale ja suletud enesemõistmisele oleme jõudnud kultuuritusse keskkonda. Meie võime ise mõelda on peaaegu hääbunud. Kultuur, mida põhiseadus kaitsta soovib, on hääbumas seetõttu, et me selle sisu üle ei vaidle ega oskagi seda teha.

Kui Eesti oleks ajanud hoopis teistsugust kultuuri- ja kodakondsuspoliitikat, kas oleksime siis paremas olukorras? Näiteks kas pronksiöö oleks olemata? Vaevalt. Kuid ilmselt oleksime pidanud õppima üksteisega vaidlema, kaasates ja arvestades ve­ne­keelset elanikkonda. See seaks meid praegu hoopis teistsugusesse olukorda: meil oleks vaimselt avatud ühiskond, kes oleks võimeline diskuteerima selle üle, kuidas tuua siia paremaid talente, kuidas muuta elukeskkonda paremaks või mida oleks vaja teha iibe tõstmiseks. Mis toimub selle asemel? Naisi kinnistatakse kodudesse uut põlvkonda sünnitama, venekeelsed elanikud on demokraatlikust poliitikast sisuliselt välja jäetud ja nii edasi.  

Eesti lähiajaloo kummastavaim asjaolu on, et kultuurilisele suletusele on lisandunud äärmine majanduslik avatus. Neoliberaalne majanduspoliitika on olnud vähemalt sama tähtis kui konservatiivne rahvuslus. Mõneti on ilmselt just neoliberalism olnud paljude silmis rahvusluse uuendaja rollis, ideaalne eestlane on rahvariideis Skype’i-insener.

Kuid neoliberalismi eesmärk on väärtusi mitte eristada, neoliberalism soovib olla puhas ma­janduspoliitika. Seetõttu oleme märkamatult elanud ilmselges vasturääkivuses: konservatiivse osalust piirava kultuurimõiste ja kõikelubava majanduspoliitika tingimustes. Probleem on aga selles, et ka neoliberalism soosib teatud väärtusi ja kindlasti ka teatud majadustegevusi. Selle kõige konkreetsem väljendus on ühelt poolt meie majanduse vähene tootlikkus, teisalt tarbimismull. Me ei ole suutnud luua majanduskeskkonda jätkusuutliku ja teadmistemahuka ekspordi jaoks.

Lämmatav tolm

Kas meie kasvunäitajad oleksid teistsugused, kui oleksime ma­jan­dust arendades järginud skandinaavialikku tugevate sotsiaalsete partnerite kaasamise mudelit? Vaevalt. Kuid oleksime sel viisil loonud eeldused jätkusuutlikuks kasvuks, sest eduka majanduspoliitika aluseks on koostöö riigi ja ettevõtja vahel. Meil on see aga ülaltoodud kultuuriarusaama tõt­tu peaaegu võimatu. Kinnine ja umbusaldav kultuurikeskkond ei lase meil vaielda ja seega ka üksteist usaldada. Ja kuna me ei ole dialoogiks võimelised, on meil ülimalt keeruline leida majanduse arendamiseks mõistlikke uusi lahendusi. Praegune kriis on seetõttu meie jaoks äärmiselt tõsine: meie sotsiaalne kapital, inimeste kaasatus väheneb sotsiaalsete probleemide kasvades veelgi ja võib oodata ajude väljavoolu, ühtaegu ei suuda me leida lahendusi ettevõtluse ja innovatsiooni edendamiseks. Eesti ma­ha­jäämus Skandinaaviast, arenenud riikidest mitte ei vähene, vaid kasvab. Me klopime surnud kultuuri tolmust puhtaks, ometigi lämmatab see tolm meie tulevikuväljavaated.

Eestlane kui rahvusromantiline idee, kelle kultuuri ja keele hoidmise põhiseadus riigi peamiseks ülesandeks sätestab, on hääbunud. Selle hääbumise oleme me ise rahvuskonservatiivse mõttelaadi ja neoliberaalse majanduspoliitika ühendamisega esile kutsunud. Oleksime me varem lubanud konflikti nende kahe vahel, oleks meie praegune olukord ilmselt hoopis teine.

Praegu on küsimus selles, mis tuleb pärast eestlast kui rahvuskonservatiivset ideed. Praeguse kriisi olulisim küsimus on: kas me suudame avada oma kultuuri ja uueneda? Muutuse üks alustala peab olema majanduspoliitika süstemaatiline uuesti läbimõtlemine –  alates maksupoliitikast kuni ettevõtluse ja teiste sotsiaalsete partnerite kaasamiseni. Kui me seda ei suuda, siis on viimane eestlane juba sündinud.

Teksti algversioon ilmus netiaadressil

www.feminismiehitaja.com