SAKARIAS LEPPIK: Nad ei tea, mis on püha

Nä­da­la­le­he Ees­ti Eksp­ress õnd­sal al­gu­sa­jal kir­ju­ta­sin ar­va­mus­loo sel­lest, kui­das peaks ini­me­ne käi­tu­ma, kui ta osa­leb ki­ri­kus toi­mu­val sünd­mu­sel, ol­gu sel­leks siis rist­sed või ma­tu­sed, lau­la­tus või mõni kont­sert.

Iga kon­fes­sioon on vas­ta­valt oma pä­ri­mu­se­le ki­ri­ku­hoo­nes lii­ku­mi­se ja te­gut­se­mi­se põhimõtted ko­gu­du­se­liik­me­te­le sel­geks tei­nud. Nii ka sel­le, mis ki­ri­kus üld­se toi­mu­da võib, mis on üld­se lu­ba­tav. Tal­lin­na Püha Vai­mu ki­ri­kus toi­mu­nu ära­tas sel­le­si­su­li­se tee­ma taas.

Kõiki tra­dit­sioo­ni­li­si ki­ri­kuid hom­mi­ku- ja õhtu­maal ühen­dab aru­saam, et ki­ri­ku­hoo­ne on pee­gel­dus aja­tust Ju­ma­la rii­gist. See­ga on ki­rik es­malt mõel­dud ju­ma­la­tee­nis­tus­te pi­da­mi­seks ja sel­leks eri­li­selt pühit­se­tud. Inim-e­lu saat­vad ki­ri­ku­ta­li­tu­sed tu­le­vad al­les pä­rast se­da. Ja ehk al­les siis võib kõne al­la tul­la ka kont­ser­ti­de kor­ral­da­mi­se võima­lus. Mil­li­ne se­kun­daar­ne te­ge­vus ki­ri­kus toi­mub, on eri ki­ri­kuis la­hen­da­tud eri moel.

Lu­ter­li­kus ki­ri­kus, mis evib Ees­tis eri lä­he­ne­mis­vii­se ini­me­se pie­tee­di­le, ot­sus­ta­vad ki­ri­ku­ruu­mi ka­su­ta­mi­se üle ta­vapä­ra­selt ko­gu­du­se vai­mu­lik ja ju­ha­tus. Roo­ma­ka­to­li­ku ja õigeu­su ki­ri­kus sä­tes­tab käi­tu­mi­se iid­ne tra­dit­sioon ja ki­ri­ku­ruu­mi ka­su­ta­mi­ne on seo­tud piis­ko­pi ot­sus­te­ga. Õi­geu­su ki­ri­kuis hom­mi­ku­maal kont­ser­te peaae­gu ei kor­ral­da­ta. Või kui, siis vai­mu­li­ku vo­kaal­muu­si­ka­ga. Põhja­maa­de õigeu­su ki­ri­kuis võib ko­ha­ta ka õrnu inst­ru­men­taal­muu­si­ka kont­ser­te, ent nen­de ise­loo­mu kan­nab ala­ti vai­kus ja püha­dus­se süüvi­mi­ne. Lää­ne-Eu­roo­pa post­mo­der­nist­li­kud moe­voo­lud või ki­re­vad muu­si­kail­min­gud õigeu­su ki­ri­kuis­se ei kuu­lu.

Õh­tu­maa­de pro­tes­tan­tis­mis on aga küllalt näi­teid, kus tra­dit­sioo­ni­li­ne ki­ri­ku­ruu­mi ka­su­ta­mi­ne on muu­tu­nud pro­faan­se­maks. See põhi­neb kong­re­gat­sio­na­list­li­kul aru­saa­mal, et ki­rik ei ole üks­nes Ju­ma­la­le ning te­ma tee­ni­mi­se­le eral­da­tud paik, vaid pi­gem ko­gu­du­se koosk­äi­mis­koht. Si­su­li­selt ta­va­li­ne ko­du, mil­les võib aset lei­da kõik see, mi­da igap­äe­vae­lus ko­du­des nä­ha saab­ki.

Lübec­ki va­na­lin­na ühes lu­te­ri ki­ri­kus on näi­teks ki­ri­ku­tor­ni all klaas­sein­te­ga eral­da­tud suit­se­ta­mis­ruum, kust mõrk­jat tu­ba­kalõhna ka ki­ri­ku löö­vi hoo­vab. Hol­lan­dis aga sat­tus ar­tik­li kir­ju­ta­ja ki­ri­kus­se, kus pä­rast ju­ma­la­tee­nis­tust ja­ga­ti ki­ri­ku­hoo­ne va­he­sei­na­ga ka­heks. Al­ta­ri-osa kae­ti ning ki­rik täi­tus kii­res­ti lau­da­de­ga, mil­lel oli pea­le grill­vors­ti- ja juus­tuvõilei­va­vaag­na­te too­pi­des va­hu­tav pa­rim kes­vamärg ja kus pii­bu­mees­te­le ja­ga­ti tu­ha­too­se.

Isee­ne­sest ei ole Lää­ne-Eu­roo­pas ki­ri­kus DJ-pul­di ka­su­ta­mi­ne mi­da­gi uut. Ang­li­kaa­ni ki­ri­ku Shef­fiel­di „ki­ri­ku­rei­ve” tun­ti ju­ba üle kümne aas­ta ta­ga­si. Sääl asus DJ oma pul­di­ga al­ta­rie­si­sel ja val­gus­teh­ni­ka an­dis ki­ri­ku­rei­vi­lis­te­le val­gus­ku­jun­di­te abil võima­lu­se oma ku­jut­lusvõimet ka­su­ta­da. See oli kok­kuvõttes vä­ga mõtes­ta­tud ja si­su­li­ne üri­tus koos ülihää ja mait­se­ka elekt­roo­ni­li­se muu­si­ka­ga, kui­gi sel­gi pu­hul tek­kis de­batt, kas sel­li­seid üri­tu­si peaks ki­ri­ku­hoo­nes kor­ral­da­ma. Aga är­gem unus­ta­gem: see kõik on Lää­ne-Eu­roo­pa, kus püha­du­se ja pro­faan­su­se piir on­gi val­gus­tu­sa­jas­tust ala­tes püsi­valt äh­ma­ne ning pal­ju­de ar­va­tes lii­gub pi­gem pro­faan­su­se poo­le ja püha­du­sest ee­ma­le. Sel­lest ter­min „il­ma­li­kus­tu­mi­ne” ehk „se­ku­la­ri­see­ru­mi­ne”.

Tundmatu pühadus

Püha­dus tun­dub noor­te­le eu­roop­las­te­le mil­le­gi „kes­kaeg­se” või iga­ne­nu­na. Nad ei suu­da mur­da lä­bi ee­lar­va­mus­te val­list, sest lää­neeu­roo­pa­lik krist­lus on vä­ga ol­me­li­ne ja kes­ken­du­nud rat­sio­naal­se­le mee­le­le.

Olu­li­ne on ka see, et Eu­roo­pas mõne­ti loo­mu­li­kuks ku­ju­ne­nud ki­ri­ku­ruu­mi­de ekst­reem­se ka­su­tu­se ju­hud ja ees­ku­jud ei ole Ees­tis­se liht­salt jõud­nud. Eks see pei­tub eest­las­te alal­hoid­lik­ku­ses ja mi­nu ar­va­tes püha­du­se vä­ga tund­li­kus tun­ne­tu­ses ka nen­de pu­hul, kes ki­ri­kusk­äi­jad ei ole.

Püha Vai­mu ki­ri­ku juh­tum tõen­dab ku­ju­kalt, et Ees­ti ei ole Eu­roo­past ku­hu­gi ka­du­nud. Püha Vai­mu ki­ri­ku kes­kaeg­sel pas­to­ril Balt­ha­sar Rus­so­wil oli mi­tu kor­da tu­ge­vam sel­ja­ta­gu­ne kui õpe­ta­ja Gus­tav Pii­ril. Rus­so­wi alltöövõtjad või koostöö­part­ne­rid tead­sid täp­selt, mi­da ki­ri­kus te­ha võib ja mi­da mit­te. Te­ma val­vu­ri­te­ga ei oleks suu­re tõen­äo­su­se­ga mi­da­gi sel­list ea­les juh­tu­nud, sest te­ma ühis­kon­nas olid väär­tus­hin­nan­gud sel­ged ja kont­rast­sed.

Pal­ju täht­sam on pöö­ra­ta tä­he­le­pa­nu „Püha Vai­mu üri­tu­se” kor­ral­da­ja­te­le. Nad on il­ma­li­kus­tu­nud, väär­tus­test le­ses­tu­nud ühis­kon­na lap­sed, kel­le jaoks on ki­ri­kus Ma­don­na kont­ser­di jä­rel­peo kor­ral­da­mi­ne vaid üks „eksk­lu­siiv­se­te” üri­tus­te sar­jas, mil­le­ga ka­na­nah­ka ihu­le kut­su­da. Neil, kes iga­nes ka sel­lest peost osa võtsid, puu­dus ele­men­taar­ne vii­sa­kus. Neid ei saa süüdis­ta­da püha­du­se­teo­tu­ses, sest nad ei tea, mis on püha. Ai­nu­ke, mil­les neid süüdis­ta­da saab, on ha­ri­ma­tus. Ju­ba ai­nuüksi idee kor­ral­da­da ki­ri­kus ka­hemõtte­li­selt esi­ne­va pop­laul­ja­ta­ri auks pi­du on in­tent­sioon, mis pal­jas­tab ha­las­ta­ma­tult seal osa­le­nud Ees­ti ava­li­ke te­ge­las­te kul­tuu­ri­ki­hi puu­du­mi­se ja ni­ge­la las­te­toa. Se­da ei ole võima­lik var­ja­ta ning kah­juks on see Ees­tis ta­va­li­seks saa­nud. Ees­ti ru­ma­lu­se pre­sen­tat­sioon.