ALICE BOTA: Venemaa võib kõike
Oli see uus võitlus USA ja Venemaa mõjusfääri pärast? Või hoopis külma sõja – ideoloogilise vastuolu – naasmine, mis võib määrata maailmapoliitikat?
Vene tankid roomasid mööda Gruusia maastikku, peatudes alles pealinna lähistel, ja piirkondlikust konfliktist sai rahvusvaheline kõneaine: toonane USA presidendikandidaat John McCain tahtis Venemaa G8-st välja heita, NATO külmutas koostöö Moskvaga ja endised satelliitriigid deklareerisid oma solidaarsust Gruusiaga. Ning Venemaa ja USA saadik ründasid teineteist ÜRO julgeoleku-nõukogus säärasel moel, nagu oleksid nad kesk Kuuba-kriisi.
Aga praegune maailm erineb mullusest märgatavalt. Presidendiametis ei ole enam George W. Bush ja Vladimir Putin, kes kuulusid külma sõja poliitikute põlvkonda. Nende mantlipärijad on toonud kaasa uued nõustajad, kelle ühiskonnaliikmeks kujunemisele ei avaldanud enam mõju vanad ideoloogiad. Venemaa mängib kaasa G8-s ja teeb koostööd NATO-ga. Barack Obama reisib oma perekonnaga Moskvasse ja Venemaa president Dmitri Medvedev särab koos külalisega nagu laps. Seevastu Gruusia president võib rõõmustada, kui teda üldse veel välismaale kutsutakse. Kui Mihheil Saakašvilit sõja esimestel päevadel juhuslikult filmiti, kui ta murest segasena oma lipsu suhu toppis, võis ta aimata, et ta ei ole läänes peagi enam oodatud külaline. Tema oli ikkagi see, kes andis öösel käsu Lõuna-Osseetiat rünnata ja provotseeris seega konflikti.
Uued probleemid
Põhimõtteline konflikt Venemaa ja USA vahel jäi ära – ka põhjusel, et keegi ei saanud seda endale lubada. Ülemaailmne finantskriis räsib nii ameeriklasi kui ka venelasi, USA pole kunagi varem pidanud haldama rohkem võlgu ja kulutusi, naftaimpeerium Venemaa kannatab naeruväärselt madalate toorainehindade all – ja kaht suurimat rahvusvahelist probleemi saavad mõlemad riigid lahendada vaid üheskoos: peatada Iraani tuumarelvastumine ja mitte kaotada Afganistani sõda.
Kuid harmoonilistel suhetel Venemaaga on oma hind – selleks on enda allasurumine. Venemaa on alates möödunud aasta augustist rikkunud enam-vähem kõiki rahulepingu punkte, mis Euroopa Liiduga läbi räägiti. Ta on tunnustanud Gruusia osi Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat iseseisvate riikidena. Seal „valvab” piire ikka veel 7500 Vene sõdurit. Ta on peatanud OSCE missiooni ja teeb demonstratsioonesinemisi Euroopa Liidu vaatlejatele, kes ei tohi minna just nimelt konfliktipiirkondadesse ega seal toimuvast ette kanda. Ikka veel rakendab Venemaa pasportizatsija’t – Venemaa passide väljastamist välismaal, et vajaduse korral oma värskeid kodanikke ka kaitsta. Euroopa Liit ja USA vaatavad sellest mööda – paljude Kesk- ja Ida-Euroopa riikide ehmatuseks. Avaldasid ju need riigid mullu augustis Gruusiale toetust, sest kartsid, et nemad võivad olla järgmised. „Meie teame, mida tähendab olla üksi jäetud,” ütles Eesti president tollal ajalehes Die Zeit.
Nii riskisid Ameerika kõige truumad liitlased sõja esimese aastapäeva ajal väikese eskalatsiooniga. Baltimaade, Tšehhi, Slovakkia ja Poola endised presidendid ja ministrid kirjutasid Obamale avaliku kirja ja nõudsid, et nende piirkonda, nn uut Euroopat, ei unustataks; vabadus, mille nad alles 20 aasta eest kätte võitlesid, ei ole veel pikka aega kindel.
Seda kirja võib lugeda kui vanade võitlejate testamenti, kes ei taha tunnistada, et maailm on põhjalikult muutunud. Ja et probleemideks peetakse relvastumist, kliimamuutust ja terrorismivastast sõda, mitte aga Venemaad. Obama räägib ju reset’ist, Venemaa ja USA suhete uuest algusest.
Ebaolulised riigid
Maailma pakilised probleemid võivad seda möödavaatamist iseenesest õigustada; on õnn, kui Venemaa ja lääne vastasseis on vaikselt taandunud. Lääne jaoks on praegu palju põletavamaid probleeme kui tüli Kaukasuse enklaavide pärast, mis pole suuremad kui Saksamaa Saarlandi või Hesseni liidumaa.
Aga see, kui teravalt tajutakse Moskva poliitikast lähtuvat hädaohtu, sõltub sellest, kui kaugel Venemaa piirist ollakse. „Venemaa tagahoovis,” nagu suures geopoliitilises mängus kesk- ja idaeurooplaste kohta meelsasti öeldakse, on kogemusi igapäevase tagakiusamisega, milleks Venemaa ei vaja sõdureid. Selleks et häiriva käitumise eest karistada, piisab gaasi- ja naftatarnete või liha sisseostu peatamisest. Ja põhjuse karistamiseks leiab lihtsalt: kui need riigid teevad midagi enda, mitte Venemaa huvides; kui nad forsseerivad kokkuleppeid, mis seovad neid tihedamalt läänega. Need riigid reageerivad näiteks Saksamaast närvilisemalt juhul, kui Venemaa ei pea kokkulepetest kinni – kuid asi läheb sellele vaatamata vanamoodi edasi.
Vaatamata kõigile vigadele, mida mõned Kesk- ja Ida-Euroopa riigid tegid, osutades Gruusiale tingimusteta poolehoidu, tekitab igikestva lepituspoliitika õp-petund hirmu: kui mõni maa on piisavalt ebaoluline, on Venemaale kõik lubatud.
Copyright: Alice Bota/Die Zeit
Tõlkinud Külli-Riin Tigasson
