Keeleteadlased: seadus ei peaks piirama ajakirjanduse keelt
Valitsuse määrusega eesti kirjakeele normi määrajaks seatud Emakeele Seltsi keeletoimkonna kiri, mis kannab toimkonna vanema Peeter Pälli allkirja, paneb ette, et tööd eelnõu kallal tuleks kindlasti jätkata ning muu hulgas „kaasata eelnõu läbitöötamisse rohkem akadeemilisi asjatundjaid“.
Paragrahvi, mis teeb ajakirjanduskeelele kirjakeele normi kohustuslikuks, soovitab lugupeetud keeleteadlastest ja ülikoolide õppejõududest koosnev toimkond üldse välja jätta „või piirduda nendinguga, et riik toetab ajakirjanduskeele headust koolituse ja nõustamise kaudu“.
Haridusministeeriumi keeleosakonna juht Jaak Viller möönis Eesti Päevaleht Online’ile, et eelnõu jõudmine riigikokku võtabki oodatust kauem aega.
Teadlased: avalikkuses tehtud keelevigade eest karistada pole vaja
Huvitaval kombel meenutavad toimkonna kirja mitmed punktid kirjanik Jaan Kaplinski väljaütlemisi, milles ta kritiseerib keeleseaduse praegust eelnõu ja tänapäeva eesti keelekorraldust, süüdistades seda kroonukeele pealesurumises. Kui Kaplinskil on keelerahva seas nendes küsimustes õigekeelsuse vastase ja radikaali maine, siis praegu on temaga ühel nõul keelekorralduse peavoolu inimesed.
„Riiklikult pealesunnitav kirjakeele norm, mis sellest ja seaduseelnõu teistestki punktidest vastu vaatab, ei jäta ruumi keele loomulikule arengule, võimalusele kasutada keele kõiki stiililisi rikkusi, läheneda keelele loovalt, vaid näib eelduseks seadvat keele kaitsmise tema enda kasutajate eest,“ seisab Emakeele Seltsi keeletoimkonna põhjenduses, miks peaks jääma ajakirjandusväljaande enda otsustada, kuidas seda keeleliselt toimetada.
Ka Tartu Ülikooli eesti keele didaktika ja rakenduslingvistika professor Martin Ehala arvas, et liiale läheb kirjakeele normi kontrollimine ja selle vastu eksijate sanktsioneerimine, kui normist hälbib meedias, ametnik või audiovisuaalne teos. „Minu meelest on see samm liiga kaugele, selle järele vajadus puudub,“ ütles Ehala intervjuus Päevalehele pea kuu aega tagasi.
Seadust tegid ametnikud, keeleteadlased jäid kõrvale
Kui keeleseaduse uut eelnõu koostanud komisjoni koosseisu vaadata, siis ilmneb tõesti, et keelekorraldajaid ega kirjakeele normi kujundajaid selle hulgas tõesti pole. Tooni annavad ametnikud, keda paljuski ühendab see, et nad peavad oma igapäevatöös tegelema nn muulastega – esindatud on rahvastikuministri büroo, Integratsiooni Sihtasutus, siseministeeriumi migratsiooni- ja piirivalvepoliitika osakond.
Seletuskirja ja eelnõu ennast lugedes jääb mulje, et eelnõu on kokku kirjutanud põhiliselt keeleinspektsiooni juht Ilmar Tomusk koos kahe haridusministeeriumi reaametnikuga. Keeleteadlastest oli komisjonis ainult endine Tartu ülikooli dotsent Jüri Valge, kes õpetas enne haridusministeeriumi ametnikuks siirdumist eesti keelt võõrkeelena (põhiliselt tulevastele eesti keele õpetajatele vene koolides).
Eelnõu väljatöötamisega tegeleva haridusministeeriumi keeleosakonna juht Jaak Viller jäi võrdlemisi Emakeele Seltsi keeletoimkonna kirja kommenteerides üsna morniks ja napisõnaliseks. „Ma ei arva praegu midagi, teeme parandustest mingisuguse tabeli. Kolmapäeval (homme – toim) hakkame seda arutama,“ ütles ta Eesti Päevaleht Online’ile.
Keelekorraldajate puudumist eelnõu töörühmas põhjendab ta sellega, et kui „iga keeleeriala peale“ asjatundja komisjoni võtta, läheks see liiga suureks. „Mitmete küsimuste puhul pöördume keelenõukogu poole, et arutada neid küsimusi, sest seal peaks olema kõik need spetsialistid esindatud,“ lisab ta.
Haridusministrit nõustavasse Eesti Keelenõukokku kuulub tõesti kaheksa eesti keele tegevat või emeriitprofessorit. Nõukogu liikmete hulgast leiab mitmeid inimesi, kes on meedias praegust eelnõu versiooni kritiseerinud: näiteks Eesti Keele Instituudi direktori Urmas Sutropi ning ülal mainitud Peeter Pälli ja Martin Ehala.
Ametnik: me ei hakka seadust rangelt tõlgendama
Keeleseaduse eelnõu paragrahv 19 näib keelavat „eesti keele piirkondlike erikujude“ tarvitamise üleriigilises meedias, lubades neid vaid piirkondlikes väljaannetes. Kui seda mitmetimõistetavat paragrahvi „täie rauaga“ tõlgendada, võiks selle alusel lõpetada näiteks võru-, kihnu- ja setukeelsed uudised raadios. Samuti võiks nii välistada murretes artiklid Päevaleht Online’is.
„See paragrahv ei ole mõeldud selleks, et maha suruda eesti keele piirkondlike erikujusid,“ lükkas Viller ümber väite säärasest ohust. „Sisuliselt seesama nõue on olemas ka kehtivas seaduses. Piirangut ei rakendata niimoodi, kedagi vaibale ei kutsuta,“ rääkis Viller. Siinjuures tasub siiski tähele panna, et praegune seadus ei maini „eesti keele piirkondlikke erikujusid“ kuidagi, jättes need õiguslikku vaakumisse. Praegune seadus ei tee ka kellelegi peale ametnike kohustuslikuks kirjakeele õigekeelsussõnaraamatu norme.
„Väga paljud paragrahvid sõnastatakse ümber,“ põikles Viller mööda küsimusest, kas ajakirjanduskeelt piirav seadev ja näiliselt murrete tarvitamist meedias keelav 19. paragrahv sõnastatakse ümber, et sätte mõte oleks selge.
Eelnõu pandi Villeri sõnul avalikuks aruteluks välja, et saada võimalikult palju tagasisidet huvigruppidelt. „See eesmärk on täidetud,“ lisas ta.
Kas järelevalve jätab püssi ikka kindlasti põõsasse?
Viller välistas võimaluse, et seadus ei olegi mõeldud täitmiseks. Tema jutust kumas läbi ikkagi suhtumist, et hea oleks seadusse jätta „igaks juhuks“ rangemaid sõnastusi, kuid neid enamasti tõlgendada ja rakendada leebelt. Viller tundub sellega kaitsvat sama suhtumist, mida võib kuulda keeleinspektsiooni ametnikega rääkides.
Eesti järelevalveasutuste seas on kuuldavasti teisigi, kes jätaksid endale seadusega võimalusi korraldada n-ö näidisprotsesse oma tülikate klientide üle – piisab sellest, kui ühte ettevõtjat karmilt trahvida, et ülejäänud saada seadust täitma ülipüüdlikult, vahest isegi ülearu ülipüüdlikult. Näiteks kui ühele lehele teha trahviähvardusega ettekirjutus kirjavea või murde kasutamise pärast – ja kui mõni keeleinspektsiooni ametnik satub olema õigekirjafanatt või murdevihkaja, siis ta võib seda võimalust kasutada –, siis hoiduvad ülejäänud ajalehed igaks juhuks samasse lõksu langemast.
Villeri sõnul oli ministeeriumil varem kavas seaduseelnõu riigikokku saata tänavuse kalendriaasta sees, kuid sellega ministeerium ilmselt toime ei tule. „Me teeme kõik selleks, et see seadus parem tuleks ja see ka riigikogus vastu võetaks,“ lubas Viller.
