PIRET PALUTEDER: Kuhu kaob loomisrõõm?
Teema vaevab paljusid. Põhjusteks on loomingulise õppe nappus ja eriala mittetundvate inimeste rakendamine.
Lasteaias kunstitunde on, veel jätkub plastiliini ja värve. Laste eneseväljendamise rõõm on tuntav igast teosest, eriti siis, kui ei pea järgima stampe. Algkoolis on keerulisem. Laps saab tehtud luuletuse eest nelja, sest luuletuses on riimi asemel kujundid. Kuidas saab algklassilapse luuletamist hinnata? Samuti kunsti- ja muusikaõpet? Loominguliste ainete hindamine tuleks algkoolis seadusega keelata. Hinnatakse ju eripära ja laps ei taha või ei julge enam isikliku vaatenurgaga välja tulla.
Sageli annavad kunstiõpetust muu eriala õpetajad… Ja koolid ei saa ka teisiti – muidu ei saaks õpetajad koormust täis. Mingil moel on asi mõistetav väikekoolides, aga näiteks Tartus, kus on kunstiharidusega inimesi? Levib suhtumine, et loov-ained on midagi teisejärgulist. Joonistage pilt ja siis jätkame millegi tõsisemaga… Ühiskonnas, kus ei hinnata loomingut, puudub ka stiimul ise midagi luua või olemasolevat täiustada.
Järjest koomale
Kunstiõppeasutused küsivad, mida nemad teha saaks. Tartu kunstikool kui riigi kutseõppeasutus on saatnud oma õpilasi koolidesse ja lasteaedadesse kunstitunde rikastama. 9. aprillil tegid kunstimuuseumi direktor, kunstiakadeemia prorektor ja kunstnike liidu president avaliku pöördumise haridusministrile, kus tõdesid kunstitundide koomale tõmbamist gümnaasiumiastmes. Varsti pole enam võimalik teha riigieksamit kunstiõpetuses. Nii antakse märku kunstiõpetuse ebaolulisest asendist.
Koolihariduses ei panustata piisavalt kunstiõppele, aga kriisiabina on hea kunsti kasutada. Koondatuid aitab kunstiteraapia ja kunstnikud osalevad sotsiaalprojektides. Arenev loomemajandus lausa nõuab ärimehe kõrvale kunstnikku. Põhikoolis ja gümnaasiumis tuleb anda loovust ergutavatele ainetele eriline koht.
