Eesti rahvusliku infojulgeoleku muutunud ohud
Nende väljakutsetega toimetulek tähendab samavõrd meie ülesannet kui ka vajadust kasutada uusi avanenud võimalusi. Selle ühiskondliku ülesandega tuleme edukalt toime vaid siis, kui sellest saab jagatud julgeolekuhuvi, teisisõnu rahvuslik julgeolekuhuvi.
Järgnev ei ole Eesti julgeolekupoliitiline doktriin ega isegi mitte kirjeldus sellest, mida me oleme teinud või teeme, sest oleme alles üsna tee alguses. See on ettekujutus sellest, missugustest põhilistest arusaamadest võiksime lähtuda oma rahvuslikku infojulgeolekut kasvatades ja mil moel rahvuslik infojulgeolek on seotud laiema julgeolekuga info-ühiskonnas.
Alustaksin meie põhiseadusest: meie eemärk on kesta läbi aegade. Veidi teises sõnastustes ja paljudes teistes keeltes on seesama eesmärk paljudel riikidel ja rahvastel. Kui erinevad huvid kokku põrkavad, on olukordi, kus ühed huvid jäävad alla ja teised peale. Igaüks püüab selles kestmise protsessis saavutada parimat. Paljud ei jää ellu, aga paljud jäävad.
Tsivilisatsioon on seda olelusvõitlust ehk ellujäämise kunsti täiustanud ja muutnud, sünnitades uusi väljakutseid. Ürgeesmärk ellu jääda ja järglasi saada kehtib ka infoühiskonnas, selleks on vaja mõista selle ühiskonna toimimise loogikat. Varasemat ajalugu saame vaadata kui suure laia jõe voogamist, mille käekäiku oskasime enam-vähem inimpõlve ulatuses või vähemasti paarikümne aasta ulatuses ette aimata. Seda liikumist toitsid suured jutustused – keel, kultuur ja usk, mis rahvusliku hariduse kaudu liitsid inimesi rahvuslikuks jõeks. See aeg hakkab minevikku vajuma.
Rahvuslik mälu
Uus aeg on muutuste aeg. Nii inimese kui ka rahvana ellujäämise ülesandele on lisandunud vajadus iseendaks jääda. Jääda kestma sellena, kes sa oled, rajada oma tulevik parimale arusaamisele oma väärtustest, hoiakutest, tõekspidamistest ja uskumustest. Moodsa maailma arengud seavad meie identiteedi alused pidevalt küsimärgi alla ja imperatiiv kesta läbi aegade ei tähenda mitte tehnilises mõttes kestmist, vaid kestmist meiena ehk iseendana.
Meie identiteet, meie olemus, see, mida me meiena mõistame, on salvestatud mälus, isiklikes mäludes, mis on liitunud rahvuslikuks mäluks. Selle mälu säilimine ja ellujäämine info-ookeani lainete meelevallas ongi rahvuslik väljakutse, millega peame toime tulema.
Materiaalse maailma huvisid teostati vallutuste ja omanduse ning ressursside kontrolli kaudu, info-ookeanis näeb huvide teostamine välja teisiti.
Infoilma keskseks eesmärgiks on strateegiline domineerimine ehk pealejäämine, millele võib tuua (ajaloolise) ususõdade võrdluse. Rahvusriikide ja impeeriumide aeg kujundas sellest inforuumi (totalitaarse) kontrolli strateegia, mis täna-päeva ühiskonnas pole enam tehnoloogiliselt võimalik. Domineerimine tähendab võimet määrata inforuumi üldist strateegilist arengut ja trende. Olla see, kes määratleb inforuumi agenda, koosoleku päevakorra, määrab selle, mis on oluline, millest räägitakse ja mida arutatakse. Samuti määrab tabud ehk selle, millest ei räägita. Kokkuvõttes määrab see selle, kes me oleme.
Strateegilisele domineerimisele on loomuomane vajadus alistada oponeerivaid strateegiaid, mida kannavad võõrad identiteedid. Erinevalt füüsilise maalima julgeolekuriskidest, kus eesmärgiks on tappa, orjastada, füüsiliselt ja materiaalselt siduda, on infoilma väljakutseks ründed identiteedi vastu eesmärgiga identiteet allutada, asendada või ka hävitada, jättes tema füüsilise kandja puutumata (vabaks).
Identiteedi alistamine, identiteedi asendamine ja identiteedi hävitamine toimub kahte kanalit pidi. Esmalt ründena välise identiteedi või subjekti kuvandi vastu välismaailmas. Oleme ilmselt kõik tajunud katseid meie välist identiteeti rünnata. Sildistada meid, luua meist kuvandeid, mis hävitaksid meie identiteeti, murendaksid ja määriksid seda teiste seas lähedal ja kaugel. Teiseks ründena meie sisemise identiteedi vastu. Ründena meie hoiakute, meie väärtuste ja kõige olulisemana – meie tahte vastu. See on tahte murdmine, tahte alistamine, vaimne vägistamine.
Need ründed on osa infoilma reaalsusest. Mil moel ja määral, missuguste kontseptsioonide ja doktriinide najal see toimub, on omaette küsimus. Islami fundamentalismi puhul erineb see Kremli käsitlusest ja mõlemal omakorda Kapitooliumi arusaamadest, mis kõik on juuripidi kinni oma ajaloolises identiteedis.
Identiteet ja subjektsus
Kuid ründed on alati ka kaitse ja piiri ehk rindejoone vedamiseks on vaja teada, kes on võõras, kes oma. Infoilma muutlikkust arvestades on see palju keerulisem kui tavavastasseisudes ning piiri tõmbamine on loomuldasa tinglik, ajas ja suhetes muutuv. Sestap on vaja põhimõtteid, millest oma ja võõrast infot tuvastades lähtuda – just liitlassuhetest sõltub suurel määral see, kui edukad me infoühiskonna vastasseisus ja selle lahendamises oleme.
Liiga kartlikuna võime sattuda isolatsiooni ja jääda liiga nõrgaks. Liiga usaldusväärsena võime ise langeda reeturliku rünnaku ohvriks. Infosõja keskne mõiste on identiteet ja subjektsus. Keskseks küsimuseks infoloogilises suhtes on aga küsimus, kas su partner tunnistab nii sõnas kui ka teos sinu strateegilist ehk kestvat subjektsust ja võrdväärsust ning kas ta respekteerib sinu identiteeti. Infoilm on muutlik ja seega on oskus pidevalt tajuda, missugune on huvide ühisosa ja missugused huvide konfliktid valitsevad, tarvilik tingimus infojulgeoleku tagamiseks. Oluline on mõista, et meie partneri, olgu ta oma või võõras, identiteet ja sellega seotud huvid on meist loomuomaselt erinevad ja mitte kunagi lõpuni avatud. Ka meie sõpradel on oma varjatud agendad, nagu meiegi ei ava end täielikult kellelegi. Sestap on pealiskaudne paljude heade sõprade kahtlustav hindamine nende taktikaliste seisukohavõttude najal, mida nad oma huvidest lähtudes mõistlikul moel väljendavad. Olgu see siis Euroopa Liidu või NATO raamides. Oluline on tajuda, kas nad konkreetses teos ja suhtes näevad meis võrdväärseid subjekte ja strateegilisi partnereid või mitte.
Vaenlane on see, kes ohustab su identiteeti. Identiteedi alistamise tehnoloogiad jagunevad kaheks. Esiteks varjatud ehk evolutsioonilised tehnoloogiad, mis olulises osas tekivad meie endi väärtustele ja hoiakutele, tahtele ja tõekspidamistele, püüdes neid vaikselt nihutada soovitud suunas. Ja teiseks selgelt konfrontatsioonilised ehk provokatiivsed tehnoloogiad.
Rahvuslik immuunmehhanism
Evolutsioonilise identiteedialistamise katsetele peab meil olema immuunreaktsioon. Me peame tajuma, millal püütakse ausalt arutada meie põhiväärtusi nii, nagu seda teeb loomulikul moel iga eneseteadlik subjekt, ja millal on tegu vaenuliku ründega. Olgu infovõitlusväljade näiteks siis eesti keele koht ja roll ühiskonnas või meile oluliste sündmuste või ajalooliste isikute tähendus, mis kõik ühel või teisel moel ja erineval määral moodustavad osakese meie identiteedist. Oleme näinud palju ründeid meie identiteedile ning alati on raske kindlaks teha, mil määral on need katsed olnud vaenulike huvide orkestreeritud, mil määral tõepoolest heatahtlikud ja spontaansed, mil määral aga sinisilmsust ärakasutavad. Kuid rahvusliku infojulgeoleku seisukohalt peab meil olema mitte ainult ametkondlik organisatsioon, vaid ka rahvuslik immuunmehhanism niisuguste riskide ja neid kandvate viiruste äratundmiseks ja nendega toime tulekuks. Peame teadma, et ka professori tiitel ega eduka ärimehe maine ei muuda kedagi automaatselt nakkusvabaks.
Lihtsam on provokatiivsete või konfrontatsiooniliste rünnakutega, teadlikult väljakutsuvate rünnakutega, mille eesmärk on suruda peale võõras teema ja viia vastane tasakaalust välja. Niisugune strateegia ja käsitlus on näiteks sihikindlad püüded kujutada Eestit väikese vastiku natsiriigina.
Selliste rünnetega toime tuleku strateegia peab olema äärmiselt läbi kaalutud. Liiga aktiivne vastutegevus aitab kaasa ründe eesmärgi saavutamisele, sest sellisel juhul on oponent suutnud määrata agenda. Tasakaalust välja viimine, üle reageerimine jätab mulje ebausaldusväärsusest, ebastabiilsusest, ebaküpsusest, mis on ka kerge tulema ja millisest patust me alati puhtad ei ole.
Infolahingud on oma loomult asümmeetrilised ja seda kahel põhjusel. Esiteks sellepärast, et rünnak on alati tohutu palju odavam kui kaitse, sest info on piiritult paljundatav. Teiseks seetõttu, et ebaõnnestunud rünnakuga kaasneb enesevigastuse oht. Heal ideel tuginevat efektiivset rünnet on võimalik kujundada kergesti suureks ja saavutada tohutu strateegiline initsiatiiv, mis väliselt matab suvalise kaitse enda alla. Samas võib parimaks kaitseks osutuda igasuguse (avaliku) reaktiivse kaitse puudumine, mis pöörab ründe bumerangina ründaja usaldusväärsuse kahjustamise kaudu tema enda vastu.
Tänapäevastes infovastasseisudes on suurtel paratamatu eelis, nad suudavad kontsentreerida heade ideede ja ründetehnoloogiate väljatöötamiseks suuremaid ressursse. Ja nad suudavad neid kiiresti ja massiliselt levitada. Neil on ülekaal kvantiteedis, ajaline initsiatiiv ja globaalne haare.
Ent nii nagu suured imetajad ei ole hävitanud eluslooduse väiksemaid vendi, on ka infoilma väikestel oma strateegiline eelis. Selleks on lokaalne tugevus, sest identiteet on universaalne suurus, mis väikestel on loomuldasa seesmiste sidemetega ühte kohta kokku seotud, samal ajal kui suurtel laotub see üle kogu nende eluruumi. Igas konkreetses kohas ja konkreetsel hetkel on väikestel seetõttu ülekaal. Aga vaid ühel tingimusel: identiteet peab olema tõesti kompaktselt koos.
Lõpetuseks. Infoühiskonna strateegilised vastasseisud ja võitlused toimuvad olulises osas meie kõigi peades. Seetõttu oleme igaüks justkui sõdur lahinguväljal ja teistpidi osake sellest lahinguväljast. Võitluse tulemuse määrab meie meelekindlus ja usk iseendasse. Selle määrab oskus eristada sõpru vaenlastest, valmisolek leida uusi sõpru ja liitlasi ning neid mõista, jäädes kõigele vaatamata iseendaks.
