Piret Saluri: „Sinuhes” köidab mind elu ise

Romaan „Sinu­he” on kord juba eestindatud, kuid kuna keele­mees Johannes Aavi­ku tõlge aja­hambale vastu ei pidanud, tuli Piret Saluril teha uus.

•• Kas Mika Waltari hiljutise sajanda sünniaastapäeva ja „Sinuhe” soomlaste poolt parimaks raamatuks valimise kõrval oli veel põhjusi, miks see raamat Eestis uuesti välja anda? Kuidas „Sinuhe” tänapäeva eestlast kõnetab?

„Sinuhe” on väga tuntud ja väga populaarne, teos on tõlgitud 41 keelde. Meil, hõimurahval, ta lihtsalt peab kättesaadav olema. Eelmise tõlke trükid on ammu otsas, sama tõlget Soome kirjastaja ja Waltari pärijad välja anda ei lubanud ja nõnda oli uue tõlke tegemine üsna loomulik asjade käik. Tänaseks on uue tõlke esimene tiraaž läbi müü­dud. „Sinuhet” loetakse, „Sinuhest” kõneldakse. Me ei ole asjata tööd teinud.

•• Kui Johannes Aavikul oli üks eesmärke „Sinuhet” tõlkides oma keeleuuendust tutvustada, siis kas ka teil oli oma tõlke puhul mõni lisaeesmärk?

Olen seda vankumatut usku, et tõlkija ainus eesmärk saab olla võimalikult autoritruu ja täpne, kuigi mitte sõnasõnaline tõlge. Mingit lisaeesmärki ei kujuta ma ette. Tõlkija peab enese maha salgama, varju jääma, tähtis on autor ja tema tekst. Kuigi – iga tõlkija isikupära jääb tõlkesse siiski ja paratamatult. Kuid me anname endale aru vastutusest. Autori ees ja ka lugeja ees. Tõl­kekirjandus mõjutab suuresti lugeja keelekasutust, meie keele käekäiku üleüldse. Nõnda peaksid ka kõikvõimalikud põ­ne­vikud ja muu meelt lahutav lugemisvara olema väga hästi tõlgitud. Nad ei ole seda mitte alati.

•• Kes on teie „Sinuhe“ tõlke adressaat? Kindlasti mitte ainult inimesed, kes soome keelt ei oska.

Adressaat? Kõik „Sinuhest” huvitatud, nii nagu neid on eri keeltes miljoneid üle maailma. Kui aus olla, siis ega tõlkija adressaadile eriti ei mõtle, tõlkija tõlgib. Tunnen paljusid, kes on „Sinuhet” tõesti ainult soome keeles lugenud, kuid ärgu mõistetagu mind valesti: ma tean, mis karid „Sinuhet” tõlkides ees seisid, kui palju tuli kasutada sõnaraamatuid ja keeleabi üldse, kuigi peaksin soome keelt üsna hästi oskama. See­tõt­tu julgen arvata, et korralik tõl­ge, ja uus tõlge on loodetavasti korralik, annab teosest ehk rikkama pildi kui algkeeles loetu.

•• Kas Waltari „Sinuhe” arhailist stiili, jutustamisviisi oli raske ümber panna?

Kui järele mõelda, siis ega ma ei teagi, mis on kerge tõlge. Igal tekstil on omad keerukused ja varrukast puistamise võimalust ei ole minul olnud. „Sinuhe” puhul oli oluline leida helistik, mis annaks eestikeelsele tekstile õige hääletooni. Arhailise küll, aga mitte soomeugrilikult muistse, mis on soome keelest tõlkides kerge tulema. Waltari lause on kaunis lõtv, püüdsin seda kaasa teha, kuid alguses liialdasin. Toimetaja Anu Saluääre abiga sai tekst kargem. Tõlkijal on tõlkele õige maigu andmiseks tuhandeid võimalusi, tuleb ainult sobivad üles leida.

•• Arvatavasti on päris raske tõlkida, kui teose teema üldse ei huvita. Kust on pärit teie huvi vanaegiptuse kultuuri vastu, kas sealtsamast „Sinuhest”?

Kuulun põlvkonda, kes kasvas üles väga suletud oludes. Siiski tahtsime maailmast võimalikult palju teada saada. Televiisorit ei olnud (tänapäeva noortele lausa pime keskaeg, eks ole?), aga lugesime kõike, mis kätte saime. Nii kujunes pisuke, kuid kestev ajaloohuvi.

Muistne Egiptus tundus põ­nev tõepoolest. Mäletan vene keelest tõlgitud „Savist raama­tuid”, mida lugesin koolitüdrukuna ammu enne „Sinuhet”. See oli tänapäeva silmaga vaadates lausa võimatu tekst, propagandistlik, mis ülistas Nõukogude ja põhjas lääne arheolooge, aga – jutustas inimese väga vana lugu. Ideoloogia võis ju vahele jätta, seda me oskasime. Edasi tuli Cerami „Jumalad, hauakambrid, õpetlased” ja sealt ma oma Egiptuse leidsingi. Ka kuulsa Rosette’i kivi, mille abil dešifreeriti hieroglüüfid. Huvi püsis ja kosus, nagu paljudel. „Sinuhet” tõlkides täiendasin oma Egiptuse-riiulit oluliselt, ega ilma vist olekski niisuguse teose tõlkimine võimalik.

Palju abi oli ka dokumentaalmaterjalidest Dis­covery ja Viasati kanalil. Vaatan neid tänini.

•• Mis teid aga „Sinuhes” kui romaanis, fiktsioonis kõige rohkem köidab?

Küllap on igaühel oma „Sinuhe”, kuid kõiki meid, lugejaid, köidab „elu ise” Mika Waltari esituses. Tahaksin siiski rõhutada, et sellel romaanil on üks oluline lisaväärtus: ta harib lugejat, käsitledes mitte ainult muistset Egiptust. Sinuhe rännakud viivad meid muinasaegade Kreetale, Babülooniasse, Hetimaale, avardades märkamatult meie maailmanägemist.

•• Kas peate tõlget õnnestunuks?

Seda ei oska mina öelda. Igatahes on ta sedavõrd Waltari, kui tõlkija ja toimetaja vähegi oskasid. Pean ütlema, et raamat ise on alles nii värske, et mul on kõhe sinna sisse vaadata. Kindlasti leiaksin kohti, mida oleks tulnud paremini teha.

Mika Waltari õhtu

Ettekanded ja esitlus

27. jaanuaril Kirjanike Majas

•• Mika Waltari eksistentsialism  Eesti poolt vaadatuna – professor Rein Veidemann

•• Mika Waltari tõlkimisest 21. sajandil – Anneli Kalajoki, Mika Waltari selts

•• Mika Waltari eestindamisest – Piret Saluri

•• Kohtumisest Mika Waltariga – YLE toimetaja Päivi Istala

•• Ehnatoni usureformist – egüptoloog Sergei Stadnikov

•• Katkendid romaanist Eino Kaikkoneni ja Andres Otsa esituses

•• Pererahvaks on Soome Instituut ja Varraku kirjastus.