Loodus peab pidevat infosõda
Kui teil juhtub olema õnn elada koos kassi või koeraga, siis kül-lap olete tähele pannud, kuidas need loomad liigikaaslastega maid ja puid jagavad. Koer haugub võõra koera peale, kuni emb-kumb neist taganeb. Kõutsid kisavad pulmavalus mis jaksavad, lähevad omavahel kisklemagi. Kuid harva, kui üldse, puhkeb omavaheline sõda. Ei põdrapullid ega isased muskusveised ei tapa kedagi tahtlikult. Loomaliikide sees toimuv sõda on puhtalt infosõda. Tuleb tunda anda, et sul on suuremad sarved, et sa teed hirmsamat häält, hüppad kõrgemale – see on põhjus, miks nõrgemal tuleb jalgadele valu anda.
Infosõda on sõna, mis möödunud aastal omandas lääne mõttemaailmas üsna suure koha. Infosõda on kujunenud edukaks meemiks. See on õigemini meem ruudus – sest tähistab ise nähtust, mis toimib mõtteilmas, mitte maas, vees ega õhus. Sellest on saanud edukas kaubamärk.
Kuid inimene pole ainus infosõdur. Liigisisest infosõda peavad ka meie lähemad sugulased primaadid. Loomade käitumist uurides on mu meelest viimastel aastatel saavutatud hämmastavaid tulemusi, millele ei pääse ligilähedalegi mingi ülivõimas algosakeste põrguti. Seda hämmastavam on, et neid teadustulemusi, seda uut tõsikindlat teavet ei kasutata ära infosõja olemuse analüüsiks ja selles edu saavutamiseks.
Määratluse kohaselt on infosõda mittesanktsioneeritud tegevus võõras infoväljas, kus rünnata on alati odavam kui kaitsta. Kuid kas see pole nõnda ka tavasõjas ja loomariigiski?
Üks edukamaid infosõdalasi on kägu. Paljud käoliigid ajavad teiste linnuliikide esindajatel pea sassi ja varastavad nende vanemliku hoole, munedes nende pessa.
Tuleb meeles pidada, et inimkonnas ei toimu infosõda ainuüksi eri riikide vahel – poliitilistel, majanduslikel või sõjalistel põhjustel. Infosõda toimub otsesemal või varjatumal kombel igas perekonnas ja selles allajäämine vallandab füüsilise vägivalla. Seda arvestamata ei jõuta eales perevägivalla läteteni. Infosõja relvaks on salgamine, petmine, valetamine, vassimine, ülistamine ja mahategemine – millest kubisevad ju kas või eesti regilauludki. Andeka setu lauliku Taarka elu ei läinud rappa mitte sellepärast, et tal polnud varandust, vaid et ta jäi infosõjas kaotajaks, olgugi et oskas sõnu seada paremini kui keegi teine.
Madin leiutiste pärast
Infosõda on toimunud ja toimub ka teaduses. Õieti on infosõda teaduse olemuses. Kui 1970. aastate lõpul avastati, et Marsilt saabunud meteoriiditükikese sees on tillukesed osakesed, mis meenutavad kujult baktereid, ent on meile teada olevaist baktereist kuni sada korda pisemad, saabus nanobakteriteks nimetatud olendite buum. Neid leiti ka Maa kivimitest ja tagatipuks inimese organismist. See äratas õudust: nanobakterid võivad põhjustada paljusid tervisehädasid. Tekkis isegi firmasid, mis hakkasid tootma nanobakterite avastamise vahendeid. Infosõja teisel rindel olid teadlased, kes arvasid, et nii väike asi ei saa olla elus, ja pidasid neid moodustisi mineraalseteks. Kuni ülemöödunud aastal tõestati veenvalt, et näiteks ka paekivi moodustav kaltsiumkarbonaat võib teatud tingimustel tekitada nanobakteri sarnaseid moodustisi.
Möödunud aasta suurim teaduse infosõja lahing peeti Kopenhaagenis, kus vaieldi süsihappegaasi üle. Kliimamuutused on ammuilma väljunud teaduse tavaelust ja tekitanud tõelise infosõja. Tõenduseks saab tuua näite, et USA president Barak Obama määras aasta eest oma kabineti energiaministriks Nobeli laureaadi Steven Chu, kes on hakanud rahastama suure riskiga energiaprojekte, mille eesmärk on püüda süsinikku ja toota süsinikuvaba energiat. Teadusajakiri Nature nimetas ta seepeale aasta uudisetegijaks.
Kliima infosõda käib ka Eesti pinnal kas või tuumajaama lahingutandril, kus ei ole oluline niivõrd teaduslik tõde, kuivõrd info varjamine ja moonutamine. Üks infosõja relvi ongi salastamine – olgu siis teadustulemuste patentimise või intellektuaalse omandi lukustamise teel. Eesmärgiks pole ühiskonna suurim kasu, vaid infoga manipuleerimine.
Suur hadronite põrguti LHC ei olnud Genfis veel käimagi läinud, kui selle ümber algas tõeline infosõda, milles on tuldud lagedale kõikvõimalike infoga manipuleerimise nippidega. Sama toimub tuumaenergia uurimisprojekti ITER ümber.
Teaduse infosõdade käigus on tekkinud hulganisti selliseid teadussaavutusi, mida pole olnudki – nagu külm tuumasüntees või juba kirjeldatud nanobakterid. On esile kerkinud võltsijaid, kes on saavutanud kõrge positsiooni nagu Korea kloonija Hwang Woo-suk või hulk Iraani teadusametnikke.
On varastatud konfidentsiaalset infot, nagu juhtus enne Kopenhaagenit East Anglia ülikooli kliimauurijate meilidega. Infosõjas on olnud ka hukkunuid: Giordano Bruno, kes Roomas 1600. aastal põlema pisteti, ei jäänud ainsaks – kas või Stalini ja Hitleri riigis järgnes talle veel teadmata hulk teadlasi.
Teadusest lahutamatu seesmise enesekriitika toimel kõrvaldatakse siiski ajapikku infosõja lahingutandritelt suitsukate ja millalgi tuleb tõde suuremal või pisemal määral päevavalgele. Ent selle ajaga on muidugi alanud juba uus madin uuel lahinguväljal.
Kui vaadata põgusaltki leiutiste ajalugu, siis kohtab harva midagi, mis kannaks tegeliku leiduri nime. Infosõjast ei välju võitjana autor, vaid tugevam infosõdur. Raadioside leiutajaks peeti Venemaal ja küllap peetakse siiani Aleksandr Stepanovitš Popovi – nagu leiti venelastest leidurid paljudele muudelegi leiutistele. Läänes peetakse raadio leiutajaks Guglielmo Marconit, tegelikult aga sai sellega hakkama serblane Nikola Tesla. Fonograafi ei leiutanud ameeriklane Thomas Alva Edison, vaid prantslane Édouard-Léon Scott de Martinville. Pikksilma ei suunanud esimesena taevasse itaallane Galileo Galilei, vaid inglane Thomas Harriott. Oma prioriteedi kaotasid infosõjas Ameerika teadlastele Eesti astronoomid Ernst Öpik ja Jaan Einasto, kes avastasid Päikese toimimise mehhanismi ja tumeda aine.
Nii et infosõja analüütikutel tasuks laiemalt enda ümber ringi vaadata. Uurida, mida teame loomariigi kohta, süüvida perekonnaellu ja last not least – võtta arvesse teaduse ajalugu või laiemalt öeldes ajalugu, mis pajatab meile sellest, kuidas inimene on püüdnud looduse mõistatuste pähklit lahti pureda.
