Kimalasi sumiseb kõige rohkem mahepõldudel

Keemiast puutumata põldudel kohtab kõige arvukamalt põld-, maa-, aed- ja kivikimalasi.

Põllumajandusuuringute keskuse (PMK) poolt tellitud viimased  neli aastat väldanud uuringu käigus on kinnitust leidnud tõsiasi, et looduslikud tolmeldajad kimalased ehk maamesilased eelistavad elupaigana kõige enam põlde, kus taime- ja putukamürke ning sünteetilisi väetisi kasutatakse vähe.

2006. aastal alanud uurimistöö käigus võtsid Eesti maaülikooli spetsialistid luubi alla ligi seitsmekümne taluniku põllud Kesk-, Lõuna- ja Lääne-Eestis. Kolmandik põldudest olid mahepõllud ning ülejäänud liigitusid keskkonnasõbralikult majandatavateks ja ühtse pindalatoetuse alla kuuluvateks tavapõldudeks.

Kui mahepõldudel ei tohi grammigi sünteetilisi väetisi ja taimekaitsevahendeid kasutada, siis keskkonnasõbraliku majandamise puhul on lubatud juba teatavas koguses lämmastikväetisi. Tavapõldudele pole külvatavate väetiste ja taimekaitsevahendite koguste piirarve kehtestatud.

Iga uuritava ettevõtte maadel valisid spetsialistid välja poole kilomeetri pikkuse lõigu, mis jäi sadakonna meetri ulatuses kas ristiku- või teiste putuktolmlevate kultuuridega põllule ning ülejäänud osas põlluservadesse.

Kimalane on taluniku sõber

Sihikule võeti neil suvekuudel toimetavad kimalased, sest tegu on ühtede olulisimate looduslike tolmeldajatega: põllumehele on nad heaks abiliseks, tagades tolmeldamisega pare­ma saagi. Samal ajal on nad intensiivistuva põllumajandustegevuse suhtes väga tundlikud.

Uuringu käigus loendati ja määrati iga ette juhtunud kimalane. Üles tähendati ka uuringulõikudel olevad õistaimed, mille rohkusest sõltub omakorda neilt nektarit ja õietolmu otsimas käivate kimalaste arvukus.

Kui üldse on Eestis teada kakskümmend kaks kimalaseliiki, siis seire käigus jäi neist teadlastel tabamata vaid viis. Kõige rohkem leiti põldudel sumisemas põld-, maa-, aed- ja kivikimalasi.

Seire tulemusi tutvustanud PMK spetsialistid Eneli Viik ja Riho Marja tõid välja, et vaatamata mõnele erandjuhtumile joonistus seireandmetest välja üldine suundumus, mille järgi on kimalasekooslus liigirikkaim just mahe- ja keskkonnasõbraliku majandamisviisi alla kuuluvatel põldudel.

Uuringu käigus tuli ka välja, et kõige kimalaserikkamad on just Lõuna-Eesti põllud – kui seal loendati 2008. aastal koguni üle 2300 kimalase, siis Kesk-Eestis vaid alla 1100. Viik märkis, et kimalasi kui tähtsaid tolmeldajaid aitavad muu hulgas põllualadele meelitada põlluservas olevad mõne või enama meetri laiused õierikkad taimeribad, mida ei künta. Kuigi asjatundjate kinnitusel need ribad umbrohu levikut ei soodusta, pole põllumehed nende rajamisest ega säilitamisest ikkagi huvitatud.

Kimalastega seotud uurimust viiakse läbi Eesti Maaelu arengukava keskkonnaga seotud toetuste hindamise raames, millest on huvilistel võimalik lähemalt lugeda PMK kodulehelt aadressil pmk.agri.ee/pkt.

Linnudki eelistavad mahepõlde

Mahepõldudel on linde

kolmandiku võrra rohkem

•• Mullu suvel lõppenud uuring kinnitas, et erineva intensiivsusega majandamisel on selge mõju ka lindudele. Kui mahepõldudel pesitses kokku ligi kuuskümmend ja keskkonnasõbraliku tootmise alla kuuluvatel maatükkidel üle neljakümne linnuliigi, siis tavapõldudel jäi liikide hulk üldiselt alla neljaküm­ne.

•• Üldse registreerisid vaatlejad Jõgeva-, Tartu-, Võru- ja Saaremaal luubi alla võetud põldudel üle seitsmekümne pesitsejast lin­nu­liigi, ligi poole lindudest moodustasid põldlõokesed. Arvukamad olid veel ka pruunselg-põõsa­linnud, talvikesed ja kiivitajad.

•• Indikaatorliigiks, kes kajastab põllumajanduses toimuvaid muutusi kõige ilmekamalt, on rukkirääk. Nimelt on selle Euroopas aina haruldasemaks muutuva linnu arvukus viimastel aastatel ka Eestis vähenemas.