Punklaulupidu moondas subkultuuri rahvuslikuks uhkuseks

“Punkarid julgesid teistmoodi mõelda ja aitasid Eestit vabaks laulda,” sõnas president Toomas Hendrik Ilves laupäeval Rakvere laululaval peo avakõnes.

Villu Tamme, roosad juuksed peas püsti, ja üleni mustas Üllar Saaremäe astuvad uhkelt esimese punklaulupeo rongkäiku juhtides Rakvere linnusest mööda lauluväljaku poole, nende sabas 71 kooritäit laulvaid värviliste juuste ja loosungitega inimesi. Esindatud on kogu generatsioonide vikerkaar ja tegelikult ega nad kõik nii kirjud olegi – tavalised inimesed paistavad kirjude seast lihtsalt vähem silma. Kõlab nii pungiklassikat kui ka ülistuslaule linnadele, kust koorid pärit. Oksa külge seotud kirjut plagu kandev neiu hüüab kõva häälega: “Ja aitäh sellele sirelipõõsale, kellelt me selle kepi saime!” Pealtkuulajate nägude rõõmsus intensiivistub naeratusest kõvahäälseks naeruks.

Poole tunni eest oli Rakvere linnusemägi veel üsna inimtühi, Tarvase veerel vilksatas küll mõni lilla punkarihari ja siin-seal suvepäikese all vedelevad piknikulised, kelle riietusest oli näha, et nad polnud sinna kogemata sattunud, aga muidu oli suhteliselt vaikne. Kella poole kaheksaks on aga lauluväljak rahvast täis. Issanda loomaaed on kirju ja kohapeale on eksinud isegi mõni tikk-kontsaline, kuid üldpildis domineerib punk ikka rahvarõiva üle. Nii väikesed kui ka suured on oma juuksed vikerkaarevärviliseks võõbanud. Kohal on nii erkoran§Zide harjadega sülelaps kui ka halli- ja neoonkollasetriibulise habemega keskeas härra, keegi ei vaata imelikult ja tunne on nagu laulupeol ikka. Mikrofoniga kuulutatakse saabuvaid koore. Pärast tänatakse sponsoreid. “Samuti täname Rakvere haiglat, kes teid homme enda juurde ootab,” kõlab värvikaim tänuavaldus. Hiljem klaaritakse see asi ikkagi ära ja öeldakse, et haigla palus edasi öelda, et tegelikult pole vaja tulla.

Saaremäel silm märg

Kaheksast, kui üritus algama peaks, jagab laulupidu avama tulnud president Toomas Hendrik Ilves alles autogramme. Õnneks ei tee ta seda häirivalt kaua, ronib reipal sammul pukki ja küsib: “Mis on põhiline?” Sellele küsimusele on nüüd küll üksainus õige vastus ja kõik teavad seda. “Punk on põhiline!” ütlevad nii lauljad kui ka neid kuulama tulnud üheskoos nii, et ilmselt on seda hüüdu kuulda ka Rakvere naaberküladesse. Ilvese mõnusalt lühikese kõne lõpuks on lõplikult selge, et punk on vabariigis au sees. Nendele, kes Ilvest ei kuulnud, kordab sama iva teiste sõnadega üle ka Rakvere linnapea Andres Jaadla. Siis tuleb laulupeo idee autori ja lavastaja Üllar Saaremäe kord sõnu lausuda. Maailmas pretsedendi loonud mees on peitunud päikeseprillide taha. Ta tänab ja on rõõmus, õnnitleb oma poega sünnipäeva puhul ning ütleb väriseva häälega, et päikeseprillid on tal ees, sest silm kisub vägisi märjaks. Mille peale kiljutakse Saaremäe korraks prillituks ja mille peale omakorda hakkab ta laulma lugu “Anarchy in the UK”, tema kähiseva hääle järel ka kõik koorid. Õige küll, vahepeal süüdatakse ka laulupeotuli ja tõmmatakse kate punk-vabadussambalt, mis kujutab endast taeva poole pärani lõugadega kisendava inimese pead.

“Hüperboloid” lõpulooks

Kui ametlik osa on läbi, saadab mustal troonil istuv laulupeojuht ja deklamaator vürst Volkonski pulti dirigent Hirvo Surva. Kõlama hakkab klassika: Villu Tamme “Tere, perestroika”, Propelleri “Võllalaul”, samuti Tamme “Elab veel Beria”, Vennaskonna “Pille-Riin”, Päratrusti “Kasevete aeg”, Singer Vingeri “Massikommunikatsioon”,  Generaator M-i “Käed”, Propelleri “Die Woche” ja paljud teised. Mingit keele- ega poliitilist tsensuuri siin üritusel ei ole, ka Tamme “Külmale maale” saab lauldud algupäraste sõnadega, kus öeldakse muu hulgas ka, et “sitamaja taga maas lamab Edgar Savisaar põiki Marju Lauristini peal”. Koorid vahetavad pidevalt loosungeid, kord on neil plagu kirjaga “See on meie punker”, siis jälle “Disko pole oluline” ja neid on veel.

Ühendkooride lõpulauluks on Vennaskonna “Insener Garini hüperboloid”. Kui eelmised said lauldud Saaremäe enda bändi Streptococcus Pyogenes saatel, siis viimast lugu saadab sümfooniaorkester. Entusiastidel ei jää lihtsalt muud üle, kui lava ees veelgi jõulisemalt hüpata ja heledal häälel laulu “Zoja, mu arm” kaasa ulguda. Kui lugu läbi, kordub möödunudaastase noorte laulupeo lõpp ja nõutakse kordust. Selle esituse tarvis on solistiks sunnitud tulema ei keegi muu kui Tõnu Trubetsky ise. Legendaarselt napisõnaline Trube loobib mikrisse ühe “Jee!” ja laulabki ovatsioonide saatel laulupeole lõpu.

Linnusemüüride taustal loojub päike, noored-vanad, tited-taadid lähevad kes kuhu. Mõni koju, mõni aga jääb kohale – esinema hakkavad bändid. Kahuripauke, millega ametivõimud potentsiaalseid korrarikkujaid laulupeo eel naljaga pooleks ähvardasid, ei kõla terve õhtu jooksul igatahes ühtegi.