No Line on the Horizon

„Mul pole miskit teha ei mingit tööd / ma oma unistustest olen ammu loobunud / seepärast tõuseb päike kui ta tõusta tahab / ja paistab neile lilledele rõõmuks.“ Need Metro Luminali lauluread tulevad U2 kaheteistkümnendat plaati kuulates vägisi meelde. Sest mida mõistlikku on pea viimased paarkümmend aastat mega- ja gigabändi staatust nautinud U2-l ikka teha?

Värskus ja nooruslik energia – oh kuidas nende kolm esimest plaati selgroost läbi raksavad – on neist välja tilkunud. U2 kontsertide hiigelproduktsioon ei üllata enam. Ka on ammu selge, et rokkmuusik + iirlane + katoliiklane =/= Jeesus Kristus.

Nii ongi „No Line on the Horizon“ helgemate hetkede kiuste tervikuna sama põnev kui lõuna-Prantsusmaal oma villa tagahoovis basseini ääres vedelemisest koosnev elustiil. Ning vedele seal basseini ääres kuitahes nimeka produtsendist semuga, ega see midagi ei huvitavamaks ei muuda.

Teame juba ammu, et Bono oskab laulda lausa talumatult pateetiliselt. Seegi U2 plaat pole erand. Teame, et The Edge on kajaefektide suurmeister. Kuid seda hoogsat kajade kappamist kuuleb ainult paaris loos. Ning singlipala „Get on Your Boots“ kohta pole öelda muud kui et on jah popp ja noortepärane. Aga niikaua kuni U2 müüt toimib ja staadione välja müüb, on see kõik ükskõik.