Preemiasaaja Jüri Tarmak: riik arvestagu igaühega, kes siin elab
Eesti põlevkivienergeetika arendamisega tegelenud professor Arvo Ots pälvis elutööpreemia pikaajalise ja tulemusliku teadustöö eest.
•• Miks valiti just teid preemia saajaks?
Arvan, et valik on seotud teadustöö ja uuringutega, mida on rakendatud Eesti põlevkivielektrijaamades. Kui eestlaste kodudes õhtul lambid põlevad, siis tänu põlevkivist toodetavale elektrile – selles on osa ka minu tööst. Tõenäoliselt on oluline ka minu üpris suur õpilaste ja juhendatud teadustööde arv.
•• Kuidas te hindate Eesti energeetika praegust arengusuunda?
Jumal on andnud meile põlevkivi, mistõttu mina usun, et meie energeetika jääb ka tulevikus põlevkiviga seotuks. Kui nüüd räägitakse, et elektrit saab pärast turu avanemist vabalt osta, siis seda saab osta vaid sealt, kus elektrit toodetakse – sellepärast peabki Eesti ise oma ressursse kasutades elektrit tootma. Eesti on maailmas ainukene riik, kes suudab põlevkivi abil oma rahva elektriga ära varustada.
Arengu suurimaks piduriks on riigi kesine abi. Praegu arendatakse teadust projektipõhiselt, nelja kuni kuue aasta pikkuste rahastusperioodidega.
Meie põlevkivienergeetika on palju võimsam asi kui Nokia, kuid selle mõjule pääsemiseks peab riik tagama kestvad ja pikaajalised teadusuuringud.
•• Kas Eesti noorte huvi energeetika vastu on piisav, et tagada energeetika kui rahvusliku tööstusharu edu?
Peab tunnistama, et arsti ja advokaadi elukutse on populaarsem ja meie erialal on ülikoolist palju väljalangejaid, sest gümnaasiumis antav reaalainete alane ettevalmistus on nõrk. Eriti halvasti tullakse toime matemaatikaga. Ma olen selles pettunud. Kuid ma kinnitan, et kõik minu õpilased teenivad pärast lõpetamist palju kõrgemat sissetulekut kui tavalised insenerid.
•• Kuidas te kavatsete preemiasummat kasutada?
Mul on Hiiul oma kätega ehitatud ridaelamuboks, mis vajab remonti, samuti vajab korrastamist suvila.
Tahan aidata ka järeltulijaid nende õpingutes. Kuid olgem ausad – eks seda raha kulub ka igapäevaste kulutuste katmiseks.
Olümpiavõitja kõrgushüppes Jüri Tarmak sai preemia tippsaavutuste eest kergejõustikus ja olulise panuse eest liikumisharrastuse arendamisel.
•• Mis on teie mitmekesises sporditöös olulisim, mis teile nüüd preemia tõi?
Ma usun, et preemia on ennekõike seotud olümpiavõiduga. Olümpiavõit kõrgushüppes annab märku, et pole selliseid spordialasid, mida eestlane ei võiks harrastada ja kõrgele jõuda. Kui ma hakkasin kõrgushüppega tegelema, siis Eesti rekord oli vaid kaks meetrit ja arvati, et vaevalt tuleb Eestist kunagi kõrgeklassilist hüppajat. Väga huvitav spordiala on orienteerumine, mis seob liikumise ja ilusas looduses liikumisega kaasnevad emotsioonid. Praegu olen väga pühendunud orienteerumise edendamisele, et tuua üha rohkem inimesi loodusesse liikuma.
•• Kuidas mõjutab tippsport rahva tervist ja rahvasporti?
Meie sporditipud loovad eeskuju. Kui Veerpalu, Šmigun ja Mae võidavad, siis tuleb suusaradadele märgatavalt rohkem inimesi. Tänu tippspordile saavad inimesed aru, et terves kehas peab olema terve vaim ja need kaks poolust arendavad teineteist.
Kõik tippsportlased mõistavad, et varem või hiljem nende karjäär lõpeb, kui pole tegemist just malega. Spordi tegemine ja tagajärgedele püüdlemine annab ennekõike võimaluse oma elu ja tuleviku lahti mõtestamiseks. Tahtmine teha hästi ja paremini jäävad alles ja aitavad elule palju kaasa.
•• Miks spordialad suudavad Eestis sünnitada vaid üksikuid tippe ja ühelegi olümpiavõitjale pole järeltulijat?
See on väikese rahva paratamatus. Kõikidele aladele tippe ei jätku. Võitjaid ei tooda mitte mingisugune masinavärk, vaid sportlase oskus ära kasutada oma iseloomujooni, oma erilisi sportlikke võimeid. Kui sa hakkad kopeerima ja tegema teiste järgi, siis on raske jõuda tippu.
Ennekõike peaks tunnustama neid spordialasid, mis suudavad järjepidevust kindlustada. Samal ajal tekib jälle mingi uus spordiala, mis innustab inimesi oma võimekust proovima. Kümme aastat tagasi ei teadnud Eestis keegi, mis on sumomaadlus. Nüüd on aga tänu Kaido Höövelsonile väga palju inimesi, kes teavad, millised on võtted, kuidas toimub võistlus ja kuidas võidetakse.
•• Suur osa teie karjäärist möödus majandusteadlasena. Milline oleks Eesti väljapääs tööpuudusest ja majanduslangusest?
Otsuste langetajad peavad mõistma, et majanduses ja elus on kõige tähtsam inimene oma aju ja mõtetega. Inimest tuleb koolitada. Kõigile inimestele peab sisendama mõtlemise ja enese arendamise vajadust. Maailmas on niivõrd palju huvitavaid arengu ja tegevuse suundi, et sellest jätkub nii igale Eesti elanikule kui ka kõikidele planeedi elanikele. Inimese loomingulisus tuleb lihtsalt vabastada. Inimene peab lootma ja uskuma riiki ja riik peab arvestama iga inimesega, kes siin elab.
•• Kuidas te kavatsete preemiaraha kasutada?
Üks osa sellest rahast lubab mul tegeleda liikumise ja looduses viibimisega ning sellise eluviisi propageerimisega. Kui ma käisin noorena sportlikel mägimatkamarsruutidel, rasketes kurudes ja tippudel, siis mõtlesin sageli eemal nähtud ilusatele kohtadele, et sinna pensionärina naasta. Nüüd on see aeg kätte jõudnud.
Teenekas sisekujunduskunstnik Leila Pärtelpoeg pälvis riigilt kultuuri elutöö preemia pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest.
•• Mis on teie töös olulisim, mille eest saite elutöö preemia?
Olen tavaline sisearhitekt, kes on pisut rohkem uurinud Eesti mööbli ajalugu.
Panin oma tudengid teadustöö raames vana mööblit mõõtma ja sain tänu sellele väga hea andmebaasi. Minu elutöö põhineb Virumaa kolhoosi-esimeeste julgusel, kes asusid Nõukogude ajupesust hoolimata Sagadi, Vihula, Palmse ja Rägavere mõisa korda tegema. Mina mäletan neid mehi tõeliste kangelastena.
Olen saanud ka kõva kriitikat, näiteks raekoja sisekujunduse eest. Andsin endale aru, et Nõukogude ajal valitsenud materjalide defitsiidi ja tööoskuste puudumise tingimustes polnud palju võimalik teha. Kui raekoda sai 1975. aastal valmis, siis mind kiruti, et selle sisustus on sobimatult modernne. Kui aga hiljem saadi Inglismaalt kätte vanade gobeläänide koopiad, mõisteti, et olin leidnud õiged lahendused.
•• Kuidas te hindate Eesti uus-ehitiste sisekujunduse taset?
See on lausa ehmatavalt uhke ja julge. Ei oleks osanud oodata, et meie noor sisekujundajate põlvkond on nii tugev. Ilmselt on nad arhitektidest paremas olukorras, sest pole tellija piiratusest nii palju mõjutatud.
•• Kuidas te kavatsete preemiasummat kasutada?
Olen juba 83 aastat vana ja mul ei ole enam mingisuguseid suuri plaane. Olen ostnud tohutu hulga raamatuid, mida pole kuhugile panna. Minu sõbrannad on kõik surnud või ei liigu enam ise ringi. Hoian seda raha nendeks päevadeks, kui pean ennast kuhugile hoiule andma. Mulle sobiks väga Iru vanadekodu. Minu pension on nii väike, et praegu pole sellega võimalik vanadekodu arvet maksta.
