Maavälise intelligentsi otsing aitab mõista meid endid
Kas maaväliseid tsivilisatsioone on mõtet otsida? Kui need leiame, kas see pole meile ohtlik? Või on see tegevus pseudoteaduslik? Kas Eesti peaks asuma siin esirinda? Kuidas nendega suhelda, kui Maalgi on suhtlemisraskusi eri kultuuride vahel?
Need küsimused esitasin mitmele eesti teadlasele ja asjahuvilisele ning ühele SETI instituudi (maavälist elu otsiva orga-nisatsiooni) teadlasele. Siin on väljavõtted nende vastustest.
•• Jüri Engelbrecht (mehaanikateadlane, akadeemik): Frank Drake tuletas 1961. aastal võrrandi, mis võimaldab teatud tõenäosusega määrata ühes galaktikas olevate tsivilisatsioonide arvu. Võrrand annab väga erinevaid tulemusi. Itaalia tuuma-füüsiku Enrico Fermi paradoks 1950. aastast räägib vastuolust maaväliste tsivilisatsioonide arvu suure tõenäosuse ja info puudumise vahel. Aga inimkonda iseloomustab ju tahtmine kõike teada ja on tore, et maaväliste tsivilisatsioonide probleemiga tegeletakse. Paraku on maaväliste tsivilisatsioonide otsinguid saatnud ka tugev meediamüra ja eks sinna kuuluvad nii rohelised mehikesed, lendavad objektid jm. Ufode küsimuses võiks huviline uurida, mida kirjutab Grigori Barenblatt oma raamatus dimensionaalanalüüsist. Ta näitas, kuidas atmosfääris võivad tekkida sferoidikujulised minikeeriseid sisaldavad moodustised, mis arenedes muutuvad lapikuks.
•• Jüri Allik (psühhofüüsik, TÜ professor): Kõige kriitilisem on küsimus meie endi intelligentsusest. Kuna me ei ole suutnud maavälise intelligentsi olemas-olu avastada, siis on vaid kaks võimalust: (1) seda ei ole või (2) me oleme ise (veel) väga piiratud intelligentsusega. Kui teised on meid avastanud, siis neil ei pruugi olla vahendeid sellest meid teavitada või peavad nad seda mittevajalikuks. Tulemus võib näidata, et intelligentsuse arengul universumis on tugevad piirangud. Seepärast on põnevam otsida selliseid märke hoopis Maal endal. Kas põhimõtteliselt oleks võimalik mingi elu, mis ei ole kirjutatud neljatähelises alfabeedis A,G,C ja T? Kui see on võimalik, siis räägib see tõsiselt panspermia kasuks.
•• Erast Parmasto (mükoloog, akadeemik): Hobina on maavälist intelligentset elu mõtet otsida. Ka sponsorite tegevus oleks hinnatav. Soovitatavalt küll teistpidi: tasuks otsida usaldatavaid fakte ja vaatlusi, mis nende olemasolu hüpoteesi kas või mõne-võrra kinnitaks või viitaks sellele, milliseid kinnitusi üldse oleks võimalik leida. Ohtlikkuse probleemi pole mõtet esitada. Ilus inglise vanasõna ütleb: enne üle silla minemist tuleb jõeni jõuda.
Senine olemasolev andmestik on selle tegevuse küll jätnud esoteerika valdkonda.
•• Jaak Kikas (füüsik, TÜ professor): Kindlasti on väga palju veelgi mõttetumaid tegevusi, millega ometigi edukalt tegeldakse. Maine maadeavastamise praktika on näidanud, et enamasti olid ohus need, kes üles leiti. Pigem võiks pseudoteaduslikuks pidada kujutelma meie ainulisusest kogu universumis. On palju argumente, miks ufoilminguid ei saa käsitleda intelligentsete olendite mõtestatud tegevusena teise planeedi uurimisel. Kuid midagi on ju Eestis tehtudki – meenuvad kadunud akadeemik Karl Rebase mõtisklused nendel teemadel. Ja kui meie keemikud-bioloogid suudaksid Drake’i võrrandis mõne teguri täpsust oluliselt tõsta, oleks see väga kõva sõna ETI-de otsingutes. Või nende lõpetamiseks.
•• Mart Viikmaa (geneetik): Mõtet otsida on. Me ei tea praegu veel, kas elu teke Maal oli juhuslik ja unikaalne sündmus või oli see keemilise evolutsiooni paratamatu tagajärg sobivates tingimustes. Mis olid sobivad tingimused? Kui avastatakse kusagil kaugel planeedil intellektuaalse tegevuse märgid, siis tähendab see, et seal on pikka aega varem tekkinud elu. Oht on väike. Vastastikune kontakteerumine isegi elektromagnetiliste lainete vahendusel on üsna eba-tõenäoline, rääkimata füüsilisest kontaktist. Aga inimene tahab teada ja uurib kas elementaarosakest või galaktika eemaldumiskiirust universumi kauges sopis, või siis märke maavälise intellekti olemasolust. Minu arvates ei suuda Eesti kunagi omandada niisugusteks uuringuteks vajalikku tehnoloogilist potentsiaali.
•• Toomas Paul (teoloog, literaat): SETI on üks kuldsete kuuekümnendate optimismi ilminguid. Mil antibiootikumid tegid lõpu nakkushaigustele, pestitsiidid hävitasid kahjurid, nailonsärgid ei vajanud triikimist jne. Tegeldi looduse üm-berkujundamisega ja kosmose vallutamisega. Akadeemik Gustav Naan oli tulihingeline „kosmotaridega” kontakti otsimise innustaja. Inimese uudishimu ei ole põhjust ega võimalust piirata. Kuid raadioteleskoopidega intelligentsete olendite otsimist universumi avarustest ei saa mu meelest pidada arukaks investeeringuks, kuna eeldus on äärmiselt antropomorfne – ka miljonite valgusaastate kaugusel olevad kosmotarid peavad olema täpselt samal arenguastmel kui Homo sapiens sapiens planeedil Maa XX–XXI sajandil.
•• Martin Vällik (skeptik): Kuigi SETI programm pole leidnud tõsikindlat märki raadiolainete teel suhtlevatest Teistest, pole teaduslikud pingutused tühja jooksnud. Maalgi otsitakse eluvorme, mis pole seotud selle evolutsioonipuuga, kus me – bakterist delfiinini – kõik omavahel sugulased oleme. Lisaks meie sisekaemused, kust on avastatud jumalaid, ingleid, vaimolendeid, tulnukaid, energiasambaid, võ-luvitsu ja teiste dimensioonide energiavibratsioone. Kui põhjapoolusel avastatakse sissekäik Sannikovi maale, siis ilmselt võib kosmoseprogrammid kokku pakkida ja keskenduda maa-aluste uurimisele.
•• Kalevi Kull (semiootik, TÜ professor): Maaväliste tsivilisatsioonide otsinguile on kaasa haaratud ka semiootikuid. Douglas Vakoch, kes juhatab tähtedevaheliste teadete koostamise rühma SETI instituudis, on pöördunud ka Tartu semiootikute poole, et arutada küsimust, kuidas üleüldse koostada teadet neile, kelle märgisüsteemidest me midagi ei tea. See on kahtlemata põnev teoreetiline probleem. Teisalt, kommunikatsiooniga tuleb olla ka ettevaatlik. Meil Maa pealgi on ülemäärane kommunikatsioon viinud paljude globaliseerumishädadeni. Võõrale kultuurile on kerge viga teha. Nii et esmalt vaja ikka mõelda sellele, et meie tegevus head teeb.
•• Douglas Vakoch (SETI instituudi tähtedevaheliste sõnumite koostamise juht): Me saame olla kindlad, et maavälised ei kõnele inglise või eesti või hiina keelt. Mida siis peaksime universaalse keelena kasutama? Tähtedevahelised sõnumid jätkavad edaspidigi matemaatika ja teaduse põhimõistete tutvustamist, ent nüüd oleme hakanud mõtlema, kuidas kasutada arvutiprogrammide võimet esitada keerukamat informatsiooni nii universumi kui ka inimese kohta. Kui maavälised on või-melised saatma teateid suurtele kaugustele, tundub usutav, et nad peavad teadma arvutiprogrammeerimisest.
On äärmiselt raske luua sõnumeid, mis oleksid mõistetavad sõltumatult arenenud olenditele. Peame saatma sõnumeid eri formaatides, lootes, et vähemalt üks neist on mõistetav. Vastus sõnumile tuleb sadade või isegi tuhandete aastate pärast. Kas me mäletame, mis me neile saatsime? Võib-olla on kõige olulisem, mida teistele tsivilisatsioonidele öelda: „Kui te vastate, siis palun lisage ka meie saadetud sõnum.”
