Allar Raja: pean endale sisendama, et valu treeningul on millekski hea
•• Allar, lõpetasid juunis sisekaitseakadeemia ja kuulud vanemkonstaablina Põhja politseiprefektuuri hingekirja. Kuidas sul õnnestub nii vastutusrikast ametit tippspordiga siduda?
Olen Põhja politseiprefektuurile väga tänulik, et mind nii-öelda erikohtlemisega tööle võeti. Praegu viibin kuni augusti lõpus peetava MM-ini palgata puhkusel, et saaksin hooaja tähtsaimaks jõuprooviks maksimaalselt valmistuda.
Sügisel lepime kokku, millal saan hakata tööl käima – sportimine ei tohi ju kannatada! Arvan, et jään nii veerandkohaga politseinikuks. Käin järjest mingid päevad tööl ära ja siis saan ülejäänud kuu vabaks. Koolipraktika ajal tehtud kohustuslikke öiseid vahetusi, mis ajasid režiimi sassi, edaspidi mul enam ei tule. Ei usu, et töölkäimine hakkab sportimist segama.
•• Kuidas iseloomustad 22-aastast paadikaaslast Kaspar Taimsood?
Kaspar on hästi vaba suhtleja, kes kannatab ka kriitikat – ei võta seda südamesse, mida ei pea võtma. On hästi positiivne kuju, naeratab kogu aeg, nakatades oma positiivsusega ka teisi. Hindab tiimitööd. Nii on väga mõnus koos temaga raskeid trenne teha. Lisaks on ta suur organiseerija – korraldab kõik, mida võistlustel vaja läheb.
•• Miks valisid kevadel paadikaaslaseks just Kaspari?
Nägin temas suurt perspektiivi. Rolli mängis ka Kaspari suur töötahe – ta on nõus pikalt laagrites loksuma. Talvel oli juba näha, kuidas ta treenib ja areneb ning kõik hakkas minema seda rada pidi, et istume kevadel ühte paati. Nii et väga ei pidanud pead murdmagi. Eks iga mees teadis, et kui tahad pääseda heasse paatkonda, tuleb talvel kõvasti trenni teha. Kaspar tahtis teistest rohkem!
•• Sõudsid 2007. aasta hooaja alguses kahepaadis koos narvalase Igor Kuzminiga ja üldse mitte halvasti, sest duelli Jüri Jaansoni -Tõnu Endreksoniga kaotasite vaid 1:2. Kuidas toonast kahepaadikogemust tagantjärele meenutad?
Arvan, et kõik läks õigesti, kui istusime hooaja keskel Kuzminiga hoopis neljasesse. Kuzminiga oli mul kahepaadis raske, sest talle ei meeldinud pikad laagrid ja nii tuli tihti ka üksinda harjutada. Koostöö kippus kannatama. Ei tea, mis tugev magnet tal seal Narvas oli... (naerab.) Püüan mõista asju nii, et ju on siis venelastel pere ja kodutunne tähtsamad kui eestlastel.
•• Meeskonnas Kaspariga oled sina vanema ja kogenumana ideeline liider ning praegu veel ka füüsiliselt tugevam. Kuidas Kaspar seda talub ja milline on tema potentsiaal?
Minu arvates täiendame üksteist väga hästi! Meid mõlemaid motiveerib sisekonkurents – näiteks ergomeetritreeningutel jälgime üksteise tempot ja proovime kaaslast edestada. Omavaheline vägikaikavedu ulatub aastasse 2007, kui käisime neljapaadimeestena Otepääl treeninglaagris. Sõitsime seal ratastega ja alati kippusid need rattasõidud mingil määral võistlemiseks. Kaspar on hästi auahne tüüp, temaga koos harjutamine on ka mulle hästi mõjunud.
•• Eestis on kombeks, et iga hooaja alguses hakatakse katsevõistluste tulemuste põhjal uuesti paatkondi komplekteerima. Kui kaua tahaksid koos Kaspariga kahepaadis istuda?
Näeksin heameelega koostöö jätkumist kuni 2012. aasta Londoni olümpiani. Usun, et meil on küllalt eeldusi, võitlemaks seal kahepaadis olümpiamedali pärast. Juunikuisel MK-etapil Münchenis, kus saime viienda koha, lubas Kaspar teisena lõpetanud uusmeremaalastele, et võidame neid järgmisel aastal nende kodumaal peetaval MM-il. Mulle meeldis tema julgus! Kunagi ei tohi karta panna endale suuri eesmärke! Mina olen pannud eesmärgiks võidelda juba Poznani MM-il Kaspariga medali pärast.
•• Mida mõtleksid aga siis, kui vahehooaja võtnud Tõnu Endrekson annaks sügisel või tuleval kevadel teada, et teda motiveerib jätkama tugeva neljapaadi komplekteerimine? Ja kui Jüri Jaansongi tahaks jätkata tuleval hooajal neljapaadis?
Kui Tõnu tahab sama tugevana naasta kui enne võistluspausi, siis miks mitte tekitada Eestis taas kõva neljapaat. Tõnu mõjub suures paatkonnas teistele rahustavalt, hästi kogu meeskonna sisekliimale, lisaks ei saa alahinnata tema suurt jõudu.
Jüriga olen korra koos sõitnud, 2006. aasta katsevõistlustel kahepaadis. Ainuüksi paar ühist väikest treeningut ja üks võistlus õpetasid mulle palju. Näiteks sõudetehniliselt, ent õppisin ka teatud vabadust. Aga eks see tulevikujutt ole praegu üsna komplitseeritud teema.
•• Lisaks kõvale mahvile treeningutel kasvatab juhendaja Matti Killing teis Kaspariga rammu tiheda võistlusgraafikuga – alates juunist on olete saanud vaid ühe võistlusvaba nädalavahetuse. Ega treener teid augusti lõpus peetavaks MM-iks ometi ära tapa?
Väsimus on praegu päris suur, aga oleme veel noored ja peamegi võistlustel karastuma. Nii tugevamaks saadaksegi. Aga peab ka organismi kuulama.
•• Kuidas Killingut iseloomustad?
Armu ei taha ta meile tõesti anda. Kui on trenn, siis on trenn! Samas on Mattiga alati võimalik kokkuleppele jõuda, kui midagi ei sobi. Ta moodustab hea tandemi noortekoondise treeneri Reet Palmiga, kelle käe all kunagi harjutasin – mõlemad annavad head nõu.
Matti korraldab kõik nii, et sportlased ei saaks pärast vabandada, et mingi oluline asi jäi millegi tõttu tegemata. Talle meeldib organiseeritus, kuni MM-ini on kõik asjad paigas. Lisaks treeneriametile on ta ideaalne mänedžer. Näiteks pole mul Pärnus oma elamist, aga Matti pakub oma külalistemajas Laine kogu suve väga väikese raha eest majutust. Mitte ainult mulle, vaid ka teistele sõudjatele. Nii on ta sõudeliidule ka üks olulisi sponsoreid.
•• Millal ja miks valisid nii raske spordiala nagu sõudmine?
Alustasin 13-aastaselt vanema venna eeskujul, Reet Palm kutsus. Algul käisin harjutamas sõudeklubis Pärnu, aga peagi kolisin Kalevisse üle, sest see asub palju lähemal bussipeatusele, kus mu kodukoha Sindi buss peatus. Kuigi Reet oli mu kutsuja, jäin alguses harjutama Kaido Siimu käe all. Noorukina ei võtnud ma sporti sugugi ülitõsiselt – nautisin ka gümnasisti elu, läbisin sõjaväeteenistuse ja käisin kolm kuud USA-s Chicagos elaval emal külas. Alles 2003. aasta sügisel USA-st naastes, kui olin pikalt sõudmisest täiesti eemal olnud ja Ameerikas head elu elanud, jõudsin endas lõplikult selgusele, et tahaksin spordis kuhugi jõuda. 2004. aasta veebruaris üllatasin juba kõiki, kui võitsin ergomeetritel Eesti meistriitli. See lisas motivatsiooni.
•• Aga miks ikka sõudmine?
Ma ise ka vahel mõtlen, mis sunnib mind nii endaga võitlema, kui piimhape tahab jalgadest välja purskuda! Mis küll sunnib kuus minutit järjest, ilma puhkuseta paadis iseendaga võitlema! Ju see mingi masohhism ikka on, sest rasketeks võistlusteks on alati ka raske keskenduda.
Kadestan vahel pallimängijaid, kes on ilusa ilmaga õues ja viletsa ilmaga saalis. Mina pean aga kogu aeg endale sisendama, et ju see valu, mida treeningutel tunnen, on millekski hea ning et vajan seda veel ja veel. Muidu ei teeks nii raskel alal nagu sõudmine midagi ära!
Sõudelootus
Allar Raja
Sündinud 22. juunil 1983
Pärit Pärnumaalt Sindist, kus elab praeguseni.
Treener: alates 2000. aastast Matti Killing
Endised treenerid: Reet Palm, Kaido Siim
Saavutused: MM-i pronks paarisaerulisel neljapaadil 2006, Euroopa meister neljapaadil 2008, MM-i kaheksas koht neljapaadil 2007, olümpia 9. koht neljapaadil 2008.
Sellest hooajast sõuab koos Kaspar Taimsooga paarisaerulisel kahepaadil.
