Analüüs: Kui rikkad nutavad, siis vaesed laulavad

Me ei arutle selle üle, et siia maailma tulnud inimene võiks olla õnnelik. Miks suudab Mikko Fritze Eestis säilitada vitaalsuse, aga meie oleme muudkui mornid ega naerata üldse? Hakkame Nipernaadideks ja näitame, kuidas Eestis ela­takse õnnelikult.

Enne kui lugeda seda analüüsi, tasub võtta viis minutit ja täita kõrvalolev õnneratas. Tähtis on olla enda vastu aus. Ja soovitus: kui tulemus käes, siis tegele edaspidi sellega, mis saab kõige vähem punkte kümnepallises skaalas. Sest just see valdkond varjutab sinu õnne kõige rohkem. Kui see ülesanne täidetud, jätka lugemist.

Mida vajab inimene, et olla õnnelik? Kas me siin põhjamaal saamegi üldse olla õnnelikud? Tundub, et oleme liiga kinni oma materiaalsuses, oma eesmärgi rahalises mõõtmes. Ja me ei suuda või ei taha sellest vabaneda. Kui mõõta oma elu rahas, siis on see liiga lihtne, labane, madal ja andestamatu. Kui mõõta elu vaid kurikuulsa hüüdlausega „Võidab see, kel surres on rohkem asju!”, siis jah, me võime ükskord ka selles võidujooksus võita. Aga keda?

Miks rikkad nutavad ja vaesed laulavad? Need ja tuhanded muudki küsimused kerkivad esile, kui oma varjule tagasi vaatame. Me ei ole miskipärast Toomas Nipernaadid, kes silmadega armastavad naisi, et maalida neile pilti unistustest, ihaldatud maailmast. Nipernaadi oli lunastus. Ta oli soovide peegeldaja, ta polnud valetaja. Ta pakkus just seda, mida meil endil väheseks jääb: võimalust korrakski olla vaba ja olla see, kes tegelikult olla tahetakse. Üks kummalisemaid ja mitte-eestlaslikumaid (aga kas tõesti?) tegelaskujusid meie kirjanduses. Kui me vaid oleks Nipernaadid…

Me kihutame orjusse

Samal ajal on kurb, kui loed uudist, et enesetappude arv on taas kasvama hakanud. Aprilli kahel viimasel nädalavahetusel registreeris Tallinna kohtuarstlik ekspertiis kaheksa enesetappu ja kokku on selle aasta esimeses kvartalis kinnitatud 57 enesetapujuhtumit. Siseministeeriumi statistika andmeil sai mullu ebaloomulikul teel surma 599 inimest, neist 280 lõpetas elu enesetapuga, 2008. aastal oli enesetappude arv 242. Suhtarvult, võrreldes teiste ebaloomulike surmadega, pole enesetappude osakaal veel kunagi nii suur olnud, sest autoõnnetuste ja muude ebaloomulike surmade arv pigem väheneb.

Statistikaameti andmeil oli kõige vähem enesetappe 100 000 inimese kohta 2008. aastal – 18,05. Halvim oli 1994. aasta, mil neid oli 42,05. Euroopa Liidu keskmine oli aga aastatel 2000– 2007 vaid 9–12 enesetapujuhtumit 100 000 elaniku kohta.

Tõepoolest: kas meie rahamured viivad lahkumise teele? On selle taga laenukoormuse raske taak? Või tõdemus, et ei olda „nagu teised”? Astumine teispoolsusesse ei ole õige, ainult sealt tulek on loomulik.

Aga eks ole teada, et vabadus olla vaba tuleb siis, kui kõht on täis ja kohustused puuduvad. Just need kaks asjaolu on kihutanud meid edasi orjuse poole – võttes laene ja korjates vara, mida meil tegelikult vaja ei ole. Ainult paar vabandust, eriti eestlaste puhul, on: me ostame end ja oma lapsi orjusest vabaks. Kuid niikaua, kuni me seeläbi ennast orjusse müüme, õigemini aheldame, oleme õnnetud.

Me elame maagiliste arvude maailmas: SKT, inflatsiooni, tarbijahinnaindeksi näitajad, ja mis kõik veel. Me laseme end mõjutada nende arvude maagiast ja juhindume neist. Aga milleks? Kas see teeb meid õnnelikuks? Nagu allpool näha, ei tee. Kuulus natside koonduslaagrite „Arbeit macht frei” sisaldab kurjakuulutavat orjusealget, et panna püüdlema millegi poole, mis tegelikult võimaldab vaid illusiooni.

 Naerata ometi!

Elame väärtuspõhises maailmas, kus hinnatakse edukust, mida imelikul kombel mõõdetakse SKT-ga – sisemajanduse kogutoodanguga. Justkui selles peituks õnn. Me ei arutle selle üle, kas inimene, kes siia maailma on tulnud, võiks olla ka õnnelik. Ja kuidas seda mõõta?

Unustame korraks SKT. Olemas on selline näitaja, nagu õnneliku planeedi indeks (ÕPI), kus Eesti on pingereas üsna viletsal kohal. See indeks peegeldab neid õnnelikke aastaid, mis on ühiskonnal, rahvusel või mõnel osal rahvast ja need on suhestatud planeedi ressurssidega. Ül­disemalt saab seda iseloomustada ka nii, et selle indeksi kaudu saame aimu, kuidas rahvus või rahvagrupp kasutab Maa ressursse oma heaolu tarbeks. Indeksis võetakse arvesse kolm näitajat: ökoloogiline jalajälg, eluga rahulolu ja eluea oodatav pikkus. Kontseptuaalselt on ÕPI tulevikku vaatav ja mõõdab meie õnnelikkust loodusressursside kasutamise kaudu. Selles pingereas ei ole Eesti kõrgel kohal. Kolm esimest – Costa Rica, Dominikaani Vabariik ja Jamaica – on majanduskasvu tabelites meist kaugel maas. Esimese Euroopa Liidu liikmena tuleb Malta alles 44. kohal, Rootsi on järgmisena 53. ja Soome 59. Eesti on selles edetabelis 143 riigi hulgas 131. Peaaegu Euroopa viimane, võrreldav Zimbabwe, Tansaania ja Botswanaga Aafrika lõuna- ja idaosast. See justkui tsementeerib meie rahva enesepiitsutajalikku iseloomu ja kinnisust.

Kui pühapäeva hommikul seda lugu kirjutasin, tuli ETV-st just „Tähelaev”, kus külaliseks oli Mikko Fritze – soomlane ja maailmamees. Ja ennäe – imelik, kuid tema on suutnud Eestis säilitada oma vitaalsuse ja maailmakodaniku oleku. Ja Mikko ütles: „Jah, te olete liiga tõsised, naeratage rohkem, ka tööl. Olge avatumad, ärge võtke kõike nii tõsiselt.”

Kui näed enda ees oma varju, oled teel vales suunas. Pööra ära...

On olemas ka selline indeks nagu riigisisene koguõnn (SKÕ, ingl gross national happiness ehk GNH). Riigisisese õnneindeksi kontseptsioon töötati välja selleks, et pöörata rohkem tähelepanu elu kvaliteedile; sotsiaalsele-, holistilisele-* ja psühholoogilisele arengule, mis iseloomustaks inimese elukvaliteeti palju täiuslikumalt kui tuntud sisemajanduse kogutoodang.

SKT puudused on ka teadlastele ammu teada. SKT mõõdab kaubanduse mahtu, liites sinna ka mõningaid muid kulutusi, nagu näiteks riigikaitse, julgeolek, politsei, reostusetõrje jne. Heaolu mõõtmiseks tuleks need kulud maha arvata ja lisada juurde sellised turuvälised mõõdikud nagu vabatahtlik töö, kodutööd, looduse osutatud mittemaksulised teenused või „tooted” (värskem õhk jne), et kirjeldada paremini heaolu indikaatorit.

Vaata päevale tagasi

Majanduse areng planeedil hakkab ületama ja sööma looduse ökosüsteemi võimalusi absorbeerida inimtegevuse tagajärgi. Paljud vaatlevad seda ka kui planeedi võimet toetada tsivilisatsiooni. Seetõttu on eksperdid hakanud juba nõudma, et inimrassi edusamme ei tuleks mõõta mitte ainult kaubandustegevuse kasvuga või majandusliku heaolu tõusuga. Lisada tuleks ka üldisem heaolu indeks, mida inimesed ise subjektiivselt hindavad.

Riigi­sisene koguõnn annab võimaluse liikuda suunas, kus väheneks äritehingutest tulenev hinnang meie heaolule ja saaks paremini hinnata otseseid sotsiaalseid ning psühholoogilisi heaolu muutusi ühiskonnas.

Termini „riigisisene koguõnn” võttis 1972. aastal kasutusele Bhutani kuningas Jigme Singye Wanguchuk, kes alustas selle pisikese Himaalaja mäestikus asuva riigi moderniseerimist. Kuningas Wanguchuk kasutas seda väljendit andmaks märku soovist ajakohastada riigi majandust, mis teeniks samal ajal ka budistlikule elufilosoofiale tuginevat Bhutani ainulaadset kultuuri.

Kui tavapärased arengukontseptsioonid baseeruvad eelkõige majanduskasvul kui lõppeesmärgil, siis SKÕ põhineb eeldusel, et mõned majanduse arengu vormid on „ebamajanduslikud” ja seetõttu on edenenud nn ökoloogilise majanduse valdkond. Kuna selline süsteem teenib eelkõige positiivse heaolu kasvu, on see samal ajal ka kallim, et katta meie praegust looduseteenuste kaotust. Selliste süsteemide keerulisus seisneb muidugi selles, et kasum toodetakse eelkõige erasektoris, kuid kulutused tehakse ja areng toimub üldiselt avalikus sektoris. Bhutani arengu põhimõte baseerub budistlikule ideaalile, kus arvatakse, et inimühiskond areneb juhul, kui majanduslik ja vaimne areng liiguvad kõrvuti ja täiendavad teineteist.

SKÕ baseerub neljal sambal: säästev areng, kultuuriväärtuste hoidmine ja kultuuri edendamine, looduskeskkonna kaitse ning hea valitsemistava järgimine. Ja neile sammastele taandatud SKÕ on rahvuste ja kultuuride ülene ega nõua budistliku väärtussüsteemi ülevõtmist, et hinnata oma riigi ja inimeste heaolu.

SKÕ puhta arengu indikaatorina annab võimaluse mõõta heaolu ja õnne. Ja need kaks mõõdikut on tugevamad seetõttu, et subjektiivne heaolu on inimese seisukohast olulisem ja objektiivsem kui tarbimine. Seda ei mõõdeta otse, vaid mõõdetakse faktoreid, mis selleni viivad. Näiteks saab nobelistist Princetoni ülikooli psühholoogi Daniel Kahnemani arvates õnnetunnet mõõta, kui kasutada päeva taastamise meetodit, mis põhineb möödunud tööpäeva mälestuste ülestähendamises ja päevikusse kogumises.

Ääre peal on imelik

Keskel olemine on olemise üks vorm, äärepealne tundub imelik... Aga hea.

Teise põlvkonna SKÕ – sotsiaal-majandusliku meetermõõdustiku – pakkus 2006. aastal välja maineka Las Vegases baseeruva rahvusvahelise juhtimisinstituudi ekspert Med Jones. See mõõdustik jälgib seitsme valdkonna arengut, mõõdetakse ka rahva vaimset ja emotsionaalset tervist. SKÕ väärtus määratakse keskmisena elaniku kohta järgmistest mõõdikutest:

•• majanduslik heaolu – otsesed majandusnäitajad, nagu rahva võlakoormus, keskmine sissetulek, sissetulekute jaotus;

•• keskkonnaalane heaolu – määratakse kindlaks uuringute ja statistika alusel, mõõtes selliseid näitajaid nagu saastatus, müratase ja liikluskoormus;

•• tervislik heaolu – statistiline näitaja, mis baseerub rahva tervislikul seisundil ja jälgib näiteks raskete haiguste statistikat;

•• vaimne heaolu – mõõdetakse samuti uuringute kaudu, kusjuures vaadeldakse selliseid näitajaid nagu antidepressantide kasutamine või psühhiaatriliste klientide arvu kasv/vähe­nemine;

•• tööheaolu – samuti statistiline ja uuringupõhine näitaja, kus hinnatakse tööpakkumisi, töökoha vahetuse võimalusi, kaebusi töökohal ja töövaidlusi;

•• sotsiaalne heaolu – uuringutel ja statistikal baseeruv näitaja, kus hinnatakse diskrimineerimist, turvalisust, lahutuste arvu, perede kohtuasju, avalikke kohtuasju ja kuritegevuse taset;

•• poliitiline heaolu – hinnatakse statistika kaudu kohaliku demokraatia taset, inimõigusi ja vabadusi, riikidevahelisi konflikte.

Kui saavutad eesmärgi, tee veel üks samm ja sa oled uues maailmas.

Moodne majandusteadus ei proovi enam õnne ja rahuldust kirjeldada ainult tarbimist ja kasumit mõõtes. Uuema põhimõtte järgi on töö ja puhkuse tasakaalu leidmine pigem inimese enda teha. Klassikalise majandusteooria põhimõte, et õnnetunne kaasneb tarbimisega, on laialdaselt vaidlustatud. Kuid sellele on ka vastuvaidlejaid.

Kas apelsin teeb õnnelikuks?

SKÕ kriitikud väidavad, et kuna indeks sõltub väga paljudest subjektiivsetest hinnangutest, võivad valitsused seda kokku panna ja iseloomustada neile sobilikul viisil. Klassikaline teooria väidab, et indiviidi eelistus avaldub läbi valiku. Ehk teisisõnu, kui olete otsustanud osta õuna ja mitte apelsini, siis rahuldus õuna saamisest on suurem kui apelsini puhul. Näiteks ökonomist Vilfredo Pareto väidab, et rahulolu subjektiivsuse tõttu ei saa me miljonärilt dollarit võttes ning näljasele inimesele toidu ostmiseks andes kindlalt teada, et rahulolu on süsteemis suurenenud. Kõik, mida me teame, on, et miljonär võib saada dollari omamisest sama suure rahulduse kui näljane, kes kulutab selle toidu ostmiseks. See vastuolu on viinud Pareto oma teooria nurgakivi ehk Pareto optimaalsuseni – keegi ei saa olla oma hinnangul paremal järjel, viimata kedagi tema enda hinnangul halvemale järjele. Praktikas on „paremal järjel” ja „halvemal järjel” defineeritud tarbimise kaudu: alati on parem rohkem tarbida. 

  Õnne manifest

Oma uuringus „Areng, vabadus ja kasvav heaolu. Globaalne vaatenurk (1981–2007)” küsivad Ronald Inglehart, Roberto Foa, Christopher Peterson ja Christian Welzel, kas heaolu (õnnetunne) võib kasvada. Eelduseks on, et indiviididel on see suhteliselt konstantne. Samuti viitavad nad, et selline subjektiivne tunne on ajas muutuv.

Rahvaste eri kihtide võrdlus on näidanud, et õnnetunde ja majanduse arengu vahel on ranged seosed. Inglehart analüüsis juba varem, 2000. aastal ilmunud teadusartiklis 24 riigi majandust ja leidis, et õnnetunne ja majanduse areng on tugevas seoses. Ja teadlane andis hinnangu, et majandusareng on eelduseks õnnetunde kasvule.

Alati see väide kinnitust ei leia. Näiteks Michael Hagerty ja Ruut Veenhoven vaidlevad 2003. aastal ühes teadusajakirjas avaldatud artiklis Inglehartile vastu, kuna nende uuringu järgi majanduskasv õnnetunde kasvu alati ei mõjuta. Väite tõestuseks tõid teadlased asjaolu, et sissetulek mõjutas õnnetunnet 21 vaadeldud riigist 14-s (andmete põhjal, mis olid neile kättesaadavad aastatest 1972– 1994).

Eesti Ekspressi ajakirjanik Tiina Jõgeda on kirjutanud: oleks juba aeg lõpetada see masohhistlik hala, kui vaesed ja väetid me oleme. Eestlastel on vanasõna: „Igaüks on oma õnne sepp.” Briti tipp-psühholoogid jõudsid samale arusaamale neli aastat tagasi. Rühm teadlasi eesotsas psühholoog Richard Stevensiga otsustas ühe inglise linna – nimega Slough – õnnelikuks muuta. See Heathrow lennujaama lähedal asuv 120 000 elanikuga linn on oma nime (ee mudapõld, mülgas) väärt, sest seal on palju immigrante, keskmisest rohkem narkomaane ja Inglismaa üks kõrgemaid kriminogeensuse-indekseid – ühesõnaga igati Eestiga võrreldavad olud. Richard Stevens püstitas auahne eesmärgi muuta see mudaauk õnnelikuks: „Make Slough Happy!” Eksperiment kestis kolm kuud ja BBC väntas sellest neljaosalise seriaali. Psühhoterapeutidest ja nõustajatest koosnev töörühm õpetas viiekümnele katseisikule õnnenippe, sest õnnetunne on omandatav oskus, mitte jumalik and. Kolm kuud pärast intensiivset tööd näitasid mõõtmised, et inimeste õnnetunne oli kasvanud kolmandiku võrra, õnneindeks oli tõusnud Taani ja Šveitsi tasemeni. Majanduslangusel, poliitikute sahkerdamisel ja muul sellisel on eluga rahulolutundega vähe pistmist, ka rikkus ja kuulsus ei tee kedagi õnnelikuks. Stevens töötas välja õnne manifesti, mis praeguseks on maailmaslaialt levinud (ning mille siin kõrval ka avaldame).

Ja lõpetuseks. Sellega lõpeb vähemalt senisel kujul ka Eesti Päevalehe analüüside sari, mis on kogunud palju kuulsust. Suvel hakkame kõik siin Päevalehes Nipernaadideks ja räägime esmas­päeviti sellest, kuidas Eestis elatakse õnnelikult. Ja eks me sügisel vaata edasi, mida selles tumenevas ilmas valgustavat pakkuda. 1

* Holism tuleneb kreekakeelsest sõnast holos, mis tähendab tervikut, kõike, kogumit. Holism aga lähtub teesist, et kogu süsteemi ei saa kirjeldada tema üksikosade (füüsikaliste, bioloogiliste, keemiliste, sotsiaalsete, majanduslike, vaimsete, keeleliste jms) kirjelduse liitmisega. Holismi üldpõhimõtte on lühidalt oma teoses „Metafüüsika” kokku võt­nud Aristoteles: „Tervik on rohkem kui osade summa."

Õnne manifest

1. •• Naera südamest vähemalt kord päevas.

2. •• Tee iga päev mõni heategu.

3. •• Natuke liigutamist: kolm korda nädalas 30 minutit sporti.

4. •• Igal õhtul mõtle viiele asjale, mille eest oled tänulik.

5. •• Hoolitse mõne taime või looma eest.

6. •• Leia iga päev aega sõpradega vestlemiseks.

7. •• Vähenda televiisorivaatamist poole võrra.

8. •• Kingi endale midagi.

9. •• Helista emale või kellelegi, keda pole ammu näinud.

10. •• Naerata või ütle võõrale tere vähemalt kord päevas.