Tiit Sokk: loobun siis, kui korvpall enam mõnu ei paku

Korvpalli rahvusmeeskonna peatreener ja Souli olümpiavõitja Tiit Sokk on tegelnud korvpalliga lapsepõlvest peale. „Raban, kuni see asi veel mõnu pakub,” lausub ta.

•• Tiit, sinu isa August kuulus korvpallis Eesti paremikku ja juhendas hiljem koondist. Sina kuulusid arvatavalt Euroopa pa­remikku ning lähed koondisega teisele ringile. Peale selle pead korvpallikooli ja oled Ka­lev/Cra­mo abitreener. Su po­jad Tanel ja Sten-Timmu mängivad meistrisarja meeskondades. Kas sulle korvpalli liiga palju ei saa?

Kui nii võtta, peaks saama küll. Olen tõesti mängu juures olnud maast madalast. Ja praegugi on kodus kossust omajagu juttu, kuigi püüame seda võimalust mööda vältida. Olen endale lubanud, et kui see asi endale enam mõnu ei paku, siis loobun.

•• Kümmekond aastat tagasi olid nagu väsinud sõjamees, kes jalga järele liipas. Nüüd on puusaliiges vahetatud ja võid jälle palli taga ajada. Kas sinust lauavõitluses ka asja on?

Võtsin operatsiooniga hoogu, sest teadsin, et tehisliigesed lähevad aasta-aastalt paremaks. Tõesti, lonkama enam ei pea, saan veteranide mängus kaasa lüüa. Ka lauavõitluses.

•• Su karjäär on olnud pikk ja kirev. Tahaksin tõsta fookusesse teema, mis on olnud su enda tugev külg. Jaak Salumets ja mitmed asjatundjad osutavad, et Eesti meistriliiga play-off’is nähti küll põnevat korvpalli, kuid mängijate oskused, esmajoones nende tahtmine, soov korvpallis midagi ära teha, on alla käinud. Vennad longivad kiretult väljakul ringi, pingutatakse ainult nii palju, et meeskonnas püsida...

Ei ole päris nõus.

•• Kas sa pole sellepärast nõus, et oled rahvusmeeskonna peatree­ner ning samal ajal klubimeeskonna juhendaja. Tsunftiau on mängus?

Ei-ei. Kes spordis võita ei taha, see tippsporti välja ei jõua. Ma ise tahtsin poisikesepõlves kulli män­gides ka tingimata alati võita. Kõnelemata hiljem pallimängust. Nägin meistriliiga otsustavates mängudes põnevust ja vihast võitlust nagu see olema peabki. Samas on selge, et koondise treenerina tahan näha mängijaid, kelle silmis on sära.

•• Aga Eesti klubikorvpalli tase? See on näinud paremaid päevi?

Pean osalt nõus olema. Eesti korvpallis käibki see lainetena. Kui ma ise kaheksakümnendate alguses meeste hulka hakkasin mahtuma, olin nende õnnetute kalevlaste seas, kes liidu kõrgliigast välja kuk­kusid. Järgmisel hooajal saadi ka esiliigas rohkesti tappa, kuid siis olin juba Moskvas. Kossukooli pois­te pealt näen: mõned aastakäigud on tugevamad, teised jälle nõrgemad.

•• Rahvusmeeskond mängib EM-sarja B-divisjonis ehk nõrgemate seas. Häbiasi?

Asi, mida ei maksaks liiga emotsionaalselt võtta. Tuleb end A-divisjoni mängida. Minu meelest on ilmne, et  väikeriik ei suuda järjepidevalt ette valmistada Euroopa tasemel tippe. Ent suurem osa huvilisi kindlasti nõustub, et Eesti korvpalli keskmine tase on päris kõva.

•• Leedu suudab pidevalt väga häid mängijaid leida...

Kunagi  võisime end Leeduga võrrelda, nüüd enam mitte. Mängu asend ja võimalused sealses ühiskonnas on liialt teised. Viimasel EM-il läks Leedu alt, medalita jäämine on seal ränk läbikukkumine. Kümnete kaupa Leedu pallureid mängib küll USA-s, küll Euroopa tippklubides. Meilt on väljas Kristjan Kangur ja Siim-Sander Vene. Leedu kolleegid on mõnikord naljatanud: mis sul viga Eesti koondist kokku panna, kui seitse-kaheksa tõsist meest ainult võtta ongi. Praegu on asi pisut rõõmsam, enamikule positsioonidele koondises on juba konkurents.

•• Sellest hoolimata sai Jaan Montgomery, nii nagu Eestis nägu näitas, kohe koondise kandidaadiks?

Montgomeryle ei anna tema USA päritolu mitte mingit eelist. Ta soovis Eestis üritada. Ta on üks paljudest koondisekandidaatidest ja mitte enamat.

•• Tulen tagasi omaduste juurde, mida soomlased nimetavad sisuks ja venelased tahtelis-moraalseteks omadusteks. Ammu räägitakse, et Eesti kossumehed olla üle makstud.

Riigikogus makstakse rohkem. Praegu on esile kerkida tõesti raskem, sest sillutatud teed ees pole. Mina pääsesin liidu noortekoondise vaatevälja juba 15-aastasena, sealt edasi oli süsteem kuni olümpiakoondiseni paika pannud. Ole ainult mees ja mängi! Konkurents oli muidugi igal pool, kuid see oli teistmoodi sellest, mida kogesin hiljem Kreeka klubides. Mulle tundus loomulik, et iga päev tuleb püstitada kõrgemaid sihte. Kunagi oli Eesti koondisse pääsemine auasi, nüüd see enamasti nii pole. Kordan: praegu pääseb ülespoole ainult ülima fanatismi toel. Seda kohtab Eesti spordis harva.

•• Kas ida- ja läänepoolsemates profiklubides oli hoiakutes mingi vahe?

Ma ei ütleks, et Moskva Dinamos poleks olnud konkurentsi. Või teistes Liidu tippklubides. Kreekas, nii Panathinaikoses kui ka Arises, oli see siiski vihasem. Vend ei tundnud venda. Balkanilt pärit meestega oli tavaline, et kuni õhtuni põrnitseti üksteist altkulmu. Asi võis ka vihaste repliikideni minna. Seal tuli iga päev end tõestada. Võidelda koha eest meeskonnas. Aga õhtuti olime nende meestega head se­mud. Kõigest hoolimata on meeskonnasisesed suhted Euroopa satsides tavaliselt talutavad.

•• USA-s ei olnud?

Oleme Aivariga (Kuusmaa – toim) aasta WBL-i suveliigat mänginud. Selle kogemuse põhjal võin öelda, et mustadel meestel oli kombeks isiklikud suhted platsile kaasa tuua. Ja need suhted olid sageli äärmiselt teravad. Mitmed USA pallurid on tunnistanud, et hindavad väga mängimist Euroopa klubides.

•• Kas oled korvpallis midagi kahetsenud?

Üldiselt mitte. Rahaliselt tegin ühe vale otsuse küll, kui lükkasin 1996. aastal tagasi Panathinaikose väga ahvatleva pakkumise ja tulin koju.

•• Olid juba küpses vanuses korvpallur, kui läksid 27-aastasena 1992. aastal Kreekasse. Kas varem poleks pääsenud?

1989 läksid esimesed mehed lääne klubidesse. Varem polnud see isegi mõeldav, ent siis muutus minek oluliseks sammuks iga tippmängija jaoks. Selles nähti võimalust kindlustada enda ja pere tulevikku. Paljud seda ka suutsid. Minul kulus mõni aasta hoovõtuks. Läksin 1992.

•• Ja said rikkaks?

Rikkaks mitte, ent pole vaja ka nuriseda. Mul on pere ja suvekodu, korvpallikooli rajamine tähendab mingi märgi mahapanekut.

•• Mitmed Eesti endised tipud on arendanud oma spordikooli. Sina olid üks esimestest. Kool tegut­seb, järelikult pole segaste aegade kiuste haamri alla läinud?

Elame. Ja üritame. Sel kevadel alustasime koostööd Mustamäe saksa gümnaasiumiga, endise 54. keskkooliga, mille lapsi treenis kunagi mu isa. Gert Kullamäe on sealt koolist kasvanud.

•• Pärast 1988. aasta Souli olümpiavõitu olid esimeste Eesti olümpiakangelaste seas, keda talutati Raekoja platsile rahva ette. Kui suure hingelise üleelamisena seda hindad?

Kui aus olla, oli see pooleldi šokk. 23-aastane poiss lükati suure inimhulga ette. See põhjustas pigem koh­metust, mitte ülevaid tundeid. Ja tülikaid kohustusi, sest jutumees pole ma kunagi olnud. Usun siiski, et mingi rahulolu pidi ikka üle tulvama. Sisimas ajasin ehk ninagi püsti.

•• Miks sa riigikogus ei istu?

Kunagi on erakonnad mind valjastada püüdnud. Viimastel aastatel enam mitte.

•• Kas tahaksid nimetada Eesti kõigi aegade all stars’i?

Kohe üldse ei tahaks. Kui hakkaksin võrdlema Tamma (Aleksei Tam­mis­te – toim) põlvkonda minu omaga või minu mängukaaslasi tänastega, oleks see äärmiselt spekulatiivne. Lepin tõdemusega, et Eestis on ikka päris heal tasemel mängitud.

Eluloolist

Tiit Sokk

korvpallitreener

Sündinud: 15. novembril 1964

Haridus: 1983 TSIK, õppis TPI-is majandust

Perekond: abielus, pojad Tanel ja Sten-Timmu mängivad Eesti meistriliigas.

Mänginud:

1981-1983 N Liidu noorte ja juu­nioride koondises, 1986-1990

N Lii­du koondises, 1981-1984, 1986-1992 ja 1996-1997 Kalevi ja Eesti koondises, 1984-1986 Moskva Di­namos, 1992-1996 Ateena Pa­nat­hinaikoses, 1996-1997 Saloniki Ari­ses, 1990 USA suveliigas (WBL).

Töö:

Rajas 1997 omanimelise korvpallikooli. Töötanud treenerina Ny­bi­tis ja Kalev/Cramos, oli 2004-2007 ja on praegugi Eesti koondise peatreener.

Saavutused:

1988 So˘uli OM-kuld, 1986 ja 1990 MM-i hõbe, 1989 EM-i pronks, 1981 noorte EM-i kuld N. Liidu koon­dises, 1991 Kalevi mees­kon­naga N Liidu meister, 1991 Eesti parim meessportlane.