Tundub, et inimarengu aruanne jääb liiga üldiseks. Vaja on selleks, et mitte enam nii suuri arve vaadata, vaid näha kvaliteeti. Paljudele tundub, et käime inimestega liiga raiskavalt ümber. Meid ei ole viis miljonit, vaid kõigest üks. Peame olemasoleva rahvaga hakkama saama.

•• Ma elan eeldatavasti oma rootslasest kaastudengist küm­me aastat vähem. Miks?

Kõige suurem põhjus on eesti meeste tervisekäitumine. Tööõnnetuste arvud on väga suured. Haiguseid, eriti veresoonkonnaga seotuid, esineb liiga tihti. Probleeme on alkoholi tarbimisega, suitsetamisega, tervislike eluviiside järgimisega.

•• Mida annaks ette võtta?

Iibe saab positiivseks tegelikult väga lihtsalt: kui väldime mõttetuid surmasid õnnetuste läbi, kui inimesed elavad kauem ja täisväärtuslikumalt. Need ei ole riikliku poliitika mõttes kallid asjad. Üks lihtne samm oleks alkoholireklaami reguleerimine, seda ei tohiks olla nii palju. Noortele suunatud alkoholireklaam on praegu liiga pealetükkiv – suvel, kui telerit vaadata, siis tundub, et ainult seda tulebki. Selle piiramine pole riigile kallis.

•• Tundub, et aina rohkem tuttavaid läheb välismaale tööle või õppima. Kuidas sellega toime tulla? Kas nad tulevad tagasi, kui kriis läbi saab?

Üks oluline lause on ka inimvara raportis sees: „Eesti on üliõpilasvahetuses doonorriik.” See on inimkapitali juures üks võtmeprobleem. Mõnes mõttes oleme siiani liiga suletud. Peaksime Eestisse meelitama rohkem välistudengeid, Nigeeriast Hollandini välja. Järeldoktorantuuri programm on hea näide õigest tegevusest. Võiksime mitu korda rohkem reklaamida ka kohalikke ingliskeelseid õppekavu. Oluline on ka heal tasemel spetsialistide siia meelitamine. Väikse riigi seisukohalt on tähtis, et välismaal käidaks, aga samamoodi on oluline, et ka siin käidaks õppimas.

•• Ma lähen ligi 40 aasta pärast pensionile. Kas siis ongi nii, et minu ülalpidamiseks läheb vaja ühe tööealise inimese panus?

Praegused arvutused näitavad nii. 1990. aastate põlvkond on nii väike, et võibki juhtuda, et tööealise ja eaka inimese suhe on üks ühele. Lahenduseks võib olla see, et oleme kas ise äärmiselt tootlikud või hakkame tegelema kõrgtehnoloogiliste valdkondadega.

Migratsiooni ja sisserände üle on meil ühiskonnas debatt pidamata. Peaksime endalt küsima, mis on need valdkonnad, kus meil on vaja väljastpoolt toodud spetsialiste. Eesti võiks olla ka selles osas palju avatum. Põrkame tihti selles küsimuses valulise vene-teema vastu.

•• Mul on vene rahvusest tuttavaid, kes arvavad, et neil pole võimalik Eestis head karjääri teha. Kas nad eksivad?

Paratamatult kipub nii olema. Kui vaadata kas või seda, kui palju on meil vene rahvusest tipp-poliitikuid või parlamendiliikmeid, siis statistika kipub näitama, et neid pole kuigi palju. Probleem on olemas, meil on täiesti eraldiseisev kogukond. Meil pole riigi identiteeti, oleme asja ajanud rahvuspõhiselt. Paljud vene rahvusest inimesed on juba siin sündinud. See on solvav, kui neid endiselt okupantide kontekstis nähakse. See on tolerantsi ja avatuse küsimus.

•• Kuidas tolerantsi ja avatust suurendada?

Peame keelepõhisest identiteedist näiteks kodakondsusvaldkonnas loobuma. Kohalik vene kultuur ei ole Vene vene kultuur. Seda peaks toetama ja selle arengut soodustama. Ülikoolid võiksid olla vene noortele avatumad. Riik peaks omalt poolt suunama, et kaks kultuuriruumi kokku saaks.

•• Kas need noored, kes praegu on tulnud ääremaadelt linnadesse õppima või töötama, tulevad oma kogukondade juurde veel tagasi?

Pigem jäävad ääremaad tühjaks. Töökohad ja õppimisvõimalused on ennekõike Harjumaa ja Tallinnaga seotud. See probleem puudutab kohutavalt suurt osa Eesti omavalitsustest.

Mis on Eesti inimvara raport?

•• Täna esitletakse 12 teadlaste tehtud raportit „Eesti inimvara: võtmeprobleemid ja lahendused 2010”. See raport on eelkõige poliitikasoovituste dokument, mis käsitleb terviklikult Eesti inimvara pikaajalisi probleeme ja nende lahendamise võimalusi.

•• Raporti ettepanekud esitatakse valitsusele, valitsusasutustele, kohalikele omavalitsustele ja avalikkusele aruteluks.