Maanteeameti kampaaniatest on õppinud teisedki. Mõne kuu eest lubas päästeamet, et kui nad saavad 30 miljonit krooni uppumissurmade ennetamiseks, suudavad nad uppumissurmasid 20% vähendada. Ajastus oli soodne, sest sellel suvel uppus Eestis rekordarv inimesi. Praxise analüütik Andres Võrk tegi päästeameti lubaduse peale kiire arvutuse ja resümeeris (ilmselt väikese irooniavarjundiga), et sellisel juhul oleks päästeameti projektil 1000% tootlust. Võimas!

Kuidas on aga asi tegelikult? Ma ei taha nüüd järgmiseks öelda, et helkurit ei pea kandma, et uppumissurmasid ei pea vähendama või et kampaaniatest pole kasu. Küll aga tahan öelda: me ei tea. Me ei tea, milline on helkuri- või mõne muu sotsiaalkampaania tootlus, kas see on ka päriselt hukkumist vähendanud. Lihtsalt ei tea.

Kui võtta võrdluse aluseks 1999. aasta, võib ju vabalt öelda, et liiklusõnnetusi on üldse vä­hem, ka valgel ajal. Tõsi, jalakäijatega juhtunud õnnetuste ja pimedal ajal hukkunute arv on vähenenud keskmisest kiiremini.* Kuid võib ju spekuleerida muudegi põhjuste üle. Näiteks on ehitatud palju valgustatud kergliiklusteid kohtadesse, kus inimesed sammusid varem pimedal maanteel. Jalakäijad ja juhid on üldse ettevaatlikumad. Juuakse vähem. Kiirust ületatakse vähem. Politsei teeb paremat tööd. Mis tahes, võimalikke mõjutajaid on palju.

Tõstame panuseid

Olgu, maanteeameti ja päästeameti kümned miljonid on suures plaanis tühiasi. Aga suurendame panuseid. EAS kulutab igal aastal miljardeid, aga me ei tea ikka peaaegu mitte midagi nende meetmete kasulikkuse kohta. Vanemapalka (kah miljardid kroonid) on põhjendatud, et see viis sündimuse Eestis tõusule. Eesti demograafiastatistika põguski silmitsemine aga näitab, et sündimus hakkas Eestis suurenema mitu aastat varem ja vanemapalk ei tekitanud graafikusse mingit tajutavat jõnksu. Või siis juba kümme aastat kehtiv ettevõtete tulumaksuvabastus (jaotamata kasumi mittemaksustamine). Väga kallis asi, mille reaalse mõju kohta aga teadmised samuti peaaegu puuduvad. Tegelikult valmibki alles tänavu Tartu ülikooli ja Praxise ühistööna esimene uuring, mis vaatab, milline on olnud mittemaksustamise mõju Eesti majandusarengule.

Veel kord. Ei taha öelda, et helkurikampaania, vanemapalk, kasumi mittemaksustamine või EAS-i tegevus on ebavajalik. Võib-olla on neist olnud kasu, aga võib-olla mitte. Täpselt ei tea. Miljardid kroonid Eesti riigi raha kobavad pimeduses, teevad midagi, täidavad mingeid eesmärke, tõstavad või langetavad kellegi väitel mingeid näitajaid. Suuresti põhineb see miljardite kulutamine aga rahvuslikul goodwill’il – me kulutame, sest meie arvates on need toredad asjad. Mis kasu sellest saame, on juba hoopis ähmasem.

Kulutaja tõestab

Vähemalt ühe praktilise järelduse võiks aga küll teha. Igasuguseid tõestusi kulutamise koh­ta kuulates tasub olla ettevaatlik. Eriti siis, kui tõestajaks on rahakulutaja, programmi või meet­me läbiviija ise. Ja enamikul juhtudel see nii ju ongi, et informatiivne jäme ots on nende enda (amet, ministeerium) käes: neil on inimesed, initsiatiiv, valmismõeldud sõnad, arvud ja statistika.

Eelviidatud TÜ ja Praxise uuring ettevõtete tulumaksu mõju kohta nõuab näiteks päris paljude inimeste tööd ja ligi miljon krooni – selge, et ühelgi Eesti meediaväljaandel pole ressurssi riigi raha kulutamist sama põhjalikult hinnata. Aga eluterve skepsis ei maksa midagi ja seda võiks kasutada, sest rahakulutaja enda väited tulemuste kohta võivad olla küll siirad, kuid pole kindlasti sõltumatud.

*Muuseas, vahemikus 2001– 2006 tammus pimedal ajal hukkunute arv sisuliselt paigal. Vaatamata kampaaniatele polnud mingit vähenemist. Huvitav, millega siis helkurikampaaniat põhjendati?

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid