Maasikamaja perenaine Mari Vallikivi otsib süütut kunsti
Ka kesk kõige külmemat talve ja paksemat lund särab Viljandi lossimägede veerel punakividest maja ees… maasikas, Kondase keskuse sümbol, pärit maalilt „Maasikasööjad”. Ja kesk hangi püüab jõuluvana kalu – täpselt sellisena, nagu ta kunagi naivismiklassiku Paul Kondase lõuendile jäi. Naivism tõmbab oma siirusega tähelepanu.
Kui Kondase keskuse perenaine ja kuraator Mari Vallikivi aastal 2003 Viljandis naiivkunsti keskusesse tööle asus, tuli uusi autoreid hoolega otsida. Ja kui neid leitigi, tuli tükk aega tegijat veenda, et ka tema lõuendid või skulptuurid on midagi väärt.
Praegu on olukord sada protsenti muutunud ja uusi tegijaid tuleb nii uksest kui ka aknast sisse. Kõige rohkem saabub nende töid aga digitaalsel kujul arvutisse.
„Igas kuus pakutakse paari huvitavat ja eripärast autorit. Aasta lõpuks jääb sõelale siiski tunduvalt vähem,” räägib Vallikivi arvutiekraanile aina uusi erilisi töid tuues. Ja see arv pole Eesti väiksust arvestades sugugi väike. Ka naiivkunsti maailma tippe on vaid käputäis.
Kondase keskuse viimase aja suurimaid leide on kindlasti Venemaal elanud eestlase Martin Koppase skulpturaalsed lavastused ja Türi mehe Heino Veskimäe väikesed skulptuurid. Mõlemad olid loonud täiesti erilisi maailmu, üks ammutas ainest eesti kirjandusest, teine eesti filmiklassikast.
Näidata või peita?
Kuna naiivkunsti üks tunnus on loojate kunstihariduse puudumine ja loomine just iseenese, mitte aga näituste või müügi tarbeks, siis võib avalikkuse tähelepanu ka ehedat loojat rikkuda. „Kui tuua tõeline pärl avalikkuse ette, ei pruugi tähelepanu kunstnikule hästi mõjuda: see võib tema loomestiili lõhkuda, muuta teda loomingulises mõttes hooletuks,” toob Vallikivi esile suure dilemma. Sest ühelt poolt tahaks Eestimaa tundmatuid ja ehedaid andeid aina enam tutvustada, teisalt aga pole see alati kõige parem tee.
Perenaine räägib naivistidest kui isevärki, oma maailmanägemisega inimestest, heas mõttes hulludest. „Ja veel – huvitaval kombel on paljud naivistid lastetud,” toob ta esile olulise ühisjoone. Võib-olla kandub lastetute lapsemeesus ja mängulust nüüd lõuendile. Mine sa tea? Muidugi mingit suuremat üldistust sellest teha ei või.
Viimasel ajal on paljud talud oma sissesõiduteid kaunistanud mitmesuguste siltidega. Neid peab Vallikivi üheks tänapäeva eriliseks rahvakunsti avalduseks. Rääkimata siltidele lisanduvatest maalidest ja kujudest.
Oma naiivkunsti otsinguil on kuraator kohanud ka värviliseks kirjatud taluõuesid ja kodukööke, kus kõik seinad on maalidega kaetud. Rääkimata veidratest objektidest, mis kokku pandud näiteks vanast tehnikast.
„Aga kui palju väärtusi võib Eestimaal veel peidus olla,” ütleb perenaine unistades. Tihti ei tea naabridki, et nende üleaedne maalib või joonistab üksnes enda lõbuks. Kõige kurvem on aga see, kui naiivkunstniku tööd tema lahkumise järel kuhugi prügimäele rändavad, sest vara pärijad ei tule selle pealegi, et nendest Kondase keskust informeerida. Õnneks on ka vastupidiseid näiteid.
Heal lapsel mitu nime
•• Kogu maailmas pole tänini selget kokkulepet, kuidas meil kasutatavat naivismi terminit üheselt nimetada. Nii tuntakse naivismi ka süütu kunstina, primitivismina, autsaiderite kunstina, nüüdisaegse rahvakunstina jne. Naiviste on nimetatud ka pühapäevamaalijateks.
•• Kindlasti aga ühendab neid detailitäpsus, maailma teistmoodi ja ainuomaselt tajumine, piiride kompamine, klassikalise kunstihariduse puudumine.
•• Eesti tuntuimad naivistid on Paul Kondas ja Jaan Oad, maailmas aga Henri Rousseau ja Niko Pirosmani.
