Edgar-Johan Kuusik „Mälestusi ja mõtisklusi” I–V
Edgar-Johan Kuusik pani oma mälestuste viis köidet kirja aastatel 1962–1969 (kuues, lõpetamata köide on dateerimata). Oma sõnutsi on ta „mälestuste koostamisele asunud mingi tumedalt aimatava jäädvustamise tungi mõjul. Nähtavasti on inimesel raske leppida absoluutse hävinemise paratamatusega ja ta hakkab püstitama enesele monumente” (lk 7). Monument jäi esialgu siiski varjule, kuna rahvusliku iseolemise aatest kantud teos Nõukogude ajal ilmuda ei saanud. Tõsi küll, pärast Kuusiku surma ringlesid tema mälestused masinakirjas koopiatena. Laiemale publikule aga andis tema sõnameisterlikkusest aimu raamat „Ehituskunstist” (1973), millest sai mitme põlvkonna arhitektuuriõpik ja mis muutus kiiresti omamoodi kultusteoseks. Kuusik oligi üks oma aja vilunumaid arhitektuurist kirjutajaid ja selle mõtestajaid, vahest isegi väikestviisi arhitektuurifilosoof. Sündinud 1888. aastal ja omandanud arhitektikutse 1914, sai temast Eesti arhitektide seas üks juhtkujusid.
Ta kuulus nn riialaste põlvkonda ehk nende Riia Polütehnilises Instituudis õppinud meeste hulka, kes panid aluse iseseisva Eesti arhitektuurile ja kelle loometöö parimad aastad langesid kokku uue riigi ehitamisega. Võib isegi öelda, et kuna Kuusikul on suuri projekte valminud võrdlemisi vähe, kujunes sama oluliseks tema roll arhitektuurielu organiseerijana ning hiljem ka õpetajana. Siiski on mitmed tema valminud ehitistest üpriski märgilise tähtsusega – nende seast on tuntuim Tallinna Kunstihoone (1934, koos Anton Soansiga). 1950. aastate alguses ei pääsenud ka Kuusik „kodanlike natsionalistide” vastu suunatud kampaaniast. 1950–1952 oli ta välja heidetud Eesti NSV Arhitektide Liidust, kuid sai siiski töötada õppejõuna. Aegamööda kujuneski temast üks Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi legende: selleks andsid alust nii nõudlikkus õpetajana kui ka tsaariaegse härrasmehe maneerid. Kuusiku tõusmisele legendi staatusesse aitas kaasa ka see, et tema elu lõpul avastas ta enda jaoks noor, nn Tallinna kümne hulka kuuluv arhitektide põlvkond (Ike Volkov, Leonhard Lapin jt). Kuusiku mälestustest võtab lõviosa kunstniku noorpõlveportree.
Teost võibki lugeda Bildungsroman’i võtmes: nagu ühes klassikalises arenguromaanis kunagi, jälgitakse siin peategelase täiskasvanuks saamist, mis on teadagi pikk ja vaevaline – kuid päädib viimaks oma sotsiaalse rolli leidmisega. Veelgi enam, autor kõneleb Johanist temavormis justkui tegelaskujust. Meenutajana on Kuusik võtnud hoiaku, milles segunevad enesekindlus ja enesekriitika: iseteadev, elukogenud jutustaja lahkab oma noorpõlvemina pedagoogi rangusega. Nii leiab ta oma kunagise hingelaadi juures mõndagi laiduväärset: kord on noor Johan liiga tundeline, kord jälle trotslik, siis jääb tal vajaka enese maksma panemise tahtest. Mälestuste üheks korduvmotiiviks saab tõdemus, et inimene vajab küpsemiseks katsumusi.
Ohtralt katsumusi
Katsumusi leiab Johan oma elus mitte vähe. Omaelulugu algab kummatigi iseäranis helges toonis, nostalgiliste lapsepõlvelugudega. Meenutaja ei salgagi poisipõlvemälestuste maagilist võlu ning kirjeldab varjamatu hellusega väikeste mehikeste tegemisi. Kuusik on oma mälestused paljuski ehitanud üles võttele, kus iga tema eluetappi ja selle kaasteelisi on kujutatud paari lühijutu mõõtu pildikese kaudu. Sellises belletriseeritud vormis toob mälestuste algus meelde „Väikese Illimari” (1937). Nagu Friedebert Tuglas, nii kasvas ka Edgar-Johan Kuusik üles mõisamiljöös. Ametnikuna oli mõisat teeninud juba tema vanaisa, mõisavalitsejana teotsesid tema isa ja teised sugulased – ning seda ametit kaalus ka Johan ise. Mõisad võtab ta üha uuesti jutuks ka oma mälestustes. Ehkki ta kritiseerib mõisnike patriarhaalseid hoiakuid, imponeerib Kuusikule teisalt mõisa tsiviliseeriv roll: „kultuuritsentrumina” annab mõis eeskuju põllumajanduse ja elamistingimuste parendamise, aga ka korraliku käitumise, rõivastumise ja isegi toitlustamise osas. Nii jõuabki ta tõdemuseni, et „mõisaorjusest vabanemine ei toimunud ses mõttes päris kaotusteta meie rahvale, nagu läbini head kusagil leida pole” (lk 127). Kuusiku perekond ei olnud siiski saksastunud, kuigi ei kuulunud ka rahvusliku liikumise esirinda.
Johani arenguloo lahutamatu osa aga on tema kujunemine rahvuslaseks ja omakultuuri entusiastiks. Ehkki ta käis koolis venestamise ajal, nimetab Kuusik seda „rahvusliku arengu uueks õitseajaks”, mis tõi noorte suhtlemisse mingi „joovastava aroomi ja kokkukuuluvuse tunde”. Jutustust kooliajast markeeribki liikumine järjest suuremate avaruste poole. Johan alustab haridusteed Märjamaa erakooli sumbunud õhkkonnas, liigub sealt edasi Tartu Reaalkooli ja siis juba Riiga. Edasiõppimine sai teoks üksnes tänu onu toele. Arhitekti-ameti valib hilisem ehituskunsti korüfee justkui kompromissina, püüdes leida keskteed inseneri ja kunstniku kutse vahel. Mälestustes on tulevase ameti ended siiski üsna kindlakäeliselt tähistatud: tagasivaates saavad tähenduslikuks nii onnide ehitamine lapsepõlves kui ka kooliõpilasest Johani külaskäigud Vanemuise teatrihoone ehitusele, mis valmis soome arhitekti Armas Lindgreni projekti järgi (1906). Ilusa kokkusattumusena saab ring uuesti täis, kui Johan läheb praktikale samuti Lindgreni projekteeritud Estonia teatri ehitustööde juurde (1913, koos Wivi Lönniga). Koolitee viib Johani järjepanu oma lähikonna olulisematesse keskustesse, ainult Peterburis ei õnnestu tal pikemaks ajaks kanda kinnitada. Maapoisina satub ta esmalt Tartusse. Mälestused poetiseerivad nii Tartu aeglast, peaaegu eepiliselt kulgevat elurütmi kui ka harmoonilist ilmet – paljuski ilmselt seetõttu, et see oli kirjutamise ajaks hävinud.
Hiljem vahetab Tartu välja Tallinn – ning meenutaja tõdeb, et pealinnas oli siiski enam avarust ja elul suurem joon. Vahele jääb kuus ja pool aastat õpinguid Riias, Baltimaade metropolis. Seal leiame Johani „mingis ülevas meeleolus Riia tänavail jalutamas ja imetlemas ehitisi, milliste püstitamisele ta ise mõtles ettevalmistuma hakata” (lk 273). Linn kasvab kiiresti ja polütehnikumis pannakse palju rõhku üürielamuplokkide projekteerimisele, mida toona rohkelt kerkis. Vormi suhtes valitsevad suuremad segadused: moodi on läinud juugendstiil. Riiaski teeb ilma Soome rahvusromantism: Eliel Saarineni tööd mõjuvad ilmutusena. Arhitektiks kujunemine läheb raskelt, ent ainelisest kitsikusest ja stiiliotsingutest olulisemanagi on Kuusik kirjeldanud Johani hingelisi kõhklusi. Poolteist aastat väldanud raske kriisi vältel jättis ta arhitektuuriõpingud pooleli. Ent ka pärast kooli lõpetamist (1914) ei leia ta mitme aasta jooksul tööd, mis pakuks tulevikuväljavaateid õpitud eri-alal. Nii jõuab Johani arenguromaan lõpule alles Vabadussõjaga, kuhu ta vabatahtlikuna astub ja mis pakub mehistumiseks piisavalt katsumisi.
Eitamata sõja traagikat, kirjeldatakse sõda ennekõike kui Johani tervenemise ja eneseleidmise protsessi. Järgnev seob isikliku ja rahvusriikliku ajaloo ja iseolemise sama tihedalt ühte: uue vabariigiga leiab Johan viimaks ka oma sotsiaalse rolli ja pälvib tunnustust. Et aga noore kunstniku arenguromaan saab sellega läbi, edeneb ka mälestuste lõpuosa märkimisväärselt kiiremas tempos. Härrasmehena ei trügi Kuusik esiplaanile ega räägi oma töödest kuigi palju ega pikalt. Pigem leiabki nendelt lehekülgedelt rohkelt teravaid ja sageli iroonilisigi tähelepanekuid esimese vabariigi verisulis ühiskonna ja kultuurielu kohta. Kirjeldused selle kohta, milliseid pingutusi nõudis arhitektidelt oma hääle maksma panemine palavikulises ehitus-äris ja linnaplaneerimises, tõendavad, et ehituskunstis on tõepoolest üleajalisi küsimusi. Vaieldamatult jääb aga üle vaid kahetseda, et mälestuste kuues köide, mis käsitleb julgelt aastaid 1940–50, mis olid Kuusikule traagilised nii kunstniku kui ka pereinimesena, jäi lõpetamata.
Edgar-Johan Kuusik (1888–1974)
Sündis Tartumaal Pikajärve mõisa valitseja pojana; hiljem kolis perekond Läänemaale, asudes esmalt Tolli ja siis Sipa mõisa.
Õppis Tartu Reaalkoolis 1899– 1906, lõpetas Riia Polütehnilise Instituudi arhitektina 1914.
I maailmasõja ajal teotses teede ehitajate lendsalga töödejuhatajana ning Tallinna merekindluse ehitustöödel.
1918–1920 osales vabatahtlikuna Vabadussõjas.
1920–1922 töötas siseministeeriumi ehitusvalitsuses.
1922–1937 vabakutseline arhitekt.
Osales Eesti Arhitektide Ühingu asutamises (1922).
Nõukogude okupatsiooni ajal töötas Tallinna linnavalitsuse arhitektina ja Saksa okupatsiooni ajal tehnikadirektooriumi ehitusvalitsuses. Pärast sõda töötas Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi õppejõuna (kuni 1971).
Kuusiku tuntumad tööd on Tallinna Kunstihoone (1934, koos Anton Soansiga), nn Kindralite maja Gonsiori tänaval ning Ohvitseride Keskkogu hoone Sakala tänaval (projekt 1938, valmis 1947, praegu asuvad selles kaitseministeerium ja teater NO99).
Planeeringutest on suurejoonelisim Tartu Tamme aedlinna planeerimiskava (1922).
Mitme suure konkursi võidutööd jäid ehitamata: näiteks Tallinna kunstimuuseumi (1937, koos Erich Jacobyga) ja Tallinna raekoja võistlusprojekt (1937).
Kuusiku tööde hulka kuuluvad ka Tallinna kaitseväe kalmistu mausoleum (1928, hävinud), Vabadussõja juhtide ja kindral Johan Undi mälestussammas (1933) ning väravaehitis (1938).
Kuusikult pärineb mitmeid monumendikavandeid, millest annab ülevaate Karin Hallas-Murula lühimonograafia „Edgar Johan Kuusiku Vabadussõja monumendid” (2008).
„Mälestuste ja mõtiskluste” viieköiteline ja peaaegu 800-leheküljeline käsikiri valmis aastatel 1962–69. See ilmub raamatuna esimest korda.
Kuusikult on ilmunud ka teos „Ehituskunstist” (1973).
