Pedagoogiline poeem pedagoogi pikast piinast
Kuulge, kuulge ma kuulutan,
Teadke, teadke, teada annan:
Pealinnas me parimas,
Eesti linnas erilises,
Kultuurikantsis kuumemaski,
Suvel suuri pidu sünnib,
Noorte pidu peale hakkab.
Selle tarvis mööda maada,
Valdades on veeremassa,
Linnades on liikumassa,
Komisjoni kobedambi,
Žürii see suuremeelene,
Vaatajate vennaskonda.
Tulnud targad Tallinasta,
Komisjon see koorekihist,
Vaatajad va vandersellid.
Peole pääsu piiluma,
Parimaid ju paitama,
Viletsamaid vitsutama.
Kaevad, katsuvad nad kohe,
Kas on tantsud toredamad,
Kas on sammud siledamad,
Selgemad kui seebivesi.
Targasti nad teada andvad,
Karmilt korda ikka kaevad.
Kus on neiud nobedamad,
Poisikesed need parimad,
Tantsujalad aga toekad.
Kes ei karga kõrge-elle,
Kes ei tantsi targastie,
See peab pisarat pühkima,
Silmavetta veeretama,
Peosta suisa ilma jääma.
Sest et rahvast rohkestie,
Piulisi paras portsu,
Pistetakse püüne peale.
Kõik ei mahu marjamaale,
Muist peab jääma karjamaale.
Õpetajad õekesed,
Pedagoogid piigakesed,
Koolitajad kobedamad,
Haritlased halli peaga.
Pikalt proovis parandanud,
Tantsutalgul talletanud,
Õhevil nad õpetanud,
Lapsukesi tagant lükand.
Viru velleksed väledad,
Neiuksesed nobedamad,
Tantsusid on tudeerinud,
Viise viksilt veeretanud,
Tarviliselt toimetanud.
Nüüd nad samme seadimassa,
Komisjonil kargamassa.
Täna tulnd ju tähtis päeva,
Ettetantsu esitlusi,
Komisjonil silma säras.
Oh neid noori neiukesi,
Poisikesi parajamaid,
Sahmerdisi suuremaidki!
Lapsukesed lustilised,
Mudilased mustrilised,
Rahvariided seljassa,
Karvakirjad kindassa.
Kallistavad kobedamalt,
Polkatavad paremini,
Viskvad valssi vahedasti.
Tütrikud tibukesed,
Poisid piitsavarrelised.
Veeretavad Viru valssi,
Põrutavad Põlva polkat,
Hüppavad nüüd Harju hüpet.
Kuid need riided rabedamad,
Rahvariided kobedamad,
Mustrilised mummukirjad.
Nööp see lustil ära lendmas,
Paelad plaksti pilla-palla,
Rätik raginal räbalaiks,
Sõlg see siuhti alla sadand,
Seelik suisa sõlme sattund,
Püksid puusalta pudenend.
Püksikumm see põrkab puruks,
Vöö see vöölta ära veereb,
Sukad suisa säärelt kaovad,
Peapaelad pudenevad.
Ei nad taha taltu-uda,
Suisa seljas istu-uda.
Õpetajad õhetavad,
Pedagoogid suisa piinas.
Õpetajad õekesed,
Pedagoogid piigakesed,
Koolitajad kobedamad,
Haritlased hallid peaga.
Lapsi kallilt kantseldamas.
Seovad suisa sukapaelu,
Parandavad püksikumme,
Paitavad nad peapaelu,
Pluuse parimaid lisaksi.
Teevad toeksi kalli-kalli.
Poisikene pikukene,
Noorukene nolgikene,
Tal pole seljas ilusärki,
Ega ihul ilupluusi,
Koju kahjuks, kurask, unus.
Õpetajad õekesed,
Pedagoogid piigakesed,
Koolitajad kobedamad,
Haritlased halli peaga,
Nüüd on suisa suures piinas.
Nad mobiili mudimassa,
Telefonis targutamas,
Arvutiga appi hüüdmas.
Kuis see poiss saab ilusärki,
Parimat nüüd peopluuset?
Emakene hellakene,
Isakene imemeesi.
Poevad püksist suisa välja,
Jooksvad joonelt marketisse…
Õpetajad õekesed,
Pedagoogid piigakesed,
Koolitajad kobedamad,
Haritlased halli peaga,
Mustast murest suisa murtud.
Võtvad validoolikesta,
Põsed punes parajamad.
Kas me lapsed saavad peole,
Ilusamasse aeda,
Lustima laulupõllule,
Tantsima Tallinna linna?
Ärä põe sa pedagoogi,
Ehmata ei emakene.
Komisjon see kiidulaulul,
Talna targad toetussõnul,
Kenasti on kõike kiitmas.
Nii see ilu ilma ilmund,
Eriline Eestit ehtind,
Toekaim tants see meile tulnud,
Parim polka pjedestaalil,
Laias laanes kuulsust kogub,
Brüsselis saab pika paigi.
Ilu sündind sebimisest,
Pedagoogi pikast piinast,
Tantsuõpsi toimetustest,
Magamata muidu öödest,
Validooli võttemisest,
Musta mure muljumisest.
Ehteks Eesti helmekeele,
Rõõmuks oma rahvale.
