Ilmub teine raamat Urmas Oti valitud intervjuudest
„Urmas Ott tõusis suureks seetõttu, et ta oli loodud selleks. Televisioon oli Urmase jaoks ainult vahend oma vaimse domineerimisvajaduse rahuldamiseks. Kui televisioonis ei oleks välja tulnud, oleks ta otsinud kindlasti midagi muud. Ületamatu tung olla enda poolt valitud valdkonnas absoluut on haruharv nähtus ja seda kirjeldab väga hästi Stanislaw Jerzy Leci aforism „Keegi ei tea, mida oleks avastanud Kolumbus, kui Ameerika poleks ette tulnud.” Urmas oleks silmapaistvaks saanud igal juhul.” Nii kirjutab 16. veebruaril ilmuva raamatu „Urmas Ott. Best of. II” eessõnas Raul Rebane. Peagi raamatupoodidesse jõudev mahukas teos sisaldab valitud intervjuusid 2000. aastatel Oti autorsuses valminud telesaadetest ja on järg 2009. a novembris ilmunud raamatule, mis hõlmas tema intervjuusid ja esseid 1980.–1990. aastatest.
Eelmine raamat lõppes Oti lausega: „Olen tõepoolest kindel, et lõppkokkuvõttes ei saa elus olla midagi huvitavamat, kui seda on üks inimene teise inimese jaoks.” „Best of. II” on selle mõtte järjekordne kinnitus. Uus raamat sisaldab Urmas Oti 53 valitud intervjuud telesarjadest „Unustamatu esimene” (2001), „Seitse päeva mais” (2001), „Valitud meeleolud” (2002), „Augustivalgus” (2003) ja „Happy Hour” (2003–2006). Kirjastaja Sirje Endre vastas küsimusele, kui kaua seda raamatut tehti, väga täpselt: „Aasta ja poolteist kuud.” Ta möönis, et 2000. aastatel Oti autorsuses sündinud intervjuusid on muidugi võrratult rohkem, kui raamat sisaldab. Endre sõnul oli valikut teha raske, abiks olid Urmas Oti telesaadete toimetajad ja tema õde. „Jah, kui mõni persoon oli algusest peale kindlalt loetelus, siis võinuks ta rahulikult pealt vaadata, kuidas kellegi teise üle käis tuline vaidlus. Eks me kõik püüdsime ju ka aimata Urmase enda tahet ja mõistatada, mida see täpselt tähendab, kui kõik on kutsutud, kuid vähesed on valitud,” märkis Endre.
