Kaia vanaisa Albert-Viktor Kanepi oli viiekordne Eesti meister lauatennises üksik- ja paarismängus. Koos Alfred Frantsuga võitsid nad paarismängus 1955. aastal NSV Liidu meistri tiitli. Vanaisa ja vanaema Leili abielu kestis üle 50 aasta. Nende poeg, Kaia isa Jaak on arvestatav harrastustennisist omaealiste seas.   

Vanaisa vend, poksija Harald Kanepi üllatas meie spordiüldsust 1939. aastal – 18-aastane nooruk võitis poksi Euroopa meistrivõistlustel Dublinis kergekaalus hõbemedali. Sõja ajal töötas Harald Kanepi treenerina Kalevis ja Kohtla-Järvel. 1943. aastal astus ta vabatahtlikult Eesti leegioni, võitles kahurväelasena idarindel Neveli all Narva kaitselahingutes ja kadus õigel ajal uttu. 1945. aastal võitis ta NSV Liidu meistrivõistlustel hõbemedali. Sama aasta suvel tegi üks treeningukaaslane ettepaneku põ­geneda Rootsi, kus elas vend Anton.

12. septembri õhtul kogunes grupp põgenikke salakorterisse, et põgeneda mootorpaadiga Stroomi rannast, kuid selgus, et neid oli petetud. Paari nädala jooksul nad arreteeriti. Neljakordsele poksimeistrile sai saatuslikuks veregrupi tätoveering vasaku käe kaenla all.

SMERŠ-i uurija küsimusele, mis keeles te räägi­te, vastas Kanepi üle­kuulamisel: eesti keeles, see on minu emakeel. Teda ja teisi süü­distati kodumaa reetmises ja nõu­kogudevastases tegevuses. Sõ­javäetribunali otsuse kohaselt määrati talle kümme pluss viis aas­tat. Pärast vabanemist jäi Ha­rald Kanepi Komi ANSV-sse, tuli kohalikuks poksimeistriks, töötas treenerina Vorkutas ja lahkus 54-aastaselt igavikku.

Kanepite dünastia on läbi aega­­de olnud meie spordipüramiidi tipus.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid