Kuuking, ludiisia ja teised

Kuuking (Phalaenopsis) on kõige tuntum troopiline orhidee, kelle perekonnas on 63 liiki. Taime teaduslik nimetus tuleneb kreeka keelest ja tähendab tõlkes ööliblikasar­nast (pha­laina – ööliblikas, opsis – sarnane, taoline). Looduses kasvavad kuukingad enamasti puu­tüvel või okstel epifüütide ehk pealistaimedena, aga ka kaljupragudes, harvem kividel või maapinnal.

Kuukinga perekonna looduslik areaal ehk levila on Himaalajast Austraaliani. Toataimedena kasvatatakse eelkõige siseruumides paremini vastupidavaid sorte ja hübriide. Kõige rohkem on sordiaretuses kasutatud õilsat kuukinga (P. amabilis). Kuukinga populaarsuse põhjus on pikk õitsemisaeg. Puhkenud õis võib püsida parimates tingimustes avatuna ilma närbumata kuni neli kuud ja kogu taim õitseda peaaegu aasta läbi. Noored kuukinga taimed õitsevad lühemat aega, kuid mida vanemaks nad saavad, seda kauem ja rikkalikumalt õitsevad.

Kuukinga õisikuvart ei tohi pärast õitsemist lehtedeni ära lõigata, sest õisiku peatelg võib tipuõie varisemise järel hakata hoopiski harunema ja uuesti õisi moodustama. Õisikuvart võib lõigata üksnes siis, kui see on kuivanud ja muutunud elutult pruuniks. Rohelise või punaka õisikuvarre tähtis ülesanne on fotosünteesida ja väheste lehtedega taime toitainetega varustada. Vahel võib kuuking õisiku tippu uue taime moodustada. Noort lisataime ei tohi enne ära murda, kui on kaks-kolm lehte arenenud ja juured sõrmepikkuseks kasvanud.

Päris ilma hooleta ei kasva ükski elus taim. Vahel arvatakse ju, et taimed kasvavad ise. Kasvamiseks on vaja kindlat temperatuuri, õhuniiskust, valgust ja toitaineid. Väga oluline on välja selgitada, millise orhideeliigiga on tegu. Müüdavatel taimedel peab olema ja enamasti ka on trükitud etiketile taime nimetus. Kui huviline pöördub asjatundja poole küsimusega, kuidas koju toodud orhideega ümber käia, siis üheselt sellele küsimusele vastata ei saa. Taime kasvunõuded sõltuvad sellest, millistes tingimustes kasvab taim looduses: kas vihmametsas, puu otsas või hämaras maapinnal, mägedes päikese käes, soos või kuivemas paigas.

Et oleks soe ja mõnus

Kuukingale meeldib soe (18–23 ºC) ja niiske ruum. Samal ajal ei armasta taim kogu aeg päikese käes olla, mistõttu tuleks ka kodus kuukinga kasvatades valida talle märtsist oktoobrini keskpäevase päikese eest varjatud paik, kus on aga soe ja mõnus. Väga hästi sobib koht, kuhu paistab hommiku- või loojangupäike. Talvel pole päikesepõletuse ohtu karta, siis võib taim kasvada ka lõunapoolsel aknalaual. Jälgima peab, et soojalembene taim avatud aknast või aknapraost külma ei saaks. Liiga kuiva õhuga ruumis aitab hästi lehtede piserdamine puhta sooja filtreeritud veega. Õhuniiskuse suurendamiseks võib taimepoti kõrvale või lähedale asetada laia madala anuma, kuhu valatud vesi aegamisi aurustub ja loob taimele mõnusa keskkonna.

Kuukingal on väga erilised õhus kasvavad rohelised õhujuured. Juurte roheline värvus on põhjustatud leherohelise ehk klorofülli sisaldusest. Kui enamikul taimedel fotosünteesivad lehed või rohelised varred, siis kuukingal ka juured, mis kasvavad looduses ümber kandurpuu oksa või tüve. Kuivanult on õhujuured enamasti hallikad, ent pärast kastmist, piserdamist või vannitamist on roheline värvus paremini näha. Suured laiad lehed moodustavad mõnelehelise tiheda juurmise kodariku ja kasvavad enamasti pendel­sümmeetriliselt varrest ühele ja teisele poole. Taim ei saa endale palju lehti kasvatada, sest muidu kukuks raske lehekodarik paduvihmahoo ajal puu otsast alla. Vähest lehtede arvu kompenseerivad lehe ülesannet osaliselt täitvad juured. Kuukinga puhul on täiesti loomulik, et juured kasvavad ka potist välja valguse kätte.

Juuri ümbritsev substraat peaks õhku hästi läbi laskma, olema kohev ja jämedakoeline. Seepärast segatakse orhideemulla hulka turbasamblatükke, puusütt, männikorbatükke, kookoskiudu, korgitükke jm sobilikku. Kuukinga pott võib olla (kuid ei pea olema) läbipaistvast plastist või klaasist. Kindlasti peab jälgima, et poti põhjas oleks avaus (mulk) üleliigse kastmisvee välja valgumiseks. Kuukinga sagedasim hävimise põhjus on ülekastmine, mis põhjustab õiepungade kolletumist, enneaegset varisemist, juurte haigestumist ja lehtede kortsuliseks muutumist. Kahe kastmise vahel peab substraat kindlasti tahenema.

Ohud ja vaenlased

Kuukinga võivad kahjustada punane kedriklest ja villtäi või kilptäi. Kui taim ei taha pikemat aega õitseda, võib põhjuseks olla liiga jahe või pime ruum, liiga kuiv õhk, toitainete vaegus või üleküllus, kahjurite rünnak jms. Talvisel ajal novembrist veebruarini võib kuukinga 10–12 tundi taimelambiga lisaks valgustada. Kui taim aga õitseb, on ta õnnelik ja tingimused sobilikud. Kui ta teeb seda järgemööda mitu kuud või veelgi kauem, pole põhjust muretseda. Vastupidi, pikk õitsemisaeg on tõsine põhjus kasvataja oskusi ja rohelisi sõrmi kiita!

Kuukinga tasub väetada orhideeväetisega õitsemise või aktiivse kasvamise ajal, enamasti märtsist oktoobrini üks-kaks korda kuus. Mitteõitsemise põhjuseks võib olla ka üleväetatud, liiga lopsakas taim. Teistes keeltes kutsutakse kuukinga liblikorhideeks, kuuorhideeks ja ilusaks malaililleks. Indoneesias on kuuking valitud koguni rahvustaimeks. Jaava saarel kasutatakse noori kuukinga lehti toiduks.

Ludiisia (Ludisia) perekond on monotüüpne ehk üheliigiline. Looduslikult kasvab ludiisia (L. discolor) Lõuna-Hiinas, Kagu-Aasias (Birma, Vietnam, Tai), Indoneesias ja Malaisia lääne­osas. Eluvormilt on ludiisia terrestriline ehk maapinnal kasvav või litofüüt ehk kividel kasvav taim. Ludiisia varred on sukulentsed ehk turdunud, lamavad või tipust tõusvad. Teda on toas kerge kasvatada ja külgvõsudega paljundada. Oluline on taime kauneid lehti ja varsi varjutada ereda otsese päikesekiirguse eest.

Talvine miinimumtemperatuur ei tohiks langeda alla 10 ºC. Optimaalne on 16–21 ºC. Ludiisia ümberistutamiseks on sobiv aeg pärast õitsemist, kuid seda ei pea tegema igal aastal. Risoom peaks olema poolenisti substraadis. Läbipaistvat potti ludiisia ei vaja, sest tema juured leherohelist ei sisalda. Ludiisial on palju toreda lehemustriga sorte. Kes on juba kuukinga kasvatamisega hakkama saanud, sellele ei tohiks ka ludiisia kasvatamine probleeme tekitada.

Proovikiviks ja oskuste proovilepanekuks tasub katsetada nõudlikumate vandade, katleiade või miltooniate kasvatamist. Mina olen katleia taasõitsemisega kodus hakkama saanud, midagi erakordselt keerulist selleks tegema ei pea. Katleiale meeldib soe, niiske ja valgusküllane ruum. Taime ümberistutamist ei tasu jätta suve lõpuks, sest jahedamas juurdub ta aeglasemalt ja see pärsib ka õisikupungade teket. Kui ööd on muutunud soojaks (10 ºC ja enam), võib katleia õue viia. Paljudele lõunamaa orhideedele meeldib suvitamine õunapuu otsas või vilus. Öine jahedus ja päevane palavus karastavad ka taimi ja muudavad nad tervemaks ja tugevamaks.

Palju õnne kõigile orhideesõpradele ja -omanikele ning aega õitekülluse nautimiseks!