Sotsiaalministeerium uurib vaimupuudega naise orjastamise juhtumit

Ministeeriumi asekantsler keeldus sotsiaaltöö teemal sõna võtmast.

Sotsiaalministeerium andis teada, et on otsustanud kokku kutsuda Harju maavalitsuse ning Tallinna linna sotsiaal- ja tervishoiuameti esindajad, et arutada esmaspäevases Eesti Päevalehes kirjeldatud juhtumit, kus vaimupuudega naine, keda müüs prostituudina tema enda mees, jäi ametnike abita.

Soovisin ministeeriumilt selgitust, kuidas peaks sotsiaaltöötajad niisuguste juhtumite puhul toimima ja kuidas peaks olema korraldatud abi andmine keerulistel juhtudel, kui kannatanu elab koos inimesega, kes teda ära kasutab, kuid ministeerium keeldus igasugusest arutelust.

„Algatatud on kriminaalasi, mis ei ole jõudnud süüdistuse esitamise faasi ning politsei ei saa väljastada teavet avalikkusele,” põhjendas sotsiaalministeeriumi asekantsler Riho Rahuoja. Nüüd tekib omakorda küsimus, kas sotsiaaltöötajad ei saa ohtu sattunutega tegeleda enne seda, kui on esitatud süüdistus või langetatud kohtuotsus.

„Praegu on olulisim tagada lapse ja ema turvalisus, psühholoogiline abi ja tugi igapäevaelu korraldamiseks,” teatas asekantsler. Kui küsisin täpsustust, et just nimelt – kes, mis institutsioon ja kuidas peaks praegu seda abi tagama – jäin jälle vastuseta. Kuid paraku just see ongi peamine küsimus: kes peab kindlustama abi andmise inimesele, kes on kannatanu kriminaalasjas, mis on alles kahtlustuse staadiumis? Aasta otsa olid juhtumi asjaolud teada Lasnamäe linnaosavalitsuse sotsiaalosakonnale, kuid nemad ei näinud selles piisavat alust kannatanu probleemidega tegelemiseks.

Mis saab edasi?

Vaimupuudega inimesele ei olnud koostatud ka elementaarset rehabilitatsiooniplaani, mille alusel talle oleks saanud raviteenuseid määrata. Naise vaimse tervise seisund on hindamata. Ta teab küll ise, et peab võtma regulaarselt psühhiaatrilisi ravimeid, kuid ei oska öelda ravimite nimetusi ega nende toimet. Kogu selle aja jooksul, mis ta oli oma mehe (ja sotsiaalhoolekande osakonna) järelevalve all, puudus medikamentoosne toetus naise seisundile, kuna ta ei suutnud iseseisvalt endale vajaminevaid ravimeid hankida.

Samuti on lahendamata probleem, mis saab praegu ajutiselt varjupaigas viibivast nai-sest edasi. Lasnamäelt ei ole tulnud mingit pakkumist sotsiaalkorteri ega millegi muu näol. Naise olukorda hinnates võib oletada, et ta vajaks toetatud elamise teenust: see tähendab elamispinda ja pidevat tugiisiku järelevalvet, kes aitaks teda asjaajamisel.

Kõigile neile sotsiaaltööd puudutavatele küsimustele jättis ministeerium vastamata. Konkreetsete selgituste asemel saatis asekantsler vastuseks lihtsalt väljavõtted kümmekonnast paragrahvist seadustes.