Liibanon: tuli tuha all
Tulen parajasti Baalbekist, Rooma-aegset templikompleksi vaatamast. Ehkki vaadata on roppu moodi, käivad turistid siin suhteliselt harva, aga giidid ikka ootavad. Siinsed teed on hulga hullemad kui rannikul – kitsad ja augulised. Jõuame linna. Võimalik, et see oli seesama Zahle, kus võeti hiljuti pantvangi seitse eestlast. Pärast turistide kadumaminekut võib arvata, et ega see turism siin kandis ka niipea elule ärka.
Satun suveniire uudistama, kuid Hizbullah’ liikumise embleemiga kollane T-särk ei lähe kaubaks. Särk on nii räpane, nagu oleks keegi sellega tükk aega teetolmus vedelenud. Muude rühmituste sümboolikat näha pole. Ostan Hizbullah’ võtmehoidja ja jään mõtisklema, kas ma olen toetanud dollariga terrorismi. Mida selle eest saab? Ühe AK-47 padruni ehk küll. Iisrael näeb selles organisatsioonis surmavaenlast, Hizbullah aga näeb Liibanonis platsdarmi Iisraeli-vastaste rünnakute korraldamiseks. Selleks Liibanoni valitsuselt luba küsimata. Selles pisikese riigi põhiline häda seisnebki – ta on pigem poolriik, sest ei Süüria, Iisrael ega Liibanoni territooriumil tegutsevad relvarühmitused taha valitsust suurt austada.
„Kas sulle meeldib Hassan Nazrallah?” küsivad noored poisid hiljem Lõuna-Liibanonis mult habemiku kohta, kelle pildid on mõnes paigas üleval vägagi tihedalt. „Miks peaks?” küsin vastu, aga vestlus jookseb keeleprobleemide tõttu umbe. Tegemist on Hizbullah’ ühe liidriga. Hizbullah võib olla USA, Suurbritannia või Hollandi terroristide nimekirjades, kuid Liibanonis on ta seaduslik poliitiline partei. Liibanon on kihiline nagu tort – ühe mehe kangelane on teise kurjategija, kuid selle kurjategijaga on õpitud koos elama.
Ära näita näpuga
Inimesed käituvad eri kihtides erineval viisil. Minu kristlasest autojuht Bayan, kes kristlikes piirkondades hõikas enamasti tervituseks prantsuskeelse „Bonjour!”, alustab muslimite piirkondades juttu väljendiga „Salam aleikum!”. Silma paistmisest osatakse hoiduda, valvsust samuti säilitada. „Kas sul ja su sõpradel on oma relvad?” küsisin oma autojuhilt. „Aga muidugi! Väiksemad, püstolid. Aga ka suuremad.” 1975–1990 möllas siin kodusõda, kuidagi tuli hakkama saada. Omakaitse vohas. Tegemist oli eri liiki muslimite ja araabia kristlaste mõõduvõtmisega, millesse sekkusid ka Süüria, Iisrael ja USA. Süüria väed lahkusid alles mõni aasta tagasi, kuid kohalikud peavad Liibanoni endiselt tema marionetiks.
Kas Liibanon on ohtlik või pigem ohutu? Ei sõda ega rahu pole siin kunagi absoluutsed. Beirutist pisut põhja pool kristlaste piirkonnas Jounieh’s võis ka keset sõjaaega eemalduda, unustades võitluskära ja sukeldudes diskotümpsu. Beirut pakkus ajakirjanikele võrreldes Afganistaniga mugavustsooni sõda: teed uudised ära ja lähed hotelli tagasi. Praegu on rahu ja Liibanon annab turistile, mida võib ihaldada – ajalugu, kööki, päikest. Vaatamata vägivaldsele minevikule on seitsme eestlase pantvangistamine sealses kontekstis üsna äkiline sündmus. Üldjuhul tajub turist pigem selles riigis sooja hoolitsust – kelnerid tulevad lahkesti juttu tegema ja korteriomanik kutsub perekonnalõunale.
Nii nagu on kihiliselt jaotunud liibanonlaste veendumused, on kihiline ka võim. On paiku, kus Liibanoni valitsuse võim kehtib. Siis neid, kus kontroll on kõikuv – näiteks Bekaa org. Ja lõpuks veel neid, kus keskvõim tegelikult ei kehti ja kuhu valitsuse sõdur ega politseinik oma jalga ei tõsta. Enesekehtestamine tähendaks uut sõda, mille tulemus on teadmata. Kuid ka enese kehtestamata jätmine võib sõja kaasa tuua – kui keegi üle piiri jälle Iisraeli ründama hakkab.
Päev pärast reisi Bekaa orgu läksime autojuhiga Beiruti Hizbullah’ kvartalitesse. See on hoopis teine maa kui Beiruti kesklinn. „Siin oli maja. Aga Iisrael lasi selle õhku. Seal oli ka maja. Ei-ei, ära näita näpuga!” Tänavad on vahimehi täis, aga rusud on koristatud. Istume päikeseloojangul mahlabaari maha, kui tänaval puhkeb kaklus umbes 15 noormehe vahel. Mõni üritab mopeediga põgeneda, kuid ta rabatakse sadulast maha. Kaklus pidurdub ja käivitub jälle. Autojuht ütleb igaks juhuks, et ma ei reageeriks kuidagi. Minu rolliks on korrus kõrgemal klaasi taga endale smuutit kõrrega sisse tõmmata. „Jumal tänatud, et keegi relva ei kasutanud.” Sõidame tagasi sellesse kihti, kus võib öelda – Liibanon on rahulik riik.
